Eesti vabariigi kodanike vaimse tervise kriisi leevendamiseks tuleks kanaldada Kultuurkapitali summad kasvõi ajutiselt või osaliselt psühholoogia riigipoolsesse rahastamisse, leiab Mikk Pärnits.
Selleks on olemas mitu head argumenti. Ilmselt luges ka lauluväljaku juhataja samu artikleid, mis mina: Euroopa riikides anti noortele n-ö kultuurikupongid, mille alusel omal valikul minna avastama erinevaid etendusi, näitusi vms. Vaidleksin Saareojale vastu ühes põhilisemas probleemipüstituses, mille järgi tuleks inimesi aidata Eesti kultuurisündmuste rahastamise kaudu. Tegu on kergelt küünilise mõttekäiguga, kuna mul tekkis küsimus, kumba me siis vajame: inimest või kinnimakstud kultuurisündmusi?
Vaimse tervise kriis pole enam kriis, kui see on kestnud aastaid. Tegu on normaalse allakäiguga, katkised inimesed on tavaliseks nähtuseks ja abivajajate hulk ületab mitmekordselt professionaalsete, koolitatud abipakkujate hulga. Psühholoogide pikad ooteajad, nende madal palk ja ebausalduse tõus meditsiini vastu on omakorda kergitanud posijate ja selgeltnägijate närilislainet. Kodanikud, kes soovivadki teraapiasse minna, sinna ei pääse. Massiliselt pöördutakse petturite ja “luuletajate” poole. New age turg õitseb vaimse tervise kriisi ajal karuputkena, ebastabiilse meeleseisundiga inimesed triivivad leevendust otsides umbluukosmosesse.
