Ants Parktal: metsikused meeleilmas. Psühhoanalüütiku pilk tänasele ühiselule

Stseen filmist "Kärbste jumal".

Briti kirjanik Willam Golding on raamatus “Kärbeste Jumal” kirjutanud 13-aastastest poistest, kes asustamata saarele sattudes metsistuvad. Eesti peavoolumeediast võrsub mulje, et ka paljude Eesti inimeste meeleilm on metsistunud.

Teine britt, psühhoanalüütik Wilfred Bion aitab toimuvale tähendust leida. Bion uuris oma erialase töö alguses suhtlemist väikestes gruppides, kus juht puudus. Ta silmas grupi liikmete suhtlemises kolme kulgemist: ründa või põgene, paaritumine ja sõltuvus. Piisas ühest suhtlemisviisist, et grupi töövõimet häirida. Huvitav on asjaolu, et kuigi tegemist ei olnud noorukitega, oli ka täiskasvanute suhtlemistõrke põhjuseks tarkade täiskasvanute juhtimise puudumine. Meeleilma metsistudes moondub rühm jõuguks, viies inimesed tagasi ühiselu varasemasse arenguvormi, milles üksikisiku elu ei ole tähtis, oluline on vaid grupi ellujäämine.

Miks on vaja liidrit, kes taltsutaks inimese meeleilmast esile tükkiva koletise? Bion mõistis, et kaosest tärganud metsikud tunded on pärit väga varase lapsepõlve surmahirmust ning vajavad tarimist ehk tunnete talitsemist teise inimese poolt. Lapseeas talitseb ema lapse tundekaost, grupis juht. Meelerahu taastamiseks peab grupi juht võtma oma meelde liikmete meelesegaduse, töötama sassis tunded omas meeles läbi ja jagama taritud ehk läbi seeditud tunded grupile tagasi. Juht ei juhi käskude ja keeldudega, vaid inimliku suhtumise, mõistmise ja empaatiaga. Eesti vanasõnagi ütleb: “Lapsel valutab sõrmeots, emal valutab süda.”