Vanarahva ütlus aususe kohta on selline: hea moodus teada saada, kas keegi on aus või mitte, on küsida inimeselt endalt “Kas sa oled läbi ja lõhki aus?”. Kui ta vastab jaatavalt, on tegemist ebaausa inimesega.

Me kõik aeg-ajalt varjame, vassime, moonutame ja ilustame tõde, mahendame valet, painutame enda kasuks reegleid, esitame pooltõdesid, loome hädavalesid, varjame oma tegelikke motiive või anname lubadusi, mida pole võimalik täita. Kes rohkem, kes vähem. Mõni meist valetab, et saada isiklikku kasu, mõni sellepärast, et teisele mitte haiget teha.

Üks optimeerib makse; teine võtab vastu mustalt sularaha; kolmas ületab kiirust; neljas ei räägi elukaaslasele kogu tõde sellest, kuidas ta ühe töökaaslasega salaja pilke vahetab; viies ei pea patuks, kui kasutab tööandja inventari isiklikuks tarbeks; kuues ütleb, et jäi hiljaks, kuna teel oli suur ummik, aga tegelikult jäi ta lihtsalt kodunt väljumisega hiljaks; seitsmes ei viita oma kirjatöös allikatele ja esitab kellegi teise mõtteid oma ideede pähe; kaheksas teeskleb orgasmi; üheksas liialdab mõnikord, et tähelepanu saada; kümnes annab utoopilisi valimislubadusi, et võimu ligi pääseda.

Kas me oleme kõik mingil hetkel oma elus ebaausad? Kas keegi meist, peale ilmsüüta imikute, saab üldse olla puhas kui prillikivi?

Refereerin tänases kirjatükis Ameerika käitumisökonoomika ja psühholoogia professori Dan Arieli uuringut ebaaususest (tema raamatust “The Honest Truth About Dishonesty”).

Dan Arieli otsustas ümber lükata levinud teooria, mis väitis, et inimeste moraalne käitumine põhineb nn kasu ja kahju analüüsil. See teooria väidab, et hetkel, kui peame otsustama, kas reageerime ausalt või pigem mitte, kaalume mõlema variandi plusse ja miinuseid. Kui mingist reeglist üleastumine ehk ebaausus toob meile kasu, siis kaalume, kumb on suurem – kasu või kahju. Näiteks kui teed eksamit ja ei tea vastust, siis kumb on kasulikum: kas esitada töö ausalt ja saada ebarahuldav hinne või teha midagi keelatut – spikerdada – ja saada parem hinne?

Kui sisemine kompass ütleb, et spikerdamine on küll keelatud, aga kahju me kellelegi justkui ei teegi, vahelejäämise võimalus praktiliselt puudub, karistust seeläbi ei järgne ja teisalt – kui me ei spikerda, on kahju eksamil läbikukkumise tõttu meile suur, siis valime omakasu nimel reeglite rikkumise. 

Ühesõnaga, inimene kaalub positiivseid ja negatiivseid stsenaariume ja valib endale kasulikuma.

Kas on aga nii, et kui inimesel vahelejäämise hirm ja karistus puudub või kui see on väike ja ta saab valskuse läbi märgatavat kasu, siis inimene kipub piiri ületama ja valima kasu nimel ebaausa võtte? 

Kuidas mõjutab vahelejäämise hirm inimeste otsuseid?

Dan Arieli koos oma meeskonnaga otsustas korraldada suure eksperimendi, et uurida, kuidas vahelejäämise ja karistuse hirm inimesi mõjutavad.

Katse nägi välja järgmine.

Massachussetsi Tehnikainstituudis pakuti tudengitele võimalus teenida 10 dollarit, kui nad osalevad eksperimendis. Selles eksperimendis anti igale üliõpilasele leht, kus oli kirjas 20 lihtsat, ent aeganõudvat matemaatilist maatriksit. Üliõpilastele öeldi, et viie minuti jooksul peavad nad lahendama 20st maatriksist nii mitu, kui suudavad. Iga õige vastuse eest lubati üliõpilastele veel lisa 50 senti.

Kujuta ennast sinna olukorda. Sa kiirustad, et lahendada need maatriksid õigesti. Kui 5 minutit on täis, oled sa lahendanud 4 maatriksit ja teeninud 2 dollarit lisa. Sa jalutad õppejõu laua juurde, annad oma vastustelehe ära, ta kontrollib su vastused ja annab sulle 12 dollarit.

Kontrollgrupis, kus petmine pole võimalik, kuna õppejõud hoiab silma peal, on keskmine tulemus 4 lahendatud maatriksit 20st. Rohkem pole inimvõimete piires antud aja jooksul võimalik teha.

Nüüd läheb asi huvitavaks.

