Peep Vain: annan vabaks oma lapsed ja võtan vastu oma vanemad. Keset elu

Olen oma eluga jõudnud välja väga toredasse hetke. Mu vanemad on veel elus ja suhteliselt terved. Ise nad päris nii ei arva, eriti kehvematel päevadel. Mu lapsed on juba üsna suured ja saavad järjest iseseisvamaks. Robert sai mais kakskümmend ja lõpetas mõned päevad tagasi ajateenistuse. See oli talle kasulikum, kui oleks võinud aimata. Maria saab sügisel seitseteist, tal on veel kaks aastat gümnaasiumis käia.

Enamik inimesi (sõltuvalt sellest, kui pikk on inimese elu) saab oma elu vältel isiklikult tundma inimesi viiest eri põlvkonnast. See on oluline teadvustada eelkõige just oma esivanemate ja järeltulijate kaudu – vaatamata sellele, et mõnedele pole antud oma lihaseid vanemaid tunda, vanavanematest rääkimata ning mõned inimesed ei saa elu jooksul ei lapsi ega lapselapsi.

Lastelaste kohta on veel vara midagi ennustada, kuid mina kuulun nende õnnelike sekka, kes on kohanud ja tundnud kõiki oma vanavanemaid. Ma olen kasvanud koos ema ja isaga – nagu ka mu neli aastat vanem õde. Olen tundnud ja tunnen isiklikult oma vereliini nelja põlvkonda ja kui hästi läheb saan kord tundma ka viiendat – oma laste lapsi. (Ja kui väga hästi peaks minema, siis miks mitte ka nende lapsi.) See loob terviklikkuse ja jätkuvuse tunde.

Pole mägede taga aeg, mil vanemate tervised viletsamaks muutuvad ning mil nad lõppude lõpuks siit ilmast lahkuvad. See võib juhtuda ootamatult ja varsti, see võib juhtuda kümne või enamagi aasta pärast, kuid see juhtub igal juhul. Mu ema on kaheksakümmend, isal on selleni veel pool aastat minna. Mägede taga pole ka aeg, mil mu lapsed päris oma elu alustavad.

Olles elu keskpaigas, on huvitav jälgida muutuvaid suhteid oma vanemate ning lastega. On huvitav jälgida kõigi kolme osapoole muutumisi ja arenguid. Isiklikult enda vaatenurgast on kõige põnevam vaadelda ning märgata seda, kuidas ma ise kogu selle temaatikaga suhtestun ning nimetatud teemadega vaimselt ja psühholoogiliselt toime tulen.

Nagu pealkiri ütleb, on temaatika nimeks „Annan vabaks oma lapsed ning võtan vastu oma vanemad“. Kõige selle läbi annan vabaks ja võtan vastu iseend. Laste vabaks andmine on natuke olulisem mu lastele, vanemate vastu võtmine ilmselt mulle endale. Samas olen kindel, et mu vanematele on mõlemad olulised.

Pea iga vanema elus saabub kord aeg, mil ta laps või lapsed oma teed lähevad. Nad peavadki minema, saama meesteks ja naisteks oma enda õigustes. Sidemed loomulikult jäävad, ükskõik, millised suhted vanemate ja laste vahel ka poleks. Aga seotus katkeb, nii nagu sündides lõigatakse läbi nabanöör, mis last emaga seob. Lapse täiskasvanuks saades tuleb lõigata läbi mingi vaimne, nähtamatu nabanöör, et noor inimene ise oma elu saaks hakata elama.

Nabanööri läbi lõikamine on vanema, mitte lapse ülesanne.

Mul on see aeg peaaegu käes. Seda lihtsustab ja komplitseerib samaaegselt asjaolu, et mina ja mu laste ema ei ela juba kaheksa aastat koos. Olen nende aastate jooksul saanud lastest lahti laskmist korduvalt treenida, sest nad elasid kord minu ja kord oma ema juures – algul kahenädalaste, hiljem pikemate intervallidega. Kui lapsed olid peale minu juures elamist ema juurde naasnud, tundsin mõned päevad teatavat kergendust. Hiljemalt kahe nädala pärast hakkasin ma lastest aga taas puudust tundma.

