Peep Vain: vaba kui lind, kerge kui sulg. Keset elu

Foto: Unsplash

Kui mult on viimasel paaril aastal küsitud, kuidas läheb, olen vahel vastanud nii: „Olen vaba kui lind ja kerge kui sulg.“ Olen viimastel aastatel hinge, meele ja keha eest rohkem hoolt kandnud ning seeläbi kogenud järjest suuremat kerguse tunnet. Lisaks sellele olen end pea kõigist välismaailma kohustustest vabaks võtnud. Ma ei käi tööl. Mul pole firmat, kliente ega koolitusi. Ma pole kellelegi midagi võlgu. Ma elan üksi. Mu lapsed on peaaegu suured. Mu vanemad saavad veel ise kenasti hakkama. See linnu analoogia pole sugugi kohatu, mis siis, et võib mõnele kohatu laiamisena näida.

Usun, et iga inimese püha kohus on suurendada ja kaitsta oma isiklikku vabadust, sealjuures teiste vabadust ohustamata. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee. Me võtame oma vabadust iseenesestmõistetavana. Teisalt lepime teatud sundseisudega ja seda täiesti vabatahtlikult. Sundseis aga tapab vaimu, teeb tigedaks ja tekitab ohvrimentaliteeti. Kolmandaks tasub ära mainida, et igaühe jaoks eksisteerivad praegusest suuremad vabadusastmed, millest neil aimugi pole – eriti kui rääkida sisemisest vabadusest. Enne kui inimene pole neid uusi vabadusastmeid ise kogenud, ei tea või ei usu ta, et need üldse olemas – või et need tema jaoks üldse võimalikud on.

Tahan või pean … või hoopis valin?

Vabadus on seisund või olek, milles puuduvad takistused, piirangud või sund. Vabadust kogen, kui ei pea tegema midagi, mis on mulle vastumeelne ning mittevajalik. Vabaduse olemus muutub eriti selgeks, kui saan teha, mida tahan ja soovin, mida õigeks ja vajalikuks pean. Vabadus on sõltumatus välistest ettekirjutustest, aga ka sisemistest sundidest ja kannatustest.

Palju aastaid tagasi kuulasin ühel Äripäeva konverentsil psühholoog Mare Porgi esinemist. Ta rääkis, et inimese vaimne heaolu sõltub muude asjade seas sellest, mitu protsenti oma tegevustest paneb ta mõttes „tahan teha“ lahtrisse ning mitu protsenti „pean tegema“ lahtrisse. Taolist võrdlevat analüüsi võib teha nii isikliku kui tööelu kontekstis. Otse loomulikult võib seda teha ka terve elu kontekstis. Mina vaatasin toona ta juttu kuulates asjale eelkõige läbi tööalaste tegevuste prisma. Sain tulemuseks kas 70/30 või 80/20, täpselt ei mäletagi. Ülekaalus olid tahan-tegevused.

Kui Marega hiljem kohtusin, uurisin ääri-veeri, et kuidas tal endal sellega lood on. Ta vastas silmagi pilgutamata, et temal on see vahekord sada-null tahan-tegevuste kasuks. „Ma ei tee ühtegi asja, mida ma teha ei taha,“ lausus ta võidukalt. Mina olin siis kolmekümneviiene, tema pealt viiekümnene. Tunnistan, et kahtlesin ta sõnades veidi. Küllap ta liialdab natuke, mõtlesin endamisi. Targem pool mu ajust ütles aga selle peale, et rumal sisekõne sul, Peep. Las olla. Äkki tal ongi sada-null seis. Vaat kui tore, kui kellelgi olekski nii!

Kastutasin hiljem sama harjutust oma koolitustel. Rääkides seesmisest motivatsioonist, tahtest ja innukusest palusin osalejatel üles loetleda nii tegevused, mida nad teevad hea meelega kui ka tegevused, mis neile vastumeelsed on. Palusin numbrid kokku liita ning suhtarvu leida. (Täpsuse huvides tasuks kasutada kaalutud keskmise meetodit, aga ka lihtne loendamine pole alustuseks paha). Siis arutasime, millise suhtarvu juures kulgeb piir, millest allapoole langedes motivatsioon ning tegutsemisind oluliselt vähenevad. Leidsime, et kui tahan-tegevuste osakaal langeb alla 60%, ehk kui umbes pooled või enamad asjad tunduvad sunnina või ongi seda, on asi hapu. Arutasime ka seda, kuidas seda suhtarvu paremaks muuta. Järeldasime, et mida vähem on inimesel „pean“-tegevusi, seda motiveeritum ja rõõmsam ta on, seda kergema ja innukama tundega ta läbi oma elu kulgeb.