Teisel katsegrupil on katse sisuliselt sama: 5 minutit, 20 maatriksit, 50 senti õige vastuse pealt. Aga siin on üks lisanüanss. Kui aeg on täis, ütleb õppejõud: “5 minutit on läbi, lugege ise lahendatud maatriksid kokku ja minge ruumi tagaossa, kus on paberihunt. Purustage paberihundis oma vastusteleht ja tulge alles siis õppejõu juurde ja öelge, mitu õiget vastust saite. Vastavalt sellele, mida ütlete, saate ka tasutud.” Ühesõnaga, õppejõud ei näe osaleja vastustelehte.

No nii, mida sa teeksid? Keegi ei saa kunagi teada, mitu tehet sa lahendasid. Kas ütleksid ausa arvu või liialdaksid veidi enda kasuks ja saaksid natuke suurema tasu? Võib-olla on kuu lõpp, raha on otsas ja sa saaksid selle eest ühe söögikorra?

Kui teadlased hakkasid kaht gruppi võrdlema, siis mis selgus, kummas grupis lahendati rohkem tehteid? Kas selles, kus polnud võimalustki tüssata, või teises, kus oli paberihunt? 

Õige vastus: paberhundi grupis, kus asitõendid hävitati, väideti end olevat lahendanud rohkem tehteid. Paberhundi katses väitsid tudengid, et nad suutsid lahendada keskmiselt 6 tehet. See on siis kaks rohkem kui kontrollgrupis. Oluline on märkida, et keskmine ei tulnud 6 mitte sellepärast, et mõned liialdasid kõvasti, väites, et nad tegid 8–10 tehet ära. Ei, enam-vähem kõik osalejad liialdasid natuke.

Teadlased tõstsid panuseid: tudengitele lubati eri gruppides õige vastuse eest lisa 1, 2, mõnikord 5 ja vahel lausa 10 dollarit õige vastuse eest. Kujuta ette – ütled 10 õiget vastust ja saad boonusena 100 dollarit – 5 minuti lihtsa arvutamise eest!

Kas võimalus teenida rohkem ilma vahelejäämise ja karistuse hirmuta suurendas ebaausat käitumist? 

Õige vastus on: ei. Olenemata suurest teenimisvõimalusest, lisasid tudengid oma skoorile ikka umbes 2 vastust.

Ja mida kõrgemaks läks rahaline boonus – ehk siis, kui õige vastuse pealt lubati 10 dollarit, tüssati vähem, kui siis, kui lubati 50 senti.

Kuis siis nii? Siit tegid uurijad oletuse, et inimeste ebaaususe juured pole siiski kinni vaid kasu ja kahju analüüsis, vaid milleski enamas. Kui need otsused oleksid baseerunud vaid kahju ja kasu analüüsil, siis oleksid pidanud tudengid tüssama nii kuis jõuavad. Vahelejäämise hirmu neil ju polnud ja kasu tüssamisest oleks olnud silmanähtavalt ja käegakatsutavalt suur.

Mis siis toimus? Arieli nägi, et kui boonus küündis 10 dollarini, sekkus tudengite moraalne kompass. Eksperimentaatoritel tekkis hüpotees, et tudengitel oli raskem tüssata ja tunda end samal ajal veel heade ja moraalsete inimestena. 

Oot-oot, tahaks nüüd mitmedki lugejad öelda, need olid kõigest tudengid, kellele anti võimalus tüssata, aga on ju palju inimesi, kellel on võimalus tüssata, aga nad ei tee seda mingil juhul. Vastupidi, selle asemel et tüssata, käituvad nad suuremeelselt ja täiesti omakasupüüdmatult. 

Katsed kinnitavad sedagi väidet. Arieli teadlastegrupp läks selle väite tõestuseks turule. Üks Arieli kolleegidest oli vanem proua, kellel oli ilmselge nägemispuue. Võiks ju arvata, et kui on võimalus petta, siis kaupmehed petavad just pimedat naist rohkem. Võta näpust, pimedale naisele olid kõik kaupmehed pannud just kõige ilusamad tomatid. Tõepoolest, inimesed soovivad olla head ja eetilised.

Aga kuidas siis ikkagi nii, et need tudengid kippusid nihverdama? Mis siis nende moraalse kompassiga lahti oli?

Arieli teooria keskne hüpotees oli, et inimeste käitumist mõjutab kaks tegurit.

• Ühest küljest – me kõik tahame endast olla arvamusel, et me oleme ausad ja moraalsed inimesed. Ma tahame olla võimelised vaatama peeglisse ja tunda enda üle head meelt ja uhkust. Seepärast teeme me head ja käitume suuremeelselt.
• Teisest küljest, me siiski tahame saada ka kasu. Ja kasu nimel (mis iganes siis kasu all mõtleme – raha, hüvesid, võimu, häid suhteid, vähem tülisid, paremaid treeningutulemusi, kõrgemaid hindeid) on enamik meist nõus – kes rohkem, kes vähem – mõningaseks ebaaususeks.

Ilmselgelt on need kaks vajadust (olla aus ja saada kasu ebaaususega) vastuolus.

Ja siin tuleb meile appi kognitiivne paindlikkus. Inimestele tundub, et kui ma tüssan natuke, võin kasu lõigata sellest, et ma pole täiesti aus. No et ma otseselt ei valeta, aga ma ei räägi kogu tõde, lihtsalt räägin pisut vähem, või siis räägin midagi, mis mind paremasse valgusesse seab.

