Jazzpianist Joel Remmel: armastus toob asjad pimedusest valguse kätte

Joel Remmel. | Foto: Sohvi Viik

Muusik Joel Remmel on arvatavasti hõivatuim eesti jazzpianistide seas. Lisaks mitmetele projektidele ning koostöödele teiste muusikutega jätkub tal ka õnneks aega iseenda loomingu jaoks. Oktoobri lõpus ja novembri alguses esitleb ta kuuel kontserdil oma trio neljandat albumit “Sharp”.

Minule on Joel alati olnud sümpaatne mitte ainult muusikuna, vaid eelkõige kui elu austava noore teadliku inimesena; oma osa määrab muusiku maailmavaates tema perekondlik kristlik kasvatus ning “mõistus-tunded-tasakaalus” natuur. Vestlesime Joeliga muusikast ja elust ses kuldses oktoobris.

Joel, sa oled tööga nii hõivatud, et tundub, justkui ei ole sul hool ja hoobil vahet! Millega hetkel toimetad? Kas taoline, tegemist täis elu sobib sulle või tundub, et midagi killustub liigselt?

Tõsi, eks tegemist jagub. Sarnane hoog on olnud sees juba mõnda aega ja hetkel paistab, et see on enamasti ka optimaalne olnud, mõne väikese erandiga. Tegutsedes instrumentaalmuusikuna nii jazzi- kui veidi ka popmuusikamaastikul, peab seda paindlikkust ja kohanemisvõimet üksjagu olema.

Hetkel on peamiselt käsil Joel Remmel Trio sügiseste kontsertide ettevalmistamine ja veidi pikema plaaniga ka valmistumine detsembris toimuvaks juubelikontserdiks, kus ühe osana esitan 40 minuti jagu sooloklaverile kirjutatud omaloomingut. Selle kõrval käib ka veel viimase lihvi andmine näiteks Marianne Leiburi ja ka Ramuel Tafenau heliplaatidele, millest lõviosa juba salvestatud. Novembri alguses toimub ka Eesti jazzi galakontsert NUKU teatris, kus üsna mitmes koosseisus laval olen. Kuu lõpus tuleb põnev projekt Anna Kaneelina ansambliga, kuhu lisanduvad spetsiaalselt keelpillid ja paar puhkpilli, lisaks ka visuaalid.

Ometi jääb sul kõikide muude tegemiste juures aega ka enda muusika ja plaadistamisega tegeleda. Enamik peavad võtma selleks eraldi loomepuhkuse, et pühenduda, keskenduda. Milline oleks ideaalne ettevalmistus iseenda muusika jaoks, kui kõik tingimused oleks antud? Võid fantaseerida!

Võib küll kõlada klišeena, aga armastan veeta aega mere ääres ja muidu ka looduses. Tuleb tunnistada, et küllalt kiire elutempo ja linnaelu kõrvalt ei õnnestu seda teha kaugeltki piisavalt, aga vähemasti suvised väljasõidud, ka tööalased, annavad väga palju inspiratsiooni loometegevuseks. Naudin eriliselt ka lumiseid talvesid, kui igal võimalusel metsa suusatama lähen. Muusika kõrval paelub mind juba lapsest saati väga jalgpall. Selle jälgimine, mängimine ja ka kommenteerimine on väga heaks vahelduseks muusikutööle.

Eelnev loetelu on võib-olla liialt realistlik vaade ideaalseks ettevalmistuseks “oma asjaga” tegelemisele, aga olen näinud, et see toimib. Kui sinna midagi lisada, siis ehk päris oma koht kuskil mere läheduses, kuhu minemiseks ei pea kelleltki luba küsima. Ja lisaks sellele mõne aja tagant 34 täiesti vaba päeva, mil jõuab vaikselt muud küsimused maha laadida ja edasi juba täielikult loomingule keskenduda.

Kuulsin hiljuti, et üks eesti muusik mitte ainult ei ütle “ei” pakkumistele, mis pole tema muusikaga seotud, vaid lausa ütles oma abikaasale ja lastele, et pereelu segab tema muusikategemist, milleks ta on sündinud, ning asus suisa teise linna elama, et end täielikult muusikale pühendada. Kas taoline, kõigest muust enda eraldamine “püha ürituse” nimel oleks sulle sobiv? Arusaadav?

Usun, et mulle on ju kasvatusega kaasa tulnud piisavalt, et selline küsimus ei tohiks üldsegi esile kerkida. Mõistan küll ajutise eralduse vajadust, aga adun täielikult, et ilma lähedaste toeta poleks minu jaoks muusikalisel eneseväljendusel kaugeltki seda tähendust, mida suhted sellele kõigele juurde annavad.

