Valdur Mikita: kodutee võib olla tähtsam kui kodu ise

Valdur Mikita. Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Hedvig Hansoni pühade-eelne vestlus kirjaniku, semiootiku ja eestluse mõtestaja Valdur Mikitaga.

See oli kolm aastat tagasi, kui lugesin esimest korda Valdur Mikita menukit “Lingvistiline mets” ja tundsin, et ma ei saa jätta kirjanikule kirjutamata. Miski mu hinges oli tema mõttemaailma kogemise tulemusena kummaliselt paigast nihkunud. Aga aukartus kogu selle teadmistepagasi ja kõrgharituse ees oli ühtpidi nii suur, et kirja saatmine võttis aega. Samas, tema kodune ja südamelähedane väline hoiak andis julgust. Nagu ka üks tähendusrikas ühenduslüli minu jaoks, nimelt, kui sain teada, et Valdur on kasvanud Suislepas, Õhne jõe ääres. Õhne jõgi oli ka minu lapsepõlve maagiline veekogu. Õnnestav seos.

Kujutluspilt sellest, kuidas me umbes samal ajal, kaheksakümnendate alguses, lastena Õhne jõe ääres kondasime ning ehk needsamad vetevood minu juurest Tõrvast Valduri juurde Suisleppa voolasid, täitis ja läitis mind saatma tookord Valdurile kirja: “Me veres voolab sama jõgi…”

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (75)