Peep Vain: mõtestades minevikku lood paremat tulevikku. Keset elu

Umbkaudu pool elust olen aastavahetuse kandis teinud lõppenud aastast kokkuvõtteid. Lisaks olen püüdnud ette kujutada ka seda, milline võiks tulla uus aasta. Nojah, kui aus olla, siis pole ainult ette kujutamisega piirdunud. Mulle on olnud omane natuke nagu jumalat mängida, püüdes algava aasta kulgu ning selle sündmusi jõuliselt ja täpselt ette määrata. (Tõsi, viimased neli aastat on praktiseerinud hoopis vastupidist lähenemist ja õppinud asjadel juhtuda laskmist.) Raamatus „Kõige tähtsam küsimus“ kirjeldan taolisi aasta alguse toiminguid detailselt – nagu ka muid eesmärkide seadmise ja saavutamisega seonduvat. Kui aga mälu ei peta, siis pole seal sõnagi kirjas aasta moto idee kohta.

Aasta motot saab vaadelda kahte moodi – ajas tagasi ja ette vaadates. Aasta lõpus tasub meenutada, mis kõige tähtsamal kohal oli. Kas töö või kodu, suhted või ise, areng või raha teenimine? Füüsiline või vaimne tervis, sisemise või välise maailma avastamine? Tagasi on lihtsam vaadata kui edasi. See nõuab juhtunu meenutamist, analüüsi- ja üldistamisoskust, millega enamik üsna hästi hakkama saab. Kui see kõlab liiga keeruliselt, siis lihtsam viis vastusteni jõuda on küsida endalt lihtsalt: „Milline aasta mul oli – ühe sõnaga? Mille aasta see peamiselt oli?“

Edasi vaatamine on keerulisem, see nõuab julguse, kujutlusvõime ning vaba tahte rakendamist. Küsimused on sarnased, aga tulevikku suunatud: „Mis aasta mind ees ootab? Millist (või mille) aastat olen ma kujundamas ning loomas? Millele valin algaval aastal enim keskenduda?“

Inimene mõtleb, jumal juhatab. Juudi vanasõna on veidi julmem: „Kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab“. Elu on täis vinke ja vonkse, nagu mu sõbra vend tavatses öelda. Kõik ei lähe nii, nagu me soovime või planeerime. See aga ei tähenda, et soovida, tahta või taotleda ei või – sootuks vastupidi. Inimesest teeb inimese (muude asjade seas) vaba tahte ja  südametunnistuse olemasolu. Täiskasvanut eristab lapsest võime tulevikusündmusi ette näha ning planeerida. Me suudame valikuid teha, tähelepanu koondada, sihipäraselt tegutseda ning luua enda eelistustele vastavat, senisest paremat reaalsust.

Tagasivaade

Mõni nädal enne oma viiekümnendat sünnipäeva oli mul pikem vestlus ühe oma targa nõuandjaga. Tahtsin lõppevat esimest poolaega kokku võtta ning palusin ta endale selleks appi. Jutt kippus küll nagu Browni osakena sinna ja tänna liikuma, kuid see tark naine hoidis meid ilusti tee peal. Muude juttude seas esitas ta mulle järgmise küsimuse: „Peep, kui sa peaksid oma elu esimesele viiekümnele aastale pealkirja panema, siis mis see oleks?“  Vastus pudenes üle mu huulte nagu juust eesti muistendis varese noka vahelt: „Seiklus!“

Ma olen olnud seikleja ning seiklused on mind vorminud. Mu elu tundub tagasi vaadates nagu üks suur paganama seiklus. Seiklused on mulle meeldinud, nagu ka väljakutsed ja enese proovile panek. Nad on pakkunud teadmatust ja põnevust, elus olemise tunnet ja arengut. Olulised on olnud ka kaaslased – enamik seiklusi ei toimu ju isolatsioonis, vähemalt mitte seikluseks valmistumine.

Suuremad seiklused on alati seotud piiride kompamise ja avardamisega. Sellest tuleneb seikleja isikliku elumaailma avardumine ning tema isiksuse areng. Seiklused ei ole alati sugugi kangelaslikud ja ilusad. Neid on oma annus kannatusi, kaotusi, segadust, ohte, ebakindlust. Kindlasti on neis ka erutust, pinget, rõõmu, täielikult elus olemise tunnet.

Mu iseloom ja isiksuse tüüp on seikemist soosinud ja soodustanud.  Olen terve elu olnud elav ja energiline, rahutu ning püsimatu. Lisaks olen olnud väga, kohati ehk isegi liiga uudishimulik. Mulle meeldib palju küsida, meeldib asjade sisusse ja olemusse tungida. (Iga aastaga meeldib mulle järjest vähem small talk’i harrastada. Selle asemel eelistan inimestega sisulistesse vestlustesse astuda, uurides, kuidas neid päriselt läheb.)

Olen olnud ka paras adrenaliinisõltlane, nagu paljud nooremad inimesed ikka kipuvad olema. Ohtlikud asjad on põnevad. Keeldudest üle astuda on erutav. Reeglite rikkumine, serva peal kõndimine ja vastuvoolu ujumine tekitav teistmoodi elus olemise tunde, avardab maailmataju ja võimaluste ning võimalikkuste hulka. Mulle on meeldinud ka võistlusmoment – nii võistlus iseenda ja oma eesmärkidega kui ka teistega. Minu on olnud ka kuhjadega eestlaslikku või tulnukalikku jonni, mis on aidanud mul proovida ning ka ära teha raskeid või algselt võimatuna näivaid asju. Kõik need loetletud ja mõned loetlemata iseloomuomadused on mind seiklustele tõuganud.