Täna olen ise viiskümmend. Viieteistkümne aastaga on palju muutunud. Ma olen lõpetanud asjade tegemise, mida ma teha ei taha. Mu skoor on sama, mis Marel kõik need aastad tagasi. Ma ei arva enam, et ta toona oma asjade seisu ilustas või kuidagi liialdas.

Olen ajapikku hakanud lisaks „pean-tahan“ mustvalgele liigitusele hakanud kasutama ka sõnu „vaja“ ning „valin“.

Vahel ma küll ei taha või ei viitsi mõnda asja teha, kuid kui mulle endale või mõnele minu jaoks olulisele inimesele seda päriselt vaja on, siis ei lase ma oma viitsimatusel või vastumeelsusel end peatada.

Nii lisandub valikutesse uus võimalus. Ma mitte ei taha seda teha, ega ei pea seda tegema, vaid valin seda teha. Täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Nii kaob ohvritunne ja vastumeelsus. Tuju säilib, asjad saavad tehtud ja teised vajadusel aidatud.

Ma valin kohe köögi korda teha. Ma valin vahel nädalase paastu või dieedi ette võtta, et kehale puhkust anda. Ma valin oma lapse mõnel hommikul autoga kooli viia. Ma valin heatahtlikult teinekord seda mitte teha, kui see minu plaanidesse kuidagi ei sobi. Ma valin tahta asju teha. Ja ma valin tahta asju mitte teha. Mida rohkem ma ise valin, seda vabam ma olen. 100-0, baby, sada-null!

Kas sõna „pean“ on kõigi jaoks ahistav? USA motivatsioonikoolitaja Tony Robbinsi jaoks ei ole. Ta on loonud endale sisekõne, mille kohaselt iga kord, kui talle mingi tähtsa tegevuse osas lipsab pähe mõte „ma ei saa“ või „ma ei suuda“ (I can’t), siis asendab ta selle mõttega „ma pean“ (I must). Ta väidab, et mille inimene peab saama, selle ta saab ja selle, mida ta peab ära tegema ta ära ka teeb. Kuigi see loogika kõlab üsna veenvalt, on mul sõna „pean“ kasutamise osas siiski teatud reservatsioone. Ma oleksin temaga lihtsasti nõus, kui väljend „I must“ tõlkida eesti keelde mitte kui „ma pean“, vaid hoopis „mul on tõesti väga vaja“. Mulle endale meeldib seejuures hoopis öelda, et ma valin teha ühte või teist asja. See on osa oma elu eest vastutuse võtmisest, mis teeb mind vabamaks ja mu elamise tunde paremaks.

Palju raha on hea, piisavalt palju raha on parem

Kui sõpradelt uurisin, kuidas nemad vabadusest aru saavad, läks pooltel juhtudel jutt materiaalsusele. Ilma nende sisendita poleks ma vist raha teemat vabaduse kontekstis näppima hakanudki. Kuid tõepoolest – ilma seda teemat puudutamata oleksid jutud vabadusest kuidagi poolikud.

Tagurpidi tuletades võib järeldada, et paljud näevad raha (õigemini selle puudumist või selle ebapiisavust) olulise vabadust pärssiva tegurina. Sõprade seas, kellega see jutuks tuli, oli väga erineva sissetuleku ning varandusliku seisuga inimesi. Järeldasin, et materiaalsest vaatevinklist pole niivõrd oluline raha absoluuthulk, vaid hoopis iga inimese enda määratlus piisavusest.

Teleseriaali „Billions“ peategelane, miljardärist investeerimispankur Bobby Axelrod, küsis kord riskantset otsust tehes: „Mis kasu on fuck-you-rahast (eesti keeles: ülemuse p…e saatmise fondist), kui ma ei saa kellelegi kunagi „fuck you“ öelda“?

Ülemuse p…e saatmise fondi olemasolu on välise ja materiaalse vabaduse suurendamise oluline komponent. Seda muide ka juhul, kui ise enda ülemus olla. Seda terminit kasutatakse ka vahel Eestis ning selle all peetakse silmas ümmarguselt kuue kuu sissetuleku suurust säästu.

