Peep Vain: elu parimad ajad on alles ees. Keset elu

Brookings Institution uuring inimeste rahulolu kohta eluga. Vertikaaljoonel rahulolu 1-10, horisontaaljoonel eluaastad.

Kord kümme aastat tagasi ütles mulle üks minust kuus aastat vanem mees (mina olin siis 40 ja tema 46), et mehe elu parim kümnend on viiekümnendad. Kui nüüd hiljuti tema käest üle küsisin, et kas ka isiklikult tema puhul ongi see nii, ei mäletanud ta, et oleks seda mulle kunagi öelnud.

Aga mulle jäi see tema toonane väide meelde, omamoodi nagu lootust andes. Minu kolmekümnendate teine ja neljakümnendate esimene pool olid rasked ning lootus, et elu võib oluliselt paremaks minna kulus mulle marjaks ära. Ma arvan, et selline lootus kulub kõigile ära.  Ja mis siis, et see mu tuttav ei mäletanud oma öeldut ning andis põiklevaid vastuseid.  Usun, et tal oli õigus. Toetun selles veendumuses nii enda kui ka teiste kogemusele.

Sisenemine “keskeakriisi”

Üks loomeinimene ütles äsja viiskümmend saades, et kui ta kolmkümmend sai, siis tegi ta õige mitu pidu, kõigil motiiviks „Hüvasti noorus!“. Tal oli õigus, et noorus, õigemini küll kujunemisaastad hakkasid lõppema, kuid ta arvas seejuures ekslikult, et peale noorust tuleb kohe vanadus. Tuleb hoopis täiskasvanuiga, või tegusaimad aastad.

Keskiga on naljakas termin. Ei ole täpselt teada, millal ta algab ja lõpeb. Keskeast rääkides ei saa tavaliselt  üle ega ümber sõnast „keskeakriis“. Mäletan, et nooruses seostasin keskiga meeste ning naistega, kes kannavad ajast ja arust riideid, tehes (paremal juhul) totakavõitu nalju ning olles halvemal juhul liiga tõsised, isegi kurjad.  (Halvematel päevadel kehtib osa sellest kirjeldusest juba ka mu enda kohta.)  Keskeakriisi seostatakse seevastu aga tihti uute, endast nooremate elukaaslastega, edevate autodega ning arutu püüdlusega igavesti noor olla.

Viiekümnenda sünnipäeva lävel tabasin end mõttelt, et kui viie ette lööb, siis ei saa ma end küll enam mitte-keskealiseks pidada.

Erinevalt sellest loomeinimesest tundub mulle, et suutsin noorust oluliselt pikemaks venitada. Loomulikult ei arva, et oleksin veel vana. Kuid igal juhul olen ma nüüd lõpuks täiesti täiskasvanu ning üsna kindlalt ka keskealine. Uuuh… Natuke jube on ikkagi seda sõna lauses enda kohta kasutada.

Kui küsida, kuidas mul läheb, siis viimased paar-kolm aastat vastan järjest süveneva veendumusega, et hästi (ja isegi väga hästi) ning järjest paremini. Algul vastasin nii üsna ettevaatlikult, justkui kartes oma head käekäiku ära sõnada. Mida aeg edasi, seda kindlamaks on minu vastus muutnud. Loomulikult pole päevad vennad ning vahel vastan lähtuvalt hetkeolukorrast teisiti. (Vahel aga küsin ise küsija käest vastu, et mis teda mu käekäigu juures täpselt huvitab – kui huvitab, muidugi.  See paneb inimesed tavaliselt veidi kimbatusse.)

Mu kolmekümnendate teine pool oli raske seoses keeruliste aegadega abielus. Tollesse perioodi jäid ka umbsõlmed suhetes isa ning emaga. Tegin tol ajal palju tööd, kuid see ei väsitanud mind. Vastupidi –  sain sellest hoopis palju energiat. Lapsed olid väikesed ning nendest oli samuti palju just sellist rõõmu nagu väikestest, elurõõmsatest ja tervetest oma lastest ikka on.