Läbimurre tuli möödunud kevadel, kui poeg kooli lõpetama hakkas, plaaniga sügisel kaitseväkke minna. Ta oli peaaegu suurema osa õppeaastast olnud minu juures ning sättis end mõneks ajaks ema juurde minema. Lahkudes ütles ta, et plaanib seekord ema juures veidi pikemalt olla. Kui uurisin, kui pikalt, siis jäi vastusest mulje, et võib-olla sügiseni välja. Selle peale ütlesin mina, et no nii, võib juhtuda, et see ongi viimane minek. Vabalt võib minna nii, et sa ei tule enam kunagi siia pikemaks ajaks elama. Tunnistan, et selles väljaütlemises oli väike annus halvasti varjatud kibestumist. Poeg püüdis veidi vastu vaielda ning lahkus siis.

Läksin tol õhtul sümfooniaorkestri kontserdile, ERSO mängis Estonia kontserdisaalis Šostakovitši viiendat sümfooniat. See oli ilus ja võimas. Lasin muusikal end kanda, samas sain ka vajalikke mõtteid sirgemaks ning lõpuni mõelda. Kui mõtlesin poja lahkumisele, täitus süda mu üllatuseks suure rõõmuga. Kibestumisest polnud korraga enam jälgegi. Kordasin endamisi mõttes lauset: „Ma lasen sul hea meelega minna.“ Nii tehes läks rõõm järjest suuremaks.

Robert oli tol päeval teinud oma viimase riigieksami. Selleks oli matemaatika – tema proovikivi läbi terve kooliaja. Eelmisel päeval oli ta plaaninud Haapsalu ARK-i sõidueksamit tegema minna, kuid mingi eksituse tõttu jäi see käik õnneks ära. Selle asemel sai Robert pikalt ja põhjalikult matemaatikat õppida, mille tulemusel tekkis tal esimest korda elus tunne, et ta on matemaatikast üle, mitte vastupidi. Eksamitulemuses see küll eriti ei kajastunud, kuid sellest polnud midagi. Sisetunne ja enesekindlus on see, mis loovad uut ja paremat reaalsust. „Saan hakkama küll!“, oli sõnum, mida see tunne endas peitis. See tegi nii talle kui ka mulle suurt heameelt.

Ja siis järgmisel päeval ta lahkus. See kontserdil tekkinud rõõm üllatas mind omajagu – ja samas ei üllatanud ka. Ma tundsin veidi uhkust, natuke kergendust ning peamiselt ikka just rõõmu. Minu poeg on saanud nii suureks, et ta on varsti valmis ise oma käel maailma astuma! Ta saab ise hakkama! Miks ei peakski selline asi üht vanemat rõõmustama. Ma lasen tast lahti ja teen seda hea meelega.

Tütrega, kes on juba väiksest saadik olnud väga iseseisev ja iseteadlik, on veel veidi aega. Siis, kui õige aeg käes, lasen ma ka Mariast hea meelega lahti, olles loomulikult isana nii tema kui ta venna jaoks alati olemas. Aga ma soovin ja loodan, et minu vaimne heaolu ei sõltu sellest, kas ja kuidas ja millal nad mind vajavad või mitte.

See omakorda ei tähenda, et ma oma lastest aeg-ajalt puudust ei tunneks, eriti kui ma neid pikemalt näinud ei ole. See ei tähenda ka seda, et ma seda ei väljenda – ikka väljendan, ausalt ja otse. Ma kutsun neid kokku saama või sööma, või midagi koos tegema. Ja loomulikult on neil õigus keelduda, kui tol hetkel tahtmist ei ole või on midagi muud tähtsat teha. Seotust ei ole, aga sidemed jäävad. Ma armastan oma lapsi igal juhul, kuidas siis muidu.