Raha ja vabaduse vahel on selge seos – mitte niivõrd sissetuleku, kuivõrd säästude ja netovara osas. Mida rohkem on inimene suutnud kõrvale panna, seda julgemalt ta valikuid teeb. Ma ei pea silmas seda, kas valida reisile minnes kallima ja odavama hotelli vahel (kuigi ka see pole kohatu võrdlus), vaid hoopis põhimõttelisemaid asju. Kui töö või konkreetne töökoht on inimest lõplikult ära tüüdanud, on kaabut lihtsam kergitada siis, kui pangakontol tuul ei vilista. Küllap pole vähe ka neid, kes püsivad just materiaalsetel kaalutlustel selgelt mittetoimivas kooselus ülemäära kaua.

Üks mu sõber tõmbas kord paralleeli raha ning sõjaväe vahel. Kui ühel kindralil on 10 000 sõdurit ja tema vastasel on 50 000 sõdurit, siis võib viimane lahingus hoopis julgemaid otsuseid teha ning suuremaid riske võtta. Kui ta peaks lahingus kaotama 5000 sõdurit, on see kõigest 10% ta vägedest. Kui ta vastane kaotab sama palju mehi, on see pool tema armeest.

Muidugi on hea, kui sissetulek on suurem. Muidugi on hea, kui varanatukest on rohkem. Sarnaselt vabadusele, ei tule naljalt keegi teine su rahalise seisu eest hoolt kandma. Kui oma varalist seisu ignoreerida, siis ignoreerime vaikimisi ka osa oma vabadusest.

Olen viimastel aastatel jõudnud veendumusele, et materiaalne vabadus ei ole mitte niivõrd summade, kuivõrd enda poolt paika pandud piisavuse määra küsimus. Juudi vanasõna ütleb, et karta tuleb mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid. Kuigi mulle 15-20 aastat tagasi see ütlus meeldis, siis enam pole ma juutidega selles osas ühel meelel. Väljaminekute ja elustandardi pidev tõstmine paralleelselt oma sissetulekute kasvuga on üks tobedamaid lõkse, kuhu sattuda. Väliselt näib, et vabadus suureneb, kuid tegelikkuses võivad uhkem elustandard ning selle säilitamine muutuda hoopis koormavaks ikkeks.

Panen selle juudi vanasõna veidi teise võtmesse.

Minu arvates tasub karta nii väikeseid tulusid kui suuri kulusid.

Kuid veel üks asi, mida nendest enamgi karta tuleb – kui pole selge, milline materiaalse heaolu tase on piisav. Ilma selle teadmiseta ei pruugi ei tuhanded, miljonid ega ka miljardid anda sisemist rahu ega rahulolu, rääkimata vabaduse tundest. Mäletan ajakirja Fortune 2000. aasta novembri numbri esikaant, millel ilutses Oracle’i asutaja Larry Ellisoni pilt ning tekst: „I am sick of being a second banana to Bill Gates!“ Igaks juhuks tõlgin – jutt ei käinud haige olemisest ega banaanidest, vaid sellest, et Ellison oli surmani tüdinud olemast maailmas rikkuselt teine. Kurb, kas pole? Või hoopis naljakas?

Alati on võimalik leida keegi, kelle varanduslik seis on parem ning end temaga võrrelda. Alati on olemas üks null või mõni muu number, mille oma varanduslikule seisule taha või ette panemine edasi põrutama sunnib – lootuses, et kui kord selle tasemeni jõuan, siis ehk hakkab hea. Kordan, rohkem kui väikeseid tulusid ning suuri kulusid tasub karta hirmul põhinevat ahnust ning sellest tulenevat lõputut rahulolematust – ja seda mitte ainult raha osas.

Võlg vähendab vabadust

Üks tuttav armastas öelda, et inimesi on kahte tüüpi – need, kellel on oma arvamus ja need, kellel on pangalaen. Mul on sõber, kellel pole küll hinge taga olulisi sääste, kuid kes tunneb end sellegipoolest vabamana paljudest neist, kel temast rohkem raha on. Ta ise selgitas seda sellega, et ta pole mitte kunagi mitte millegi ostmiseks laenu võtnud. Ei kodu, ei auto ega televiisori jaoks. Kuidas ta hakkama sai? Noorena oli tal suhteliselt suur teenistus ning kui kinnisvarahinnad oli veel madalad, suutis ta oma kolmeliikmelisele perele osta väikese maja. Ka hiljem, kui pere kasvas suutsid nad end sellesse majja kenasti ära mahutada ja nii jäigi. Nüüd on lapsed suured ja väikeses majas on korraga oluliselt rohkem ruumi.