Sellesse perioodi jäid ka mu psühholoogiaõpingud Prantsusmaal INSEAD-i ülikoolis. Kuigi programmi pealkiri viitas uutele oskustele aitamaks teisi nende dilemmades ja muutumistes, oli tähelepanu keskmes õppija ise enda arengute ning taipamistega. Osalejate keskmine vanus oli minust 7-8 aastat kõrgem, neljakümne viie kandis. Mina ennast siis veel keskealiseks ei pidanud, paljusid kaasõpilasi aga küll.  Esimest korda elus puutusin kokku inimese elu erinevate faaside või tsüklite süsteemse käsitlusega. See oli huvitav. Korralikult võeti luubi alla ka keskeakriis kui nähtus. Seda nimetati hoopis elu keskpaiga üleminekuks – elu esimest poolest teise (mid-life transition).

Käsitluse uba seisnes lühidalt järgnevas. See, mida folklooris poolnaljatamisi keskeakriisiks nimetatakse (ning mida enamik arvavad teistel, mitte neil endil olevat) on täiesti loomulik ja üldse mitte häbiväärne nähtus.  Kusagil neljakümnendate keskel või lõpuosas, kui inimene oma elu oletatavasse keskpunkti jõuab, toimub (eriti) mõtlevatel ja ennast ning oma elu analüüsivatel inimestel mitu paralleelprotsessi.

Toimub asjade ümber hindamine. Kas see, mis on juba tehtud on sobiv ja piisav? Kuidas leebelt loobuda osadest unistustest, mis pole veel täitunud ning mida näib, et polegi enam  mõtet või vajalik taga ajada? Kelleks ma olen oma elu esimese poolega saanud ning millised arengud mind ees ootavad? Kas olen tehtud valikutega rahul ning milliseid valikuid pean nüüd ja edaspidi tegema, et elu lõppsirgel peeglisse vaadates väga kohmetuma, piinlikkust või kahjutunnet tundma ei peaks?

Läbi selle teevad paljud inimesed oma elus sel etapil läbi mitmeid olulisi muutusi. Kaks levinumat pidid olema abielulahutus ning töökoha või ameti vahetamine. Paljud muidugi neid muudatusi tegema ei kiirusta ega teegi. Nad analüüsivad ning mõtestavad oma elu ja seni tehtud valikuid ning leiavad, et see üldiselt sobib. Võib-olla tuleb ümberhindamiste käigus mingeid isiklikke standardeid ja norme muuta, et lihtsam oleks leppida sellega, mis on.

Ümberhindamine toimub ka väärtushinnangute tasemel – mis on tähtis, mis enam ei ole, mis on kõige tähtsam? Kuidas tulla toime sisemise konfliktiga, kui avastan, et miski, mida olen pidanud väga tähtsaks, et tundugi enam nii väga oluline? Kuidas see kõik teistele välja paistab ning mida nad sellest teised, kuidas see mu avalikku imagot mõjutab?

Keskeakriis või keskea üleminek ei ole mugav protseduur. Sestap on mõistetav, kui selle käigus sisemiste protsessidega tegelemise asemel osad asendustegevuste poole pöörduvad ning sellega teiste halvasti varjatud pilked ära teenivad.

Hiinlastel on teadupärast hieroglüüf, mis tähendab kahte sõna – kriis ja võimalus. Keskeakriis on suurepärane võimalust viia ennast ja oma elu uuele teadlikkuse ning kvaliteedi tasemele. Jättes maha selle, mis mind enam ei teeni ning mulle enam ei sobi. Süvenedes oma sügavamatesse hingesoppidesse, uurides oma isiksuse varjulisemaid, peidus pooli. Lahendades sisekonflikte, millest ma eelnevalt teadlik polnudki. Leides uusi potentsiaale ning jõuallikaid, tehes uusi ja paremini toimivaid valikuid.

