Olen oma eluga jõudnud välja väga toredasse hetke. Mu vanemad on veel elus ja suhteliselt terved. Ise nad päris nii ei arva, eriti kehvematel päevadel. Mu lapsed on juba üsna suured ja saavad järjest iseseisvamaks. Robert sai mais kakskümmend ja lõpetas mõned päevad tagasi ajateenistuse. See oli talle kasulikum, kui oleks võinud aimata. Maria saab sügisel seitseteist, tal on veel kaks aastat gümnaasiumis käia.

Enamik inimesi (sõltuvalt sellest, kui pikk on inimese elu) saab oma elu vältel isiklikult tundma inimesi viiest eri põlvkonnast. See on oluline teadvustada eelkõige just oma esivanemate ja järeltulijate kaudu – vaatamata sellele, et mõnedele pole antud oma lihaseid vanemaid tunda, vanavanematest rääkimata ning mõned inimesed ei saa elu jooksul ei lapsi ega lapselapsi.

Lastelaste kohta on veel vara midagi ennustada, kuid mina kuulun nende õnnelike sekka, kes on kohanud ja tundnud kõiki oma vanavanemaid. Ma olen kasvanud koos ema ja isaga – nagu ka mu neli aastat vanem õde. Olen tundnud ja tunnen isiklikult oma vereliini nelja põlvkonda ja kui hästi läheb saan kord tundma ka viiendat – oma laste lapsi. (Ja kui väga hästi peaks minema, siis miks mitte ka nende lapsi.) See loob terviklikkuse ja jätkuvuse tunde.

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (13)