Ise olen kahe kodu tarbeks laenu võtnud ning kaks autot kapitalirendiga ostnud. Autolaenud maksin tagasi graafikujärgselt. Kodulaenud maksin aga mõlemal juhul oluliselt kiirendatud tempos tagasi. Ja kuigi kodulaen on laenudest kõige põhjendatum, siis juhin ikkagi tähelepanu selle vabadust vähendavale toimele.

Võlga nimetatakse ametlikus keeles kohustuseks. Iga kuu kindlal kuupäeval kaob su pangakontolt kindel summa raha, sadagu lund või paistku päike, sündigu perre kolmikud või surgu mõni pereliige. Kusjuures, tol päeval ei helista sulle keegi, et küsida: vabandage, täna on jälle see päev, ega te ei pahanda, kui me teie kontot X euro ulatuse debiteerime? See on natuke sarnane hüpoteetilisele olukorrale, kus kokkulepitud päeval, aga suvalisel kellaajal vajuks sulle koputamata ja oma võtmega koju sisse võõras inimene, noogutaks vaikides ja läheks su sahtlisse sorima, et sealt midagi kaasa viia. Näiteks raha, ja mitte vähe. Ja nii iga kuu, kakskümmend või enamgi aastat järjest. Loomulikult võib juhtuda, et muude vajaduste tõttu on ettenähtud kuupäeval konto nullis ja pangal pole sealt midagi võtta. See pole aga panga jaoks kuigi suur probleem, sest siis tekib sinna miinusmärgiga number ning kui järgmine summa laekub, siis saab ka pank kohe oma. Nii on kokku lepitud.

Võib aga juhtuda, et töökoha kaotamise tõttu või mõnel muul põhjusel sissetulekud vähenevad. Siis, aga samuti ka ühel teisel juhul – nimelt kui kinnisvarahinnad langevad ja kodu väärtusest laenutagatiseks korraga enam ei piisa – läheb asi inetuks. Sel juhul avaldub vabaduse puudumine ehk kohustatus eriti must-valgelt. See protsess võib küll mõnda aega venida, kuid olukorra mitte lahenemisel juhtub ikka lõpuks nii, et kodust tuleb loobuda ning sealt välja kolida. Mis näis olevat minu oma kuulus tegelikult pangale ja see võeti lihtsalt ära. Kurta pole seejuures eriti kellelegi.

Mind mõjutas väga kord Ralph Metznerilt kuuldud mõte.

Ta tõmbas paralleeli võlgu olemise ja süütunde vahel, seda tänu germaani keeltes vastavate sõnade sarnastele tüvedele. Saksa keeles on tegu suisa identse sõnaga – schuld. Kui oled süüdi, siis oled justnagu võlgu.

Et mõne enda süüteo klaarimisega algust teha, võlgned teisele osapoolele süü (või vähemalt oma osa) üles tunnistamise, soovitatavalt koos vabandusega. Kui tahad süüst puhtaks ja vabaks saada, siis pead tehtu ka heastama, kahjud otseses või kaudses mõttes hüvitama. Seda võrrandit saab ka teistpidi vaadata. Kui oled võlgu (oled lubanud maksta ja võtnud kohustuse seda teha), kuid ära ei maksa, oled automaatselt süüdi. Sulle võidakse määrata karistus, lisaks tuleb võlg hiljem ikkagi ära maksta. Muidugi on olemas võimalus ka pankrotti minna, kuid sellel on omakorda mitmed kaugeleulatuvad tagajärjed.

Sellest mõttelõngast lähtuvalt maksingi ajapikku kõik oma võlad kiirendatud korras ära. Mind oli see asi enne mitu aastat kummitanud. Olin oma arengutes ja sisemistes tervendamistes jõudnud umbes siis otsaga süütundeni. Süü on vilets kaaslane. Koos hirmu ja häbiga on ta psühhoteraapias üks kolmest olulisemast teemast. Süüst tasub igal juhul auga vabaneda. Mäletan selgelt päeva, mil viimane kohustus sai täidetud. Tegin ühel reede pealelõunal panka kõne ja heitsin peale seda voodisse pikali. Olen vaid korra varem elus nii võimast kergenduse ja vabanemise tunnet tundnud. See oli fantastiline.

Ma ei taha sellega öelda, et laenu, eriti kodulaenu ei peaks tingimata võtma. Enamikul juhtudest võib see olla ainus viis endale eluaset soetada. Tahan vaid juhtida tähelepanu sellele, et võlgu olemisel on vabaduse suhtes negatiivne mõju. Võlgade klaarimised ja kohustuste täitmised mõjuvad sama loogika kohaselt selgelt vabastavalt.

