Peep Vain: keset elu

Peep Vain I Foto: Urmas Volmer

Me oleme kogu aeg keset elu. Mina olen lisaks sellele ka kronoloogiliselt keset elu, elu ajalises keskpunktis.

Mu sõber ütles kord, et kui kooliajal oleks suutnud talle keegi selgitada, et bioloogia kõik harud tegelevad eluga meis ja meie ümber, siis oleks tal olnud seda lapsena palju huvitavam õppida. Teda toona kuulates ei olnud üldse raske temaga hoobilt nõustuda.

Meie rakud, organid ja elundkonnad elavad autonoomselt oma elu, suuresti me enda tahtest sõltumata. Meie nahk kasvab üldjuhul omas tempos ise kokku, kas me seda tahame või ei. Muidugi, kui haav on suur, tuleb lasta arstidel paranemisele kaasa aidata. Väiksemad lõiked ja torked paranevad ise.

Süda lööb, veri ringleb, kopsud hingavad, seedekatel käib vaikselt omasoodu. Me olemegi elu. Õigemini üks eluvorme. Me ümber on veel taimed ja loomad. Me ümber ja mu sees on vähemalt neli elementi – tuli, vesi õhk ja maa. Need, kes asja peenemaks tahavad ajada, ütlevad, et lisaks neile on vähemalt kaks veel – eeter ehk ilmaruum ning teadvus.

Meie ümber on teised inimesed, alates pereliikmetest ja sõpradest kuni kõigi teisteni välja. Kui vaadata endale piisavalt kõrgelt ja vaade korralikult välja suumida, siis näeksime, et oleme kogu aeg ümbritsetud inimestest, sadadest, tuhandetest, miljonitest ja miljarditest. Seda ka siis, kui oma kodu vaikses privaatsuses tundub vahel, et oleme hetkel täiesti üksi. Seda ka siis, kui oleksime kodutud ja ööbiksime mõnel ööl sõna otsese mõttes paadi all, üksi ja masendunult.

Olla keset elu tähendab olla keset inimsuhteid.

Nagu ämblik, kes istub oma võrgu keskel. Selle analoogia järgi ongi igaüks omaenda elumaailma naba või keskpunkt. Vahetult minu ümber on kõige lähedasemad ja mida kaugemale keskpunktist minna, seda kaugemaks muutuvad suhted ja seosed teiste inimestega. Aga nad on olemas, ka otseses ja kaudses mõttes kõige kaugemal asetsevatega. Mind nendega ühendavad niidid on inimkonna liige olemine ja inimsus. Me oleme justnagu kõik ühes tiimis. Osade vaimsete ilmavaadete järgi olemegi me kõik üks. Osade vaimsete õpetajate sõnul seisneb inimkonna suurim petekas või illusioon selles, et meile tundub, et oleme üksi ja isoleeritud.

Olla keset elu tähendab ka olla keset oma tegevusi, ülesandeid ja kohustusi. Lapsele on see mäng, hiljem kool ja trennid ja areng. Noorele täiskasvanule on see oma identiteedi, kaaslase ja koha leidmine maailmas, loomulikult arengu jätk. Täiskasvanule on see perekonna ja kodu loomine ning hoidmine, töö või äri või kunst – lähtuvalt tema eelistustest, võimetest, huvidest ja annetest. Elu viimases kolmandikus olevale inimesele on see elu ja enda surelikkuse üle mõtisklemine, kogemuste ja tarkuste jagamine nendega, kes kuulata soovivad. Aga loomulikult ka oma igapäeva rutiinides olek, poest käimine, toidu valmistamine, söömine, köögi koristamine, seedimine ja sital käimine. Sellest ei pääse pea keegi lõpuni välja.

Kui mina ise oma elu läbimõeldult ei sisusta, siis sisustavad seda teised inimesed ja elu ise. Sel juhul muutub kontekst ja tähendus, õigemini korraga seda märgates või tagasi vaadates leian, et elu on olnud vähem tähendusrikas, kui ma oleksin seda soovinud. Õnneks pole seda kunagi hilja märgata ja muuta. Noh, kui seda just päris viimasel või eelviimasel elupäeval ei avasta.

Mõnes mõttes võiks öelda, et mina olengi elu. (Oleks kooliajal sellest aru saanud, oleks bioloogiatunnis huvitavam olnud istuda). Vähemalt minu enda elu. Vähemalt minu isiklikust vaatevinklist. Ja kuigi elu üldiselt kipub juhtuma nii nagu ta juhtub, on mul siiski teatud annus kontrolli. Paljud meist (ja mina isiklikult nende seas) on pidanud õppima kontrolli vähendamist ja ära andmist. Aga teatud hulk kontrolli – või vähemalt illusiooni sellest, et minust sõltub üht-teist, et mina kontrollin mängu nimega Minu Elu – on hädavajalik, et eluga toime tulla, et elule mitte alla jääda.

See omakorda viib mind siinkohal otseselt mu enda isiku juurde.

Ma olen viiekümne kandis. Seda kirjutades on mul jäänud veel mõned päevad olla 49-aastane. Neid “Keset elu” jutte tuleb veel – seega olen tervikut silmas pidades umbes täpselt viiekümne aastane. Oma optimismi aluseks võttes olen ma kronoloogiliselt keset elu. Ma olen enda elu keskpaigas. Pool on läbi, pool on ees. Mu lapsed on juba päris suured, mu vanemad veel elus ja suhteliselt terved.

