Kristjan Port: kas nina nokkimine tekitab Alzheimerit?

Kristjan Port. Illustratsioon: Toon Vugts

Nina nokkimine on siin metafoor personaalsest, ehk isegi intiimsest vabadusest teha oma peaga mida iganes. Aga teiste nina ei tohiks nokkida. Õigemini, teisi ei tohiks lasta oma nina kallale, sest sealt on lühike tee ajju.

Enamasti jälgitakse roolis teed, üpris sagedasti räägitakse kellegagi, tihti vaadatakse telefoni. Teinekord on ju huvitav piiluda võõras autos peituvasse mikrokosmosesse. Nagu mäng, miks mitte pakkuda lastele ajaviiteks. Toodud tähelepanekute eest saab väikeseid punkte. Maksimumpallide jaoks peab kinni püüdma sõrme ninna ajava juhi. Mis pole sugugi lootusetu ülesanne.

Trihotillomaania ehk nina urgitsemisele omistatud kliiniline nimetus viitab nähtuse levimusele. Ühes põhjalikematest uurimustest tunnistas 91% vastanuist, et on ise regulaarsed urgitsejad. Teiste suhtes oletati, et sama söandab teha vähem, umbes 75% inimestest. Tulemusest võib välja lugeda nina kallal toimetamisega kaasneva stigma. Lapsest peale on seda peetud pahaks kombeks. Ometi pole keegi justkui keeldu piisavalt põhjendanud. Peale koleduse. Kandes ilmselt ise sama traumat järgmisele laste ringile. Umberto Eco koostatud inimloo koleduste põhjalikus ülevaates “Inetuse ajalugu” esineb nina teema kole tihti.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (54)