Annika Laats: mu silmatera, sind jälgitakse!

Annika Laats. Illustratsioon: Toon Vugts

Keset seda kõhedusttekitavat maailma, kohati seda isegi trotsides, tuleb meil õppida oma lapsi usaldama. Tuleb pidevalt vastu seista hirmule, mis tahab võtta meie üle meelevalda. Hirm ahistab ja suretab. Usaldus seevastu kingib julguse elada ning armastada.

Ma ei tea, mis uid meil toona peale tuli, aga sõbranna mõte sõita peale tunde trolliga Balti jaama Schnelli tiigi äärde kastaneid korjama tundus loomulik ja vahva. Mis sest, et meil oli vanust 7 või 8 aastat ning kodus olid ootamas emad, kel polnud meie teekonnast aimugi. Mitu tundi hiljem koju Mustamäele jõudes tekitas ema mure hämmingut ja ebamugavust, sest meiega oli ju kõik hästi. Aga küllap see ema seisukord toona mulle muljet avaldas, et ma seda käiku ja kojujõudmist veel 45 aastat hiljemgi mäletan. Alles ise emaks saades adusin, mida võis ta neil tundidel, kui puudus igasugune võimalus lapsega ühendust võtta, läbi elada.

Mu oma lapsed on kasvanud suuresti mobiilside ajastul. Mõistagi on see teinud elu ja sidepidamise kergemaks. Ometi on olnud lugematul hulgal kordi, kui ma olen kõõlunud telefoni otsas, kuulates lõputuid kutsuvaid helisid, ja palunud hääletult: “Võta vastu, võta ometi vastu!” Automaatvastaja kiretu sedastus, et lapse telefon on välja lülitatud või levipiirkonnast väljas, ei ole mingilgi kujul trööstivam kui varasemate aastasadade tumm teadmatus. Mõnes mõttes on see veel hullem – ma ju eeldan, et ta on telefonikõne või sõnumi kaugusel, et ma saan ta iga hetk kätte, ja levipiirkonnast väljas olek kõlab juba iseenesest nõnda, nagu ta oleks Sirtsu sohu ära eksinud. Mu hilisemale etteheitvale küsimusele “Miks sa oma telefoni korralikult ära ei lae?” on vaadanud vastu samasugused, ajatult süütud lapsesilmad täis imestunud tõdemust, et temaga oli ju kõik hästi.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (57)