Juhtus nõnda, et kaks mu lemmikut loojat, kirjanik Tõnu Õnnepalu ja jazzpianist Joel Remmel, esinesid Viljandis kahel järjestikusel õhtul, ning mina, kes ma end haruharva õhtul kodusest mugavusest kultuuriüritusele vean, tegin seda nüüd heal ja tasasel meelel – nii nagu vaiksele nädalale ja ka vaiksele loomingule kohane. Sest aimasin, et neil hetkedel on mulle miskit pakkuda. Ma ei eksinud.
Pean tunnistama, et ma ei ole ahne kultuuritarbija. Lähtun pigem põhimõttest, et “vähem on rohkem” ning et “vaiksem on sügavam”.