Olen ise ilmselt piisavalt sotsiaalne inimene, vajan reaalset kontakti päris inimestega enda ümber. Selles mõttes tunnen hetkel, et enda eraldamisel loometegevuseks on tarvis selgelt tajuda ajalist piiri, kustmaalt edasi ma inimesena juba midagi kaotan, kui millegi loojana võidan. Ei suuda vist päris täpselt mõista, kui see kaotus peaks väljenduma suhetes.

Mulle tundub, et eelkõige peame me kasvama inimesteks, hoidma, tõstma oma hinge. Alles siis tuleb looming… Loomingus ei tohiks me ülbeks minna muu maailma ja olemise suhtes…

Nõus. Olen seda eriti viimastel aastatel laval üha enam tajunud, et inimestesse ei talletu mitte niivõrd filigraanne esitus ja detailid, vaid minu kui muusiku hoiak ja suhtumine publikusse.

Eelkõige on oluline ausus ja austus, nii enda kui ka kaasmuusikute suhtes. See ei välista kohe kindlasti igasugust konflikti, vaid pigem annab suuna otsida lahendusi, milles ükski osapool ei saa põhjendamatult haavata. Nii ka aus kunst, aus muusika peaks minu hinnangul pürgima üleva, mitte alama suunas.

Oled pärit kristlikust perest. Su vanaisa Ammo Remmel oli kirikuõpetaja, niisamuti su onu Meego Remmel. Meie kasvukeskkonnal on tugev mõju meie eluvalikutele. Oled sa mõelnud, kas oleksid jõudnud usuni, kui su pere poleks päevast päeva sellega toetanud?

Eks olen seda küsimust ikka oma peas veeretanud, aga ilmselt polekski ükski vastus sellele õige või täpne. Saan vaid olla tänulik selle kasvukeskkonna ja eelduste eest, mis olen kaasa saanud. Kuigi mu lapsepõlv ja noorusaeg on tõepoolest olnud usust läbipõimunud, olen siiski lõplikud valikud saanud teha ise.

Olen tänulik selle eest, et juba varases nooruses on mind suunatud mõtlema enamale kui mina ise või see, mis vahetult meie ümber. 

Usun, et see on aidanud olla ka üldisemas mõttes mõistlik inimene, kes vähemasti üritab teistega arvestada.

Joel Remmel. I Foto: Hendrik Osula

Kas oled usu kaudu saanud ka ilmutusi, on sul mõni vaimse ärkamise ja äratundmisega seotud dramaatiline imelugu, või on su kõnelused Jumalaga pigem olnud alati tasased ja arenevad?

Kuna olen natuurilt pigem alalhoidlik ja ka piisavalt ratsionaalne, siis pole teadlikult n-ö ekstreemsemaid kogemusi usuteel ka otsinud. Eks mingil määral kindlasti on pöördelistel eluhetkedel olnud näha Jumala kätt ja juhtimist. Seda üha rohkem just tagasi vaadates. Usun seda, et Jumal kõneleb meiega sellisel viisil, millest me aru saame. Mõnele on tarvis äkilisemaid sähvatusi, teistele tasasemat juhtimist. Mina liigitun suurel määral sinna teise kategooriasse.

Oled sa vahel, raskematel hetkedel või elu ebaõiglust nähes kahelnud Jumala olemasolus?

Võin ausalt tõdeda, et mitte kordagi pole ma senise elu jooksul Jumala olemasolus kahelnud. See ei tähenda aga seda, et nii mõnigi olukord pole olnud üsna pikka aega mulle mõistetav, ja mingid küsimused kerkivad alatasa üles, millele ei tule ühest selget vastust. Olen vähemasti üritanud hoiduda sellest hoiakust, et kõik halb on viisil või teisel Jumala süü ja enamus head tuleb ikka enda või sõprade tegudest. Pigem tajun vastupidist. Rohkem kui ilmselt oskan ja vahel ka tahan tunnistada, on see üsna otseselt Jumala pärusmaa ja elu keerdkäikudes on lisaks enda möödapanekutele olulised ka kaasinimeste valikud, mis põhjus-tagajärg-seosega segadust võivad külvata. Mitte et kõiges halvas on teised inimesed süüdi, aga pigem sedamoodi, et Jumal laseb meil vabalt valida ja lisaks õigetele valikutele komistame sageli ka halbade otsuste otsa ja siis lähebki keeruliseks.

Su ühel plaadil on pala “ Imeline nõuandja”. Millist nõu, juhatust ja kuidas sa viimati ülevaltpoolt said?