Vanematega on viimastel aastatel laual olnud teistsugused teemad. Ajapikku olen jõudnud veendumusele, et vanemate täielik vastu võtmine just sellistena nagu nad on võib olla parim kingitus, mida endale ning neile teha. Mida varem seda parem – soovitavalt siis, kui vanemad veel elus on.

Lapsena tunduvad vanemad meile jumalatena. Nad on targad, suured, heatahtlikud, hoolivad. Mida vanemaks me saame, seda enam hakkame tajuma oma vanemate inimlikkust, ebatäiuslikkust ning ekslikkust. Murdeeas asjad muutuvad Tundub, et Mark Twaini kuulus tsitaat ta isa kohta peab üsna hästi paika. „Kui ma olin neljateistkümnene, oli mu isa niisugune lollpea, et suutsin teda vaevalt taluda; kui sain kahekümne üheseks, olin üllatunud, kui palju see vana mees oli viimase seitsme aastaga targemaks saanud.“

Selles, et murdeealine oma vanematele vähe viltu vaatab ja neid häbeneb pole midagi erilist ega imelikku. Tegu on üsna loomuliku osaga iseseisvaks saamisel ja enda vanematest lahti haakimisel. Kui aga inimene veel täiskasvanuna tunneb, et mingid ema-isa iseloomujooned või käitumised talle vastuvõetavad pole, tasub sellele tõsiselt tähelepanu pöörata. Olen seda oma vanematega varem raskemalt, hiljem kergekujuliselt ise läbi teinud ning märganud, kuidas see meie suhteid rikkunud ning kõigile meelehärmi teinud on.

Kasvasin emotsionaalselt laetud keskkonnas. Isa ja õde olid (ja on, kuigi järjest vähem) temperamentsed, kerged ärrituma ja vihastama. Isale on meeldinud alati pikalt rääkida ja asja tuumani jõudmiseks rahulikult aega võtta. Ema seevastu on kippunud tihti teiste isiklikke piire ületama, mis on väljendunud peamiselt üle hoolitsemises, samuti teistele peale rääkimises. Võimalik, et see oli ka üks tegureid, mis isa ja õe emotsionaalsust soosis.

Mulle pole nimetatud käitumised ning jooned kunagi meeldinud. Lapsena püüdsin sellega toime tulla ignoreerimise, vaikse protesti ning eemaletõmbumise abil. Emotsionaalselt plahvatusohtlikkust olukorrast hoidsin võimalusel eemale, kaela topitud salli eemaldasin esimese nurga taha jõudes ning kui jutt läks minu jaoks igavaks, siis mõtlesin omi mõtteid. Sisimas tegelesin samas hinnangute andmisega ning tundsin teiste pereliikmete suhtes aeg-ajalt vastumeelsust, kohati isegi põlgust. Loomulikult tõotasin endale, et minust saab teistsugune inimene.

Üheksateistkümnesena läksin oma teed – sõjavägi, ülikoolid, Ameerika. Sinna vahele jäi vanematekodus elamise lühikesi perioode, kuni lõpuks oma tulevase naisega väikeses üürikorteris esimese päris oma kodu lõime. Vanematega läbikäimine ei kadunud loomulikult kusagile, kuigi minu ja nende suhetes oli paremaid ning kehvemaid aegu. Kehvematel aegadel oli sideohvitseriks mu naine.

Neljakümne kandis kasvas mul soov vanemaid paremini mõista ning meie suhted paranesid. Nendes tingimustes kerkisid mu hinnangud ja vastumeelsused veelgi reljeefsemalt esile, sest olin varasemaga võrreldes avatum, heatahtlikum ning lahkem. Kõlab veidi vastuoluliselt, aga nii oli. Asjad, mille eest ei püüa põgeneda ega mida ei püüa alla suruda, kerkivad üles ja jäävad vaatevälja.

