Öeldakse, et olge kodanikena nõudlikud, ärge leppige. Jah, muidugi on asju, millega ei või ega tohigi leppida. Aga kui oma leppimatuse varud tühja-tähja peale ära raisata, siis võib-olla polegi enam jõudu mitte leppida ja vastu hakata seal, kus tõesti on kaalul elu, teinekord rohkemgi.
Tulin kolmandal advendipühapäeval nädalakeseks Hiiumaale. Seda, et elektrivool on majast läinud juba reedest saadik, muidugi teadsin. Olukorras polnud midagi enneolematut ja eks ma siis ikka valmistunud ka vastavalt: võtsin kaasa rohkem küünlaid, patareiraadio ja taskulambipatareisid. Arvuti ja telefoni hoidsin laeva peal viimase minutini pistikus, sest eks need ole need peamised asjad, mis ilma vooluta hakkama ei saa. Ja kuidagi on nad osanud meile elutähtsateks muutuda, meid endast sõltuma panna. Mis sa teed! Nii et õigupoolest peaks tänapäeva külaelaniku survival kit’i koosseisu kuuluma ka üks suurem aku, mille pealt oma väikeseid sõpru häda korral toita saaks. Kui mitte generaator. Mina seda generaatori asja küll nii väga ei poolda. Selle olemasolu tekitaks minus võltsi turvatunnet ja ohtlikku muretust. Valmis tuleb ikka olla olukorraks, kui voolu pole ja kõik. Millal tuleb, ei tea. Nii on. Mis seal siis nii hullu?