Suur osa juhatusest ja nõust on juba Piiblisse talletatud. Tõsi, tuleb osata teemad õigesse konteksti paigutada, aga arvan, et paljude õigete asjade tegemiseks ei ole tarvis pikalt ilmutust oodata. Lisaks ka see aspekt, et need juhised ei pruugi olla kolossaalsed, mis siis radikaalseid muutusi peaks esile kutsuma. Pigem ikka igapäevased valikud, mida ehk oma peaga ei oska ja vahel ka ei taha teha. Seal olen üsna palju suunamist kogenud. Ja eks aeg-ajalt suuremate valikute puhulgi, mille tegemisel on tarvis julgust ja otsustamise järel kindlust.

Vaatamata sinu toetavale perele, su mõistlikkusele ja erilisele sümpaatsusele inimesena on sul seljataga juba kogemus abielust… ja selle lahutusest. Mis ülesandega see sinu jaoks oli? “…mida Jumal on paari pannud, ärgu inimene lahutagu…” ja ometi, paarisuhtes ei piisa ühe tahtmisest ja vandest. Kas armumine on pime? Kui jah, siis mis on selle pimestatuse mõte?

Armumine võib-olla, jah, sageli ongi pime, aga armastus mitte. Isegi vastupidi. Armastus toob asjad pimedusest valguse kätte. Ja üsna sageli võib see olla ebamugav, kui mitte isegi valus. Ei ütleks, et abielu lahutamine, sellest kõigest kuidagi läbi minemine kedagi automaatselt tugevamaks teeks. Pigem on see ikkagi keeruline. Aga kindlasti õpetab nägema asju natuke laiemalt kui lihtsalt õige ja vale. Mitte et need õiged ja valed enam ei kehtiks, aga lihtsalt taustsüsteem on sageli palju keerukam kui fassaad näitab. Ja selle mõistmine aitab nii mitmeski isiklikust puntrast ka välja.

Kas sulle ka tundub, et tänapäeva inimestel on vähe usku? Võimet näha teo ja tagajärje seoseid? Tahetakse elada mugavalt, siin ja praegu, nägemata suuremat pilti, tundmata vastutust oma laste ja lastelaste käekäigu pärast…

On üsna libe tee minna kõiki teisi õpetama, kuidas võiks või peaks. Pigem tasub ikkagi alustada endast ja sellest mõjusfäärist, millest osa oleme. See ei tähenda seda, et igaüks peaks kuidagi lihtsalt endaga toime tulema ja mitte teisi tülitama. Lihtsalt tuleb tajuda konteksti, oma sõnade mõju ja kohta, kas ja kuidas asju öelda. Ja ennekõike määrab see, kuidas käitume, mitte mida ütleme.

Mugavusest tuleb ennast välja harjutada. Minagi veel mäletan neid aegu 1990ndate keskel, kui ei olnud võimalik lubada kaugeltki kõike, mida oleks soovinud. Aeg-ajalt oli puudu isegi elementaarseid asju. Tänaseks oleme nii palju edasi liikunud, et peaks õppima hakkama saama ainult sellega, mida päriselt vajame. Tajun oma põlvkonna noortel selle mõistmist üha enam. Nii saame edasi anda mõistliku eluviisi, kus lihtsalt kõik ei ole keelatud, vaid valitaksegi targalt ja teadlikult.

Kas kõigel siin ilmas on mõte? Kas ka valulised kogemused jõuavad su loomingusse? Su muusika on üldiselt nii helge… mitte iial raskepärane või rusuvalt nukker… Kas see on teadlikult nii või on teatud kergus su olemuses?

On küll teadlik valik oma loomingus kergust otsida. Kindlasti on seal erinevaid läbielamisi, mis pole tol hetkel kuidagi kergelt ületatud, aga tagasivaates olen üritanud ikka positiivse osa kõlama jätta. See on juba kuulaja otsustada, kas see näiteks esimese kahe albumi loomingus ka kajastus või oli kõige taustal ikka tajuda Põhjamaade jazzi melanhoolseid mõjusid.

Mis puudutab olemust, siis ei kirjeldaks seda kui üldist kergust. Pigem on huumoril olnud alati hästi suur osakaal, mis on ka aidanud tõsisematest teemadest vajalikel hetkedel veidi üleliigset õhku välja lasta. Kuivõrd usk tegelebki ju inimese elu igavikulisusega, siis seda pole minu hinnangul võimalik kergelt võtta. Või siis pole ma seda kergust veel ära õppinud. Kui rääkida näiteks põhjendamatutest kannatustest, siis ka seda ei saa ju kergelt võtta. Iga inimene peab selle enda jaoks mõtestama. Usun, et lõplikult pole kannatused, valulised kogemused paratamatus. On võimalik need ümber pöörata ja selle läbi sammhaaval enda ja edasi teistegi maailma parandada.