Siis püüdsin vanemaid pehmelt õpetada ning „ümber kasvatada“. See periood kestis mitu aastat. Ema-isa juures külas käies püüdsin neid heatahtlikult (ja teinekord ka väikese pilkega) korrale kutsuda, kui nad üksteisele vahele rääkisid. Parimal juhul põhjustas see kõigis piinlikkust ja ebamugavustunnet. Kui isa millegi peale ärritunud või vihane oli, püüdsin teda rahustada, kuigi ise sisimas vaatasin talle natuke ülevalt alla. Jällegi on põhjust arvata, et minu „tugiteenus, mida keegi tellinud polnud“ ei täitnud mingit eesmärki. Teise inimese negatiivse hinnangu püüame ju reeglina õhust kinni ning tunneme sabakondiga ära.

Läbi aastate, läbi vestluste vanematega, läbi eneseteraapia ning loomuliku küpsemise olen ma elu keskpaigaks jõudnud kohta, kus mu vanemad mulle lõpuks sobivad.

Kusjuures vanemad pole seejuures eriti muutnud, nad on ikka sellised nagu nad olid. Hoopis mina olen muutnud – leplikumaks, aktsepteerivamaks, heatahtlikumaks ning kannatlikumaks. Ma ei taha enam oma vanemaid muuta, ma tahan, suudan ja oskan neid vastu võtta ning armastada just sellistena nagu nad on. Meie suhted on paremad. Loomulikult on ka mul endale halvemaid ja paremaid päevi. Parematel päevadel olen tolerants ja leplikkus ise. Halvematel päeval tõstavad mõned vanade mustrite riismed sõjakalt oma inetuid päid.

Kõige rohkem on mind seejuures aidanud töö oma varjuga. Lühidalt seisneb see järgmises. Kui midagi mind mõne (eriti just lähedase) inimese juures häirib või ärritab, siis püüan aru saada, kuidas mind häiriv käitumine või iseloomujoon minus endas väljendub. Pole vahet kas mineviku käitumisena, tulevikupotentsiaalina või mu isiksuse hetkel aktiivse osana.

Carl Gustav Jung oli varju teema pioneer, mitmed psühholoogiasuunad on seda edasi arendanud ja oma teraapiates kasutanud. Minuni jõudis see esmakordselt läbi holistilise teraapia ligi 15 aastat tagasi. Vari tähendab lühidalt meie tumedat poolt, jooni ning käitumisi, mida me endas hukka mõistame ja varjame. Öeldakse, et kõigis on kõike. Kuna vaimsel tasandil oleme üks, siis on meis olemas kogu inimkonna potentsiaal. Igas inimese leidub peainglit ja saatanat, osa sellest on aktiivne, osa uinunud. Kui suudame varju üles leida ja vastu võtta, siis kaotab ta meie üle mõju. Selle tulemusel ei ärrita inimesed meid nii nagu varem, suudame neisse, kes meid varem ärritasid suhtuda heatahtlikult ja lahkelt. Loomulikult tasub teada ja tunda oma piire ning mitte lasta teistel neid ületada. Loomulikult tuleb teha vahet heal ja halval ning vajadusel sekkuda, eelistatult ilma ärrituse ja vihata.

Peep Vain I Foto: Urmas Volmer

Kirjeldatud varju otsimine ja sellega tegelemine on olnud üks mu viimaste aastate tähtsaid eneseteraapia vorme. Ma ei tegele sellega iga päev, vaid siis kui olukord nõuab. Muu hulgas on just see aidanud mul vanemaid järjest paremini vastu võtta ning armastada. Näen läbi selle paremini, millised (head ja mitte nii head jooned) olen kummaltki vanemalt pärinud. See on aidanud mul ka ennast just sellena, kes ma olen paremini vastu võtta. Nii on lihtsam endana ja koos endaga elada.

