Tõnu Õnnepalu. Odav vool

Tõnu Õnnepalu. Illustratsioon: Toon Vugts

Need uued ulmelised kilovatihinnad ei ole tegelikult üldse ulmelised. Võib-olla oleme hoopis vahepeal harjunud elama ulmelises maailmas, pooltasuta…

Kord elasin paar aastat (sealhulgas talved) majas, kus polnud elektrivoolu. Polnud seal ligilähedalgi liini ega posti, maja oli liiga üksi liiga kaugel metsa sees. Omal ajal (kuue-seitsmekümnendatel), kui igale poole need liinid veeti, jäeti sinna vedamata ja nii jäi. Mina teadsin, et ega ma eluks ajaks sinna elama ei jää, maja ei kuulunud ka mulle, minu jaoks oli see niisugune elueksperiment. Elu keset metsa. Elektrivoolu puudumine polnud küll otseselt see, mida ma otsisin, lihtsalt juhtus nii olema. Otsustasin, et saan hakkama. Vanasti ju ka… Ei, ega ma ei mõelnudki, et elan nagu vanasti. Ma ei usu seda nagu-vanasti elamist. Me ei oska seda enam. Me ei ole enam need inimesed. Ei saa hakkama. Ja noh, ega ei peagi. Ja võib-olla, kui tõesti peaksime, siis äkki saaksime kah…

Neist vanasti seal metsatalus elanud inimestest eristas mind mitu asja. Mul polnud põldu. Mul polnud lehma. Mul oli auto. Mul oli arvuti ja mobiiltelefon. Maja lõunapoolsele seinale riputasin päikesepaneeli. Sellise väiksema. Seegi oli päris kallis koos kõige vajalikuga (akud, inverter jne), kõik see toimus kaksteist aastat tagasi, päikesepaneelid olid alles vähe levinud. Sisse kolisin sügisel, vastu talve. November juhtus olema ilus, päikseline. Paneel andis mõni päev isegi voolu. Vahel õnnestus veel läpakaski ära laadida. Seda tuli tarvitada muidugi väga kokkuhoidlikult, ainult töö jaoks, surfamine polnud lubatud. Uudisteks ja muusikaks oli patareiraadio. Ka elektrilamp, üks hämar “säästupirn” (leedlambid alles tulid), oli lugemiseks või peenemateks köögitöödeks. Muidu aitas küünlast või õlilambist ka. Ruttu sai selgeks, et kui õhtul miski toas ära kaob, siis enne hommikut seda otsida pole mõtet. Mingeid kodumasinaid selle vooluga muidugi käitada ei saanud. Aga talvel pole ju külmkappi vajagi ja suvel alguses on kelder veel jahe. Pesu saab pesta käsitsi. Ennast pesta saab saunas. Kütta loomulikult saab puudega. Majaomanikule kuuluvas metsas oli palju kuivanud puid, aga muidugi tuli need saagida, koju vedada, lõhkuda.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (29)