Oled oma loomingus liikunud lihtsuse poole. Su enda muusikust isa Taavo Remmel armastas tsiteerida ütlust: “Kes kiiresti mängib, see alles otsib!” Kiiruse all muidugi võib mõista ka keerulisust, tehnilisust üldiselt. Kuidas tuleb lihtsus muusikasse? Mida su isa on sulle õpetanud?

Isa on palju julgustanud ise otsustama ja ennast leidma. Ma ise vist pole veel nii küps, et suudaks lähedaste juures täielikult leppida mõningate asjadega, mis mulle justkui objektiivselt kuidagi sobida ei saa.

Tuleks elada rohkem enda elu, mis sest et teiste eludega tegelemine tundub aeg-ajalt palju põnevam. 

Seda õpin isalt üha enam. Peamised õppetunnid on olnud ikka elulised. Hoolimine, heatahtlikkus, aga ka kirglikkus on ühed paljudest märksõnadest, milles olen palju isalt õppida võinud.

Kui rääkida muusikast ja lihtsusest, siis see on tõesti tulnud aastatega. Julgen öelda, et minus pole kunagi olnud kas siis piisavalt ambitsiooni või eneseusku, et olla see ainus, kes mäetipu vallutab. Seetõttu olen ehk ka teadlikumalt end tagasi hoidnud, et mitte lasta põhjendamatutel ootustel tekkida, nii endas kui ka teistes. Mõne jaoks võib see olla naiivsus, teise jaoks mingil määral rikkumata maailmapilt, aga ilu on tõesti üks kriteerium, mis minu hinnangul lihtsuse abil esile saab tulla. Olen katsetanud ka keerukamaid teid, aga tänaseks, võib-olla ajutiselt, on need pigem seljataha jäänud.

Su trios mängib ka su noorem vend Heikko Remmel. Teie kooslust on südantsoojendav vaadata ja kuulata – ilusad, andekad inimesed! Täiendate teineteist. Kuidas su vend on sulle sarnane, kuidas erinev? Kas lastena kaklesite ka? Kas nüüd on ka eriarvamusi, kuidas te need lahendate?

Heikko on elu aeg mind kaitsnud! Seda juba päris lapsest saati. Isegi kui sugulastega, kellega olime ühes vanuses ja Heikko meist noorem, talle mänguhoos liiga tegime. See on saatnud mind terve elu ja eelkõige selle eest olen väga tänulik! Tunnen seda kaitset ka muusikas. Koos musitseerimine, aasta aastalt üha enam, on lihtsalt puhas nauding. Koos üles kasvamisega tekkinud side on niivõrd tugev, et ei oska näha kedagi seda vääriliselt asendamas.

Kui mina olen loomult pigem tasane ja kaalutlev, kohati liigagi, siis Heikko on impulsiivsema ja kirglikuma olemusega. See paistab ilmselt ka muusikas üsna hästi välja. Võin julgelt öelda, et olen viimastel aastatel Heikkolt palju õppinud. Üks asi on just eriarvamuste lahendamine. Kui enamjaolt olen oodanud, et asjad vaikselt ise paika loksuks, siis vend on suunanud asja kiiremas korras käsile võtma ja lahendusi otsima. Mitte istuma pikalt ebamugavustundega kuskil prooviruumis, vaid üritama asju parendada. Kui olen end ikka üsna vastutustundlikuks inimeseks pidanud, siis just erimeelsuste osas vastutuse võtmist olen Heikkolt palju õppinud.

Joel Remmel Trio viimane plaat “Sharp” on taaskord maailmatasemel tunnustuse vääriline. Eestis teed uue kavaga mõned kontserdid ja pead jälle midagi uut välja mõtlema. Kas taoline, väike turg väsitab ka? Meil on palju väärt muusikuid, aga lõpuks jääb see tiigrihüpe ikkagi turunduse ja manageri puudumise taha…

Foto: Sven Tupits.

Raske öelda, mille taha lõplikult need läbimurded jäävad. Eks Eesti väiksus ole üks aspekt, mis muusikuna korraliku pitseri paneb. Tänapäeva ühiskonna uudisväärtuse idealiseerimine, ka muusikas, takistab ilmselt paljude ansamblite potentsiaalset arengut. Eriti neil, kes tegelevad kitsamas vallas kui laiatarbemuusika.