Olen endas ära jaatanud ärrituvuse ja viha ning läbi muutunud läbi selle rahulikumaks. Ka mulle on meeldinud isaga sarnaselt pikalt heietada – kuidas ma muidu oleksin saanud edukalt nii kaua koolitaja-ametit pidada. Isa hoiatav eeskuju ja piisav hulk koolitusi on mind õpetanud end lühemalt väljendama, ma olen tundlikum teiste vajaduste osas juttude pikkuse suhtes. Sarnaselt emale olen ma suure osa elust olnud pealetükkiv tüüp ning teiste piiride ületaja. See on mind elus palju aidanud, eriti müügitöös. Selle hind on olnud aga mu enda auklikud piirid, mida teistel on olnud lihtne ületada.

Nüüd oskan oma piire paremini kaitsta ning ei ületa naljalt teiste omi. Ja ega teiste piiride ületamise „oskus“ pole mul ometi ju kusagile kadunud. Sarnaselt emale ja isale olen osanud ja oskan senini vajadusel teistele vahele ja peale rääkida. Õnneks juhtub seda siiski harva.

Mind ei ärrita enam, kui ema ja isa üksteisele peale räägivad. Suhtun sellese rahulikult ja heatahtlikult, halvemal juhul teeb see mulle teinekord natuke nalja. Kui nad mulle vahele rääkima kipuvad, siis vahel lasen neil seda rahus teha. Kui ma mingi jutu osas vajan, et nad seda ei teeks, siis esitan enne rääkima hakkamist vastava palve. Vahel harva räägin ise jõuga edasi ning lihtsalt ei lase end segada. Selline mu enda käitumine on mulle kõige ebameeldivam, aga ka selle juures ei teki enam erilist emotsiooni. Eri tööde jaoks ja eri olukordades kasutame ikka ju erinevaid tööriistu ja meetodeid.

Olen oma vanemad elu keskpaika jõudnult vastu võtnud. Õnneks juhtus see veel nende eluajal. Osalt aitas mind selle juures oma varjukülgede vastuvõtmine ja n.-ö. kahjutuks tegemine, teisalt on vanemate vastuvõtmine aidanud mul ennast täielikumalt jaatada ja vastu võtta. Ma armastan oma vanemaid ning ennast ka.

Iga aastaga muutub elatud ning veel elada jäänud aastate suhtarv. Elades näiteks 80-aastaseks jõuame neljakümnendaks eluaastaks punkti, kus pool on läbi ja pool on ees. Optimistina loodan, et olen selles keskpaigas praegu, kuid tõde selgub loomulikult hiljem. Ja ega see täpne tagantjärgi teadmine erilist väärtust ei omagi. Loeb see, mida ma praegu teadvustan – et pool või vähem on jäänud.

Tänu sellele teadmisele usun, et mul on lihtsam teha häid ja väga häid valikuid oma elu teise poole sättimiseks ning kujundamiseks.

See aitab mul mõelda, kuidas mängida teist poolaega nii, et eluõhtul kõigele tagasi vaadates saaksin tunda rõõmu ja rahulolu hästi elatud elust, mitte ängistust tehtud rumaluste ning kahjutunnet tegemata jäänud asjade pärast.

Vanemate ja laste telg on minu jaoks heaks orientiiriks selle juures. Näen ju kõrvalt, kuidas vanemad oma valikutega rahul on ning lõpusirgel ennast tunnevad. Samuti näen ma kõrvalt, milliste valikute ja olukordadega mu lapsed silmitsi on ja kuidas nad nendest läbi lähevad. Ma meenutan ennast noorena ja kujutan end ette vanana. Kõik see aitab mul omakorda järjest paremini tänulikult teadvustada, et elu toimub alati olevikus, käesolevas hetkes, tänases päevas, just nüüd. Kui see meeles püsib, siis polegi väga vahet, kus täpselt ma praegu, vanuses viiskümmend, oma elu kronoloogilisel teljel paiknema juhtun.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (8)