Et materiaalsetelt teemadelt sisemise vabaduse juurde liikuda, tsiteerin üht Eesti rikkaimat inimest, kes ütles nii: “Raha teeb inimest oluliselt vabamaks oma valikutes ja otsustes, kuid muud põhilised inimlikud probleemid ja lahendamist vajavad teemad jäävad samaks.” See ütlus meenutab omakorda netis ringelnud näitleja Jim Carrey’ tsitaati: „Soovin, et kõik saaksid rikkaks ja kuulsaks, et omal nahal kogeda, et selles ei peitu lahendus.“

Vabadus olla ise

Üks mu sõber ütles, et tema jaoks tähendab vabadus võimalust olla tema ise, välistest piirangutest sõltumata.

Kirjutasin 2008. aastal raamatu „Kõige tähtsam küsimus“. Valisin pealkirja tükk aega, töövariante oli mitmeid. Tagantjärgi veidi kahetsen, et nii ambitsioonika pealkirja panin. Tolle raamatu põhiküsimus „Mida sina tegelikult tahad?“ pole mu tänase arusaama järgi enam sugugi kõigist küsimustest tähtsaim.

Täna arvan, et on veel vähemalt kaks sellest veelgi tähtsamat küsimust – mida ma vajan ja kes ma olen? Küsimus „Kes ma olen?“ suunab mind eelkõige mõtisklema oma vaimse olemuse üle. Selle küsimuse lihtsam variant „Milline (inimene) ma õigupoolest olen?“ viitab isiksusele ja iseloomule. Kalambuuritsedes võiks need kaks tähtsat küsimust kokku panna ning saada vastuseks: „Ma vajan, et ma saaksin olla see, kes ma olen ja just selline, nagu ma olen.“ Seda eelkõige koduses privaatsfääris ja oma kõige lähedasemates suhetes, aga ideaalis igal pool. Kui see ei õnnestu, on lood halvad. Kui mul tuleb tihti teeselda, end kellegi ees väiksemaks teha või tagasi hoida, mingit osa endast võimendada või varjata, on asi vabadusest kaugel.

Arengud on loomulikud ja vajalikud. Nii mõeldes peaksime tervitama olukordi ja inimesi, kes meid muutuma sunnivad. Teisalt on iga inimese üks sügavamaid seesmisi vajadusi olla aktsepteeritud just sellisena nagu ta on. Ilma, et oleks vaja end väga kohendada või kohandada.

Mulle näib, et kõige lihtsam on seda seisundit kogeda mõne truu sõbra seltsis.

Kõige toredam oleks, kui üks selline sõber oleks su enda elukaaslane. Mulle näib vahel, et vanematelt ja lastelt võib selle ootamine olla veidi ennatlik. Ajapikku võiksid aga ka nendes suhetes asjad paika loksuda. Laste ülesanne on leida mooduseid oma vanemate vastu võtmiseks just sellisena nagu nad on. See võimaldab lapsel ka ise ennast täielikumalt vastu võtta. Vanema ülesanne on oma lapsest lahti lasta ja teda tema õigustes tunnistada – just sellisena nagu ta on, olles oma ootustest järk-järgult loobunud.

Loomulikult elame suure osa oma elust ka väljaspool kodu – sõprade seltsis, tööl ja avalikus sfääris. Seal peame palju loomulikumaks erinevate filtrite kasutamist. Me tsenseerime end rohkem kui kodus, kohandume kehtivate normidega ja peame seda loomulikuks. See ongi ju loomulik. Sealjuures igatseme ikkagi rohkem selliseid olukordi ning selliste inimeste seltsi, kus ja kellega saab olla rohkem mina ise. Mina ise olemine aitab end järjest paremini tundma õppida ning seesmiselt järjest vabam olla.

Mis tunne on väga vaba olla?

Sellele küsimusele pole lihtne üheselt vastata. Lühike vastus on loomulikult, et see on väga hea tunne. Hämmastav. Avar. Kerge. Rõõmustav. Üsna tihti selline, nagu oleks maast leitud lotopiletiga võitnud suure summa. Aeglane. Alguses veidi tühi, kohati ka natuke üksildane.

Kõige väärtuslikum on seejuures vist oluliselt väiksem stress. Olen omal nahal kogenud, et mida rohkem on elus vