Ma ei suuda mõista neid, kes on soigunud, et punamonumentide kadumisega Eesti avalikust ruumist hävib nii palju meie ajaloost, et ei mäletatagi enam, ütleb kirjanik Jaak Jõerüüt. Inimeste kohustus on taibata, mis on tõelised ajaloo nurgakivid ja monumendid ja mis on need teised, ajalukku salalikult sokutatud kurjuse sümbolid.
Punamonumentide teema laiub paber- ja netilehekülgedel nagu ürgmets, kus kõik kasvab ja elutseb läbisegi, ja nii jääbki.
Austria kirjanik Thomas Bernhard (1931–1989) kasutas raamatu “Hukkasaajad” (Mati Sirkeli tõlge, originaalis “Der Untergeher”, 1983) kirjutamisel stiili, kus igal leheküljel kordub keskmiselt kümme korda “ma mõtlen”. Tema teema käsitleb ainult üht monumenti ja selle mõju nendele inimestele, kes monumendi lähedale satuvad. Lubatagu seda stiili siingi kasutada, hoolimata sellest, et tema monument on punane üksnes seest, ja üksnes füüsiliselt, mitte poliitiliselt, on nimelt veripunane, sest teemaks on elav inimene, geniaalne pianist Glenn Gould (1932–1982), üks vaimselt ja professionaalselt monumentaalne inimene. Kellele innustav, kellele hävitav, arvab Thomas Bernhard.
