Koostööst ja koos tegemisest räägitakse enamasti positiivses võtmes ning see tundub olevat iga meeskonna ja organisatsiooni unistus. Kuni see unistus hakkab takka üles lööma nagu peru hobune laadaplatsil.
Mõni aeg tagasi tegin meeskonna-coachingu’t ühele tegusale ravimifirma juhtkonnale. Olles kasvanud väikefirmast käibelt ja ka inimeste arvult toekamaks, tekkis vajadus aidata meeskonna liikmed teistmoodi tööle. Ning meeskonna-coaching, mille tavapärane eesmärk on soodustada omavahelist koostööd, sai pigem eesmärgiks – vähem koostööd. Me ei pea kõike koos tegema. Vastupidi, me isegi ei tohi paljusid asju koos teha – me peame õppima ise vastutama ja tegema ise otsuseid oma valdkonnas. Vähem, mitte rohkem.
Sarnane siht ja nähtus pole ilmselt haruldus. Kui sa oled kokku puutunud töötajaga, kes ütleb, et ta ei näe oma juhti enam üldse, sest too on (jälle) koosolekul, siis ilmselt aimad, millest jutt. Ehk võimekuse surm e-kirjade ja koosolekute läbi… Liiga palju koostööd. Proovingi sõnastada, mis probleemid kaasnevad ülemäärase koostööga. Ja pakun ka paar lahendust, mis võib-olla aitavad kui mitte muud, siis ehk valusid leevendada.