Ma olen elus juba üsna palju ära teinud ja ma usun, et mul on veel palju ees. Ma saan asjadest aru paremini kui 10-20-30 aastat tagasi. Olen kindel, et ma saan asjadest 10-20-30 aasta pärast paremini aru kui praegu. See omakorda aga ei pea mind segama oma praegust vaadet ja arusaama formuleerimast. Mis siis, et ma praegusele arusaamale hiljem võib-olla teatud üleoleku- ja piinlikkustundega, aga miks mitte hoopis sooja ja heatahtliku tunnustusega tagasi vaatan.

Kuulsin hiljuti ühest filmist ütlust: „Inimene, kes päevikut peab, omab unikaalset võimalust hiljem must-valgelt kirjapandult näha, milline isik ta kunagi minevikus oli. Mida plaanis ja tegi, mida koges, tundis ning mõtles, mida lootis ja kartis.“ Minu arvates väga ilusti öeldud.

Viiskümmend on keskiga. Ja mul on veidi kummaline tunne neid ridu kirjutada. Keskealine pole enam noor. Hinges tunnen end ikka noorena. Kohati tundub mulle, et ma pole veel täiskasvanuks saanudki. Tahan osa sellest tundest surmani alles hoida.

Viiekümneseks saamine sümboliseeribki vist minu jaoks nooruse lõppu.

Igavesti ei saa ju noor olla, ei tohigi. Nooruslik, jah. Aga mitte noor. Keha laguneb ajapikku. Ise vanemaks saamine ning oma vanemate vananemise nägemine on hea reality-check, aga ka häirekell enda keha eest järjest paremini hoolitsemiseks.

Olen mõelnud, et kui vanuse esimene number hakkab viiega, siis pole ühtki vabandust ega ettekäänet endast mõelda kui uljast noorest mehest – mis siis, et sõber ütles eile selle peale, et briti teadlased olid jõudnud järeldusele, et tänapäeval algab keskiga 55-st eluaastast. Sügavam sisemine arusaam sellest, mis tähendab Mees olla, jõudis mulle kohale umbes neljakümne kandis. Praegu tundub mulle, et nüüd on lõplikult käes aeg mõelda endast kui Täiskasvanud Mehest. See toob maailmavaatesse ja –tunnetusse teatud muudatusi.

Olen mõnele endast mõni kuu varem sündinud kooliaegsele sõbrale helistanud, et neid õnnitleda ja küsida, et kuidas siis oli viiskümmend saada. Ega sealt midagi väga filosoofilist või tarka tulnud ei ole, peale selle, mis on niigi ilmselge. Nimelt, et peale 50. sünnipäeva ei muutu elus mitte kui midagi. Sina oled ikka sama inimene, kes päev varem ja elu on ka samasugune. Muutused toimuvad pikema aja vältel ja märkamatult.

Paar päeva tagasi juhtusin lugema psühholoog Dan Gilberti ühe esinemise transkriptsiooni. Ta rääkis sellest, kuivõrd inimesed alahindavad muutusi, mis nende eludes kümne aastaga toimuda võivad ja toimuvadki. Gilbert alustas väärtushinnangutest, mida paljud peavad pühaks, muutumatuks lehmaks ja kirjeldas uuringuid, mis näitavad, kuidas inimeste tõekspidamised ja see, mida nad tähtsaks peavad, ajas muutuvad. Lisaks muutuvad ju meie füüsilised kehad, töised tegemised, lemmikbändid, elukohad, elukaaslased, sõbrad ja veel palju muudki.

Et seda taibata, pole teadusuuringut vajagi, igalühel tasub vaid teha oma mineviku kiire inventuur. Mina tegin, mõeldes end tagasi aastasse 2008. Ma ei hakka detailidesse laskuma, kuid asju, mis ei olnud muutnud, oli kõvasti-kõvasti vähem kui neid, mis on tänaseks teisiti. Ma ei suutnud enamikku neist muutustest toona ette näha, ei osanud ja vist ei tahtnudki osata. Aga nad juhtusid siiski ning lõviosa neist olid suurepärased. Osad olid valusavõitu, osad lihtsalt neutraalsed.

Selle mõttearenduse rakendust ei tasu kaugelt otsida. Põnevusega mõtlen, millised muutused toimuvad mu elus järgmise kümne aastaga ning mida ma omalt poolt ise teha saan, et juhtunule tagasi vaadates rõõmu ja rahulolu tunda. Olles kogenud suuri muutusi iga kümnendiga, olen aru saanud, et tasub rohkemaks valmis olla, kui praegune ettekujutus seda võimaldab.

Ja just selle pärast tasubki vanusest sõltumata ikka ja jälle elu üle järele mõelda. Mitte ainult möödaminnes, sportides, autoda pikemat maad sõites või voodis und oodates. Vaid süsteemselt, põhjalikult, teadlase kirega. Keset elu. Minul, olles kronoloogiliselt elu keskel, on selleks veel eriti privilegeeritud võimalus.

Aga igaüks on igas mõttes kogu aeg keset elu – nii üldises ja universaalses mõttes kui ka väga isiklikus mõttes. Igaüks on kogu aeg keset oma elu, oma kõikides suhetes – lähemates ja kaugemates, maadleb oma väljakutsetega, kogeb rõõme, teeb plaane, viies osad neist täide ja jättes osad pelgalt plaanideks.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (8)