INSEADis kasutati nende protsesside juures kahte inglisekeelset sõna – mid-life transitions ja mid-life transformations  (elu keskpaiga või keskea üleminekud ja transformatsioonid ehk põhjapanevad muutumised või muundumised). Keskea üleminekuid teadlikult läbi tehes luban sündida põhjapanevatel positiivsetel muutumistel.

Kui väljenduda dramaatiliselt ja kirjanduslikult, siis nendes protsessides mingi osa minust sureb ja sünnib uuesti, ilma tarbetu taagata, uuel tasemel, uue kirgastumisega.

See ei pruugi sugugi aga tähendada põhjapanevaid väliseid muutusi pere-elu või tööga seoses. Võib, aga ei pruugi.

Küll aga tähendab see reeglina sisemisi ümberkorraldusi suhtumistes endasse, elusse üldse, vanusesse, teistesse inimestesse. Ja sellest lähtuvalt on keskea üleminek või keskeakriis väga positiivne nähtus – kui sel lubada juhtuda ning kui seda teadlikult ja rõõmuga tervitada ning targu läbi teha. Siis võime sellest olulist kasu lõigata ning elu teise poolde rahulikumalt, rõõmsamalt, targemalt ning õnnelikumalt siseneda.  Siis on lootust, et parimad aastad on alles ees, nii nagu too mu tuttav tookord kümme aastat tagasi mulle ütles.

Kui ma nelikümmend sain, lajatas masu. Nooremate ning nende jaoks, kelle mälu hakkab tänu headele aegadele juba tuhmuma tõlgin – „masu“ oli uudissõna, mis tähendas majandussurutist. Mitmetes muudes keeleruumides kasutati selle asemel sõna „majanduskriis“.

Masu oli mulle nagu ka paljudele teistele korralik ehmatus. See pani jalgu kõhu alt välja võtma ning neid taas kiiresti liigutama – nii nagu üheksakümnendatel ja nullindate alguses. Need, kes piisavalt kiiresti ei liigutanud, vajusid vee alla. Osad korraks, osad jäidki sinna. See oli paljudele majanduslikult raske aeg, kui veelgi raskem oli see emotsionaalselt.

Kaks aastat hiljem lahutasin abielu. Sellele järgnes peagi uus, põnev, erutav ja arendav suhe eksootilise välismaa naisega. Osalt aitas see küll haavu lakkuda, kuid teisalt ka komplitseeris lahutusejärgset elu-olu. Lapsed käisid kahe kodu vahel, minu suhted nende emaga olid pingelised.

Mu töö paelus mind järjest vähem. Kaks aastat pärast lahutust lõpetasin saalikoolituste tegemise, gruppide kokku saamine muutus järjest raskemaks. Ka nende koolituste tegemine pakkus mulle järjest vähem rahuldust. Ajapikku lahkusid töölt enamik koolitajatest. Samal ajal lõid kaks mu lähimat kolleegi ja partnerit Urmas Purde ja Timo Rein koos kolme kaasasutajaga IT-firma Pipedrive.  Minu poolt oli algne rahaline investeering. Nende tähelepanu liikus koolitusfirma töölt järjest enam uue firma arendamisele, kuni ühel heal päeval asusidki nad sajaprotsendiliselt uue asjaga tegelema. Uusi inimesi ma tööle ei võtnud ning paralleelselt meeskonna kokkukuivamisega muutus ka mu enda huvi koolitusfirma pidamise ning koolituste tegemise järjest väiksemaks.