Uurijad sõnastasid järelduse: meie moraalikompass on sõltuvuses sellest, kui palju tõe nihutamist meie jaoks mugav on. Me tüssame nii palju, et meile endale jääks veel mulje, et me oleme siiski laias laastus ausad ja eetilised inimesed.

Oma talupojamõistusega lisaksin siia veel hüpoteesi, et äkki me mõnikord teeme neid isetuid ja suuremeelseid tegusid just selleks, et tasakaalustada oma tumedat poolt. Kui meil on piisavalt suuremeelseid tegusid, siis on kergem silma kinni pigistada selle koha pealt, kus me nii suuremeelsed pole.

Aga eks selle ebaaususega on nagu muskliga – harjutamine teeb meistriks. Alguses on tõe nihutamine keeruline, aga pikapeale harjub ära.

Millist ebaausat võtet sina endale lubad, enne kui su sisemine aususe häirekell lööma hakkab? 

Enamikul meist on valdkonnad, kus meil on valskuse suhtes nulltolerants, ja siis on valdkonnad, kus lubame endale suuremat loomingulist (ebaausamat) mõtteviisi. Oscar Wilde on öelnud, et moraal on nagu kunst, kuskile tuleb tõmmata joon. Tõeline küsimus on: kust jookseb see piir?

Pöördume klassikute poole. Jerome K. Jerome kirjeldab oma raamatus “Kolm meest paadis, koerast rääkimata” üht kalameest, kes alati rääkis, et ta ei liialda kunagi rohkem kui vaid kahekümne viie protsendi ulatuses – kui ma püüan 40 kala, siis ütlen, et püüdsin 50. Rohkem ei liialda ma kunagi, see oleks juba valetamine.

Kuigi tavaliselt pole inimestel see joon, millal liialdamine või varjamine läheb üle valeks, nii hästi paigas kui sel kalamehel, tundub siiski, et meil kõigil on kuskil piir, mille ületamisel tahame kuulutada, et nüüd on tegemist valetamise ja pettusega, aga kuni selle jooneni oli lihtsalt… valge vale, pooltõde, kellegi või millegi (nt riigi) kõrgemaks heaoluks öeldu.

Tähelepanuväärne on tõsiasi, et kuigi enamik meist kasutab loomingulist lähenemist tõe kohandamiseks asjaoludele, suudab meie psüühika meid veenda, et oleme siiski ausad inimesed. Et see, milles me ebaausad oleme, ei käi veel valetamise alla. Või isegi, kui me tunnistame endale, et see on vale, ei tee see vale meid enda silmis veel ebaausaks inimeseks.

Eriti just siis, kui valetame teiste heaolu huvides või lohutuseks. Mees, kes vastab naise küsimusele “Kas ma näen selles kleidis paks välja?” – “Oh ei, sa näed välja suurepärane!” – päästab selle diplomaatilise lausega võib-olla abielu.

Lihtne on öelda valdkonnas, milles ma ise ei osale, et seal on mu eetiline piir paigas ja moraalikompass näitab õiget suunda. Lihtne on öelda, olen eetiline inimene, ma ei pruugi kunagi veredopingut ega tee jokk-skeeme. Aga kas su piirid on sama kindlalt paigas ka oma elus ja suhetes – saad sa kinnitada, et sa ei tee kunagi midagi sellist, mida saab pidada valeks, piire rikkuvaks, taunitavaks? Et sa ei tõsta kellegi peale kunagi häält, et sa ei räägi taga, ei salga tõde, ei liialda, ei varja, ei teeskle, ei jäta midagi rääkimata, ei ilusta olukorda? 

Küsimus on tõesti selles (punases) joones. Aga see, mis sinu jaoks on lubatud pool joont, võib teise jaoks olla juba lubamatul poolel.

Arieli lisas paberhundiga katsesesse veel ühe nüansi. Klassiruumis oli tudengite seas üks palgatud näitleja, kes tõusis pärast kaht minutit rõõmsalt püsti ja teatas, et tal on kõik valmis. Kõik 20 maatriksit. Nagu mäletad, norm oli 4 lahendatud ülesannet 5 minuti jooksul. Õppejõud lubas tal lahkelt lahkuda ja võtta kogu raha, mis oli boonuseks talle ette nähtud. 

Mis sa arvad, kuidas see mõjutas üldist moraali?

Kui eelmiste katsete puhul luiskasid inimesed keskmiselt 2 tehet juurde, siis nüüd, kui trikimees lõi provotseerides uue normi, valetasid paljud oma skoori selles katses 15 (!) peale.

Grupinormid on nakkavad. Nii hoolimise ja lugupidamise kui ka ebaaususe ja räiguse osas. Meie riigiisadel ja -emadel on eriti suur vastutus, kuidas nad omavahel kõnelevad. Nende poolt endale lubatud moraalinormid ja käitumine peegelduvad rahvas.

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (22)