Ilmselt ei ole keskkonnateemadel mitte midagi kirgikütvamat kui liha söömise temaatika. Samas ei saa me keskkonnateemasid käsitledes toidu teemat kõrvale jätta. Moodustab ju toiduga seonduv ligikaudu kolmandiku kõigist kasvuhoonegaasidest, mida inimkond tervikuna oma tegevuse käigus atmosfääri paiskab. Nii nagu aruteludes sageli, muutuvad jutud kiiresti mustvalgeks, kui juttu tuleb millestki väga isiklikust ja olulisest. Liha teema on seda kohe kindlasti.
Me oleme suure aineringe osa. Selleks, et funktsioneerida, peame me sööma. Nagu kõik teisedki loomad, saame me oma eluks vajaliku energia peamiselt keemiliste sidemete energiatest, lagundades erinevaid molekule. Selliselt kogutud energia abil paneme kokku enda ülesehitamiseks vajalikke molekule, kulutame seda lihaste tööks ja ka meie aju võtab üsna kopsaka osa. Me ei saa söömist katkestada, kuna meie rakud vajavad pidevalt energiat.
Kogu meie toit põhineb taimede tööl. Taimed on see osa meie ökosüsteemist, kes toodavad päikeseenergia toel fotosünteesi kaudu orgaanilist ainet. Nemad panevad kokku seda ainet, mida kõik järgnevad ökosüsteemis osalejad oma elutegevuseks lagundavad. Taimtoidulised loomad söövad taimi ja loomtoidulised loomad omakorda neid loomi, kes taimi söövad. Nende väljaheited, ülejäägid ja surnud kehad saavad aga mulla osaks läbi lagundajate, peamiselt bakterite ja seente, kes teevad organismides leiduvad toitained taimedele uuesti kättesaadavaks. Eks ole see omamoodi müstiline, et selline aineringe ühel planeedil on tekkinud. Inimestel, nagu ka kõigil teistel loomadel on sarnane õigus selles aineringes osaleda. Toiduringest välja jäämine tähendaks surma. Nii nagu meie, teeb ka Maa ökosüsteem iseorganiseeruva kompleksse süsteemina kõik selleks, et elus püsida.