Pööre: sisenemine elu seni konkurentsitult parimasse perioodi

Asjade käiku tuli pööre 2014. aasta kevadel. Lühikese aja jooksul toimus kolm olulist asja. Realiseerisin esimese jupi Pipedrive’i aktsiatest ning see lõi senisest soodsama materiaalse baasi. Andsin ära kontori ning täitsin ammuse unistuse teha töö tegemisse pikem paus. Otsustasin puhata vähemalt kuus kuud, võib-olla isegi aasta. Akadeemilistes ringkondades nimetatakse sellist pausi sabatiaastaks. Gümnaasiumilõpetajad, kes kohe ülikooli ei astu, nimetavad sellist aastat vaheaastaks.  Kolmas muutus toimus isiklikus elus. Tõmbasime mu eksootilise välismaa naisega meie kooselule joone alla ning ta kolis Eestist ära.

Sel perioodil sattusin netis lugema Atlantic Journal’i artiklit Real Roots of Mid-life Crisis – keskeakriisi tegelikud juured. See oli pikk, aga paeluv artikkel. Jagasin seda toona ka Facebookis.

Lühidalt öeldi seal seda, et elu keskpaigas väheneb enamiku inimeste subjektiivne eluga rahulolu tuntavalt. Aga sellest ei pidavat end väga heidutada laskma, sest U-kujuline rahulolukõver tõuseb hiljem tagasi ja tihti kõrgemale kui ta varem kunagi olnud on. Tegu pole oletustega, vaid mitmetele uuringutele tuginevate järeldustega. Loomulikult tekitab see ärksamas lugejas küsimusi, et miks rahulolu eluga elu keskel langeb ning miks see siis hiljem jälle tõuseb.

Keset elu hakkab koitma, et kell hakkab justkui tagurpidi tiksuma – mingist hetkest alates on selge, et alles jäänud aega on järjest vähem, kui juba ära elatud aega. Rahuolu langeb mitmel põhjusel. Osad kunagistest unistustest ei ole veel täitunud ning järjest selgemaks saab, et nad ei pruugigi kunagi täituda. Selja taga on pikk laste kasvatamise, pere-elu ning enda vajaduste tahaplaanile jätmise periood. Lapsed on kodust lahkunud või lahkumas ning see avab täiesti omaette emotsionaalse Pandora laeka.  Pähe ka küsimus: „Kas see, mis on olnud ja praegu on, ongi siis kõik?“  Füüsiline keha hakkab järgi andma ja see mõjub vähem või rohkem masendavalt. Artikli autori sõnul oli isiklikult tema jaoks oluline negatiivsete tunnete allikas teda sisimas näriv tänutunde puudumine olukorras, kus objektiivselt võetuna enamik asju ta elus heas korras olid.

Miks elu keskpaigast edasi aga rahulolu üldiselt tõusma hakkab?

Üks peamisi hüpoteese ütleb, et mida vähem elada jääb, seda enam hakkavad inimesed investeerima aega ja hoolt nende jaoks olulistesse suhetesse ning ammutavad seal järjest enam rahuldust. Elu keskpaigas hakkab inimene järjest vähem hoolima võrdlus- ja võistlusmomendist teistega. Selle asemel tõusevadki fookusesse tähtsaimad suhted. Teine asi, mis juhtub siis, kui kaugem tulevik ei tundugi enam nii kauge, on keskendumine olevikuhetkele ning selle nautimisele. Ei pea olema esoteerik, et aru saada, kuidas see inimese õnnetundele ning eluga rahulolule positiivselt mõjub.

Artikli autori enda arvates peitub suurim rahulolu tõusu allikas aga võimes oma piiranguid paremini aktsepteerida ning koos sellega seada endale realistlikumaid eesmärke ning tänu sellele vähendada pettumuse ning ebaõnnestumise tunnet.

Seda illustreerib Princetoni Ülikooli majandusteadlase Hannes Schwandt’i Saksamaal tehtud pikaajaline (1991-2004) uuring, mille käigus küsiti vastanutelt nende praeguse eluga rahuolu ning loodetava rahulolu kohta viie aasta pärast. Kuna samu inimesi küsitleti pika aja vältel mitu korda, andis see võimaluse võrrelda inimeste ootusi ja hilisemat reaalsust.