Teisalt on aga see väiksus ka asjaolu, mis toob nii mõnedki võimalused kandikul ette, mida näiteks Rootsis või Saksamaal aastaid oodatakse. Raske öelda, kas lõppkokkuvõttes on see kergem püünele pääsemine kasulik või hoopis vastupidi, aga selles osas tuleb küll pigem head meelt tunda, et kui ikkagi on ambitsiooni ja töötahet, siis see võimalus tuleb, mitte ei sumbu kuskile tuhandete teiste artistide laia sfääri.

Kui mõtlen enda peale, siis käib see väsimuse tajumine lainetena. On perioode, kus vaheldus toob sõna otseses mõttes elu sisse. Aga on ka hetki, kus ei sooviks muud kui rahulikult samal kursil jätkata ja näha, kuhu taoline töö ühe asjaga välja võib viia. Kokkuvõttes aga nuriseda ei saa – kui on piisavalt töötahet, siis saavad enamik olulisi asju ka tehtud.

Oled käinud mängimas küll Hiinas, Euroopas, õppinud Rootsis, ent naasnud ikka Eestisse. Kas see valik on vähese auahnuse, kodumaa-armastuse pärast või tunned, et maailmasse läbimurre on liiga suur amps – liiga tihe konkurents, liiga palju reisimist, kodust äraolemist, välist… Kas oled realist või ikkagi unistad vahel ka maailmas tuntud jazzpianistiks olemisest?

Eestis tunnen end üdini koduselt. On olnud suur rõõm üsna palju reisida ja päris palju ka välismaal üles astuda, aga ei kujutaks end ette elamas hotellides ja lennujaamades. Võib-olla on selle põhjus liiga suur hulk realismi, võib-olla vähe ambitsiooni, ei oska öelda. Seda võin küll öelda, et iga hinnaga ma suurtele lavadele ei trügi.

Katsun olla tänulik nende võimaluste eest, mis esile kerkivad, mille nimel tööd on tehtud. Olgu see lava siis tuhandese publik ees või kellegi elutoas.

Kõlab jällegi klišeena, aga kui juba üks inimene kogeb kontserdi jooksul midagi, mis innustab teda paremuse poole liikuma, siis on nähtud vaev end õigustanud.

Ja otseloomulikult on rõõm, kui neid inimesi on kümneid, vahel ka sadu.

Mis on su edasised loomingulised plaanid?

Üldisem loominguline suund on ikkagi jätkata jazzmuusika radadel. See paelub väga. Üha uued tahud avanevad ja seda on väga põnev läbi elada. Lisaks detsembrikuisele soolokavaga ülesastumisele tiksub ikkagi kuskil ajusopis ka suurema koosseisuga enda muusika mängimine. Mingeid ajalisi tärmineid pole seadnud, tasapisi mõtlen lihtsalt selles suunas.

Sa esitled oma trioga plaadimaterjali kuuel kontserdil oktoobri lõpus ja novembri alguses. Mida ootad publikult? Küsiksin lausa nii – kuidas võiks kuulaja, kes pole harjunud jazzmuusikat kuulama, seda muusikat vastu võtta, mida silmas, kõrvas pidada?

Usun, et kontserdile tulija kogeb kindlasti midagi uut ja erilist. Julgen öelda seda selle pinnalt, et me laval ise kogeme alati midagi uut ja erilist. Tasub tulla avatud olemisega – olla valmis ootamatusteks, äärmusteks. Mitte küll äärmuslikkuseks, aga erinevateks meeleoludeks, kõlamaailmadeks. Energilisemad lood, palju interaktsiooni muusikute vahel ja sinna vastukaaluks minimaalsete vahenditega edasi antud meloodiad. Ja tasub olla valmis ka naermiseks! Võimalik, et kõik minu huumorisoont päris kohe kinni ei püüa, aga mulle meeldib lugudest aeg-ajalt ikka lugusid pajatada, mis võivad nii mõnigi kord lõbusaks kujuneda.

Head lendu!

Aitäh!

Joel Remmel Trio kontserdid toimuvad 23.10 Tallinnas jazziklubis Philly Joe’s, 24.10 Tartus ERM-is, 25.10 Võrus kohvikus Steding, 26.10 Haapsalu kultuurikeskuses, 6.11. Viljandis Pärimusmuusika aidas, 7.11. Valgas jazziklubis Walk. Tallinnas ja Tartus, Võrus ja Haapsalus esineb erikülalisena trompetist Jukka Eskola Soomest.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (55)