Peep Vain: annan vabaks oma lapsed ja võtan vastu oma vanemad. Keset elu

Perekond. I Illustratsioon: Marko Mäetamm

Olen oma eluga jõudnud välja väga toredasse hetke. Mu vanemad on veel elus ja suhteliselt terved. Ise nad päris nii ei arva, eriti kehvematel päevadel. Mu lapsed on juba üsna suured ja saavad järjest iseseisvamaks. Robert sai mais kakskümmend ja lõpetas mõned päevad tagasi ajateenistuse. See oli talle kasulikum, kui oleks võinud aimata. Maria saab sügisel seitseteist, tal on veel kaks aastat gümnaasiumis käia.

Enamik inimesi (sõltuvalt sellest, kui pikk on inimese elu) saab oma elu vältel isiklikult tundma inimesi viiest eri põlvkonnast. See on oluline teadvustada eelkõige just oma esivanemate ja järeltulijate kaudu – vaatamata sellele, et mõnedele pole antud oma lihaseid vanemaid tunda, vanavanematest rääkimata ning mõned inimesed ei saa elu jooksul ei lapsi ega lapselapsi.

Lastelaste kohta on veel vara midagi ennustada, kuid mina kuulun nende õnnelike sekka, kes on kohanud ja tundnud kõiki oma vanavanemaid. Ma olen kasvanud koos ema ja isaga – nagu ka mu neli aastat vanem õde. Olen tundnud ja tunnen isiklikult oma vereliini nelja põlvkonda ja kui hästi läheb saan kord tundma ka viiendat – oma laste lapsi. (Ja kui väga hästi peaks minema, siis miks mitte ka nende lapsi.) See loob terviklikkuse ja jätkuvuse tunde.

Pole mägede taga aeg, mil vanemate tervised viletsamaks muutuvad ning mil nad lõppude lõpuks siit ilmast lahkuvad. See võib juhtuda ootamatult ja varsti, see võib juhtuda kümne või enamagi aasta pärast, kuid see juhtub igal juhul. Mu ema on kaheksakümmend, isal on selleni veel pool aastat minna. Mägede taga pole ka aeg, mil mu lapsed päris oma elu alustavad.

Olles elu keskpaigas, on huvitav jälgida muutuvaid suhteid oma vanemate ning lastega. On huvitav jälgida kõigi kolme osapoole muutumisi ja arenguid. Isiklikult enda vaatenurgast on kõige põnevam vaadelda ning märgata seda, kuidas ma ise kogu selle temaatikaga suhtestun ning nimetatud teemadega vaimselt ja psühholoogiliselt toime tulen.

Nagu pealkiri ütleb, on temaatika nimeks „Annan vabaks oma lapsed ning võtan vastu oma vanemad“. Kõige selle läbi annan vabaks ja võtan vastu iseend. Laste vabaks andmine on natuke olulisem mu lastele, vanemate vastu võtmine ilmselt mulle endale. Samas olen kindel, et mu vanematele on mõlemad olulised.

Pea iga vanema elus saabub kord aeg, mil ta laps või lapsed oma teed lähevad. Nad peavadki minema, saama meesteks ja naisteks oma enda õigustes. Sidemed loomulikult jäävad, ükskõik, millised suhted vanemate ja laste vahel ka poleks. Aga seotus katkeb, nii nagu sündides lõigatakse läbi nabanöör, mis last emaga seob. Lapse täiskasvanuks saades tuleb lõigata läbi mingi vaimne, nähtamatu nabanöör, et noor inimene ise oma elu saaks hakata elama. Nabanööri läbi lõikamine on vanema, mitte lapse ülesanne.

Vanematega on viimastel aastatel laual olnud teistsugused teemad. Läbi aastate, läbi vestluste vanematega, läbi eneseteraapia ning loomuliku küpsemise olen ma elu keskpaigaks jõudnud kohta, kus mu vanemad mulle lõpuks sobivad.

Rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks (5€ kuus)!

Häid lugemiselamusi!

 

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (11)