Seikluste juures on veel üks oluline komponent – julgus. Võimalik, et see ongi kõige olulisem. Oma koolitustel tsiteerisin ameerika motivatsioonikirjanduse nimeta klassikuid, kes muu seas ütlesid, et julgus pole hirmu puudumine, vaid tegutsemine hirmu kiuste. Olen sellega täna endiselt nõus. See, et ma olen julge olnud, pole tähendanud, et mul poleks hirme olnud. Loomulikult on – ja mitte vähe. Aga ma olen enamiku neist lühema või pikema aja jooksul ületanud ning see on mul võimaldanud erinevaid asju elus ette võtta ning proovida.

Seiklused ei ole oma olemuselt sugugi ainult toredad. Nad on ohtlikud, kurnavad ja ka üksildased. Seiklustes on tihti olemas ka võitluse element. Võidelda tuleb ohtudega, looduse stiihiaga, hirmudega, konkurentidega, väljamõeldud ja päris vaenastega, aga peamiselt siiski omaenda nõrkuste ja sisemiste deemonitega. Kui mõtlen oma möödunud viiekümnele aastale, siis võiks lisaks märksõnale seiklus olla alapealkirjaks ka võitlus. See teeb mulle loomulikult vähem heameelt.

Võitlus kätkeb konflikte ja tülisid, samuti konkureerimist. See kätkeb jonnakalt oma tahtmistes kinni olemist ja nende eest võitlemist. See sisaldab rahalisi vaidlusi erinevate inimestega, näiteks töö juures. See on tähendanud ka kompromissitut pürgimist oma eesmärkide poole, samuti keerulisi momente erinevates inimsuhetes, enda ja teiste vajaduste tasakaalustamisel. Kõik see, mida kirjeldan, on olnud osa mu elust ja kujunemisest.

Võideldes ja seigeldes olen teinud vigu. Olen teinud väiksemaid ja suuremaid sigadusi. Olen teinud lähedastele inimestele haiget. Nagu ikka, on lõviosa sellest olnud mittetahtlik ja mitte isiklik, aga see pole vabandus. Tänaseks on enamik vigadest on parandatud, sigadused heastatud, haiget tegemised andeks palutud ja saadud.

Võitlus ei ole kindlasti ainult negatiivne. See on sarnaselt seiklemisele mind arendanud, tugevamaks aga ka seejuures ka pehmemaks teinud, aidanud oma eesmärke saavutada ning vajadusi rahuldada. Kusjuures, suuremad võitlused on olnud iseendaga, mitte elu või teistega.

Minevikku vaatamine ja sellele tähenduse andmine võimaldab inimesel endalt küsida kahte olulist küsimust. Esiteks, kui rahul võin sisimas seni elatud eluga olla?

Loomulikult eelistab igaüks tagasi vaadates tunda rõõmu, rahulolu, heameelt ja teatavat uhkustunnetki – mitte kahju, kurbust, häbi või  altmineku tunnet. Vähe on neid inimesi, kes enda vastu täiesti aus olles ei tunneks segu mõlemast. Jah, halvasti läinud asjade õppetundidest tuleb aru saada ning need ära õppida, saadud hingehaavad päriselt terveks ravida ja minevikuga lepitust teha. Olen minevikuga väga erineval moel palju tööd teinud. Minevikule mõtlemine ei tekita enam kurbust,  häbi, viha ega ängi ja ma pean seda suureks saavutuseks.

Kuhu ja kuidas edasi?

Teine oluline küsimus on: „Kuhu edasi ja kuidas?“ Mida senisest maha jätta ja mida kaasa võtta, et paremat tulevikku luua? Millele edaspidi keskenduda, et elu loojangul teise poolaja ning oma eluga tervikuna rahul olla?

Kas olen seiklustest ja võitlemisest tüdinud? Võitlemisest kindlasti, seiklustest mitte päris. Olen elus üht-teist saavutanud, midagi endale ja teistele näidanud ja tõestanud. Olen kogenud rõõmu ja naudinguid, kuid olen ka palju kannatanud. Usun budistlikkusse printsiipi, mille järgi  võiks inimene läbi elu liikudes järjest vähendada kogetavate kannatuste hulka, lõppeesmärgiga kannatustest vabaneda. Võitlemine ja suur pürgimine on tähendanud konflikti ja ohverdusi, pingutust ja väsimust. Kõike seda soovin edasipidi kogeda minimaalselt. Seiklustega on teine asi. Neist ma küll päriselt loobuda ei taha, küll aga soovin vähendada riskiastet ning suurendada lõbu ja mõnu elementi.

Mis võiks mu elu teise viiekümne aasta moto või pealkiri olla? Seda saan näha reaalselt siis, kui elu elatud ning jumalate naer vaibunud on. Praegu tundub mulle, et see pealkiri võiks olla kas armastus või valgus või looming või inspiratsioon. Või miks mitte hoopis täielik vabanemine ja virgumine. Saab näha.

Kaks suurt valdkonda, kus armastus, valgus ja looming võiksid olla rikkalikult väljendatud, on inimsuhted ja loov eneseväljendus.

See, kui palju ma edaspidi just neid asju kogen ja välja annan, on väga suuresti minu enda teha.

Aga milline võiks olla sinu seni elatud elu pealkiri ühe või kahe sõnaga? Kuidas sellega rahul oled? Mida sellest kaasa võtta ja mida maha jätta? Ning mis ootab sind ees? Milline võiks olla sinu ülejäänud elu (või elu teise poole, või järgmise olulise etapi) pealkiri või moto või deviis? Mida sihtida, millele keskenduda, mida tähtsustada, mida luua ja kogeda?

Usun, et nende küsimuste peale jumalad ei naera. Kui nad neid üldse märkama juhtuvad, siis vean kihla, et nad hoopis naeratavad heatahtlikult, noogutades tunnustavalt päid.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (11)