Oma üllatuseks leidis Schwandt, et sõltumata vanusest, majanduslikust olukorrast ning kultuurist (uuring toimus nii Ida- kui Lääne-Saksamaal, mis erinesid teineteisest toona palju), ülehindasid nooremad inimesed seda, kuivõrd rahul nad oma eluga viie aasta pärast saavad olema, samal ajal kui vanemad inimesed seda oluliselt alahindasid. Noorus on järjestikkuste pettumuste periood, elu hilisemad aastad seevastu meeldivate üllatuste aeg.

Schwandt avastas, et nende kahe perioodi vahele jääv keskiga kujutab endast topeltlõksu.  Rahulolu eluga väheneb (ajutiselt, kuigi tol hetkel me seda ei tea) ning samal ajal langevad ka meie ootused tulevase rahulolu osas.

Teisisõnu, keskealised inimesed kipuvad olema ühtaegu rahulolematud ning järjest pessimistlikumad, mis kokku pandult on kindel viis meelehärmi kogeda.

Sealt edasi lähevad lood aga lõbusamaks. Ootuste langus peatub ning reaalsus hakkab neid varsti ületama. Elu aga pakub järjest positiivsemaid üllatusi ning rahulolu eluga hakkab tõusma. Nende kahe kõvera lõikepunkt jääb tavaliselt viiekümnendatesse, elu teise „poolaja“ algusesse.

Ma ei hakka siis kogu artiklit refereerima, kel huvi, see leiab selle veebist ning loeb ise tähelepanelikult kõik läbi. Toon vaid veel välja paar olulisemat ideed.

Eluga rahulolu suurendab elu teises poole veel (elu)tarkuse ja asjadest aru saamise kasv. Elutarkuse all mõeldakse erinevates kultuurides üldiselt samu asju – kaastunne ja empaatia, parem otsustusvõime, meelerahu, tolerantsus erisuste suhtes, toimetulek määramatuse ning ebaselgusega. See kõik mõjutab omakorda positiivselt eluga rahulolu. Loomulikult ei ole vanemaks saamine garantii suurema tarkuse omandamiseks, usun, et kõik me oleme kohanud vanu inimesi, kes pole kahjuks kuigi targad. Artiklis tsiteeritud uuringud aga viitavad sellele, et vananemine soodustab targemaks (ja seeläbi õnnelikumaks) saamist.

Sama kehtib U-kujulise rahulolukõvera loogika mõistmise osas, mis ei räägi niivõrd kaosest ja segadusest meie sees elu keskpaigas, kuivõrd uue tasakaalupunkti leidmisest. Artikli autor väidab, et ainuüksi selle teadmine mõjub rahustavat ja terapeutiliselt. Eelpoolnimetatud Hannes Schwandt ütleb, et osa tekkivast pettumusest tuleb pettunud olemisest endast. Kui inimesed teavad, kuidas kirjeldatud protsessid üldiselt toimivad, siis on suur võimalus, et nad oskavad tulevikku targemalt vaadata ning on pettumusi läbi kogedes enda peale vähem pahased. Tänu sellele ei tekita ühes või teises asjas pettumumine juurde lisapettumust.

Kui minult küsitakse, et kuidas mul läheb, siis vastan vahel nii. Olen sisenenud või sisenemas elu seni konkurentsitult parimasse perioodi. Usun, et alguses viidatud minust vanemal tuttaval oli toona õigus, mis siis, et nüüd ta ise öeldut enam ei mäleta. Võib-olla tal pole nii hästi läinud, kui ta oleks oodanud. Võib-olla on tema taipamised ja eluga rahuolu kasv alles ees. Ta on alles viiekümne kuue aastane.  Mina seevastu olen optimistlik. Ja seda soovin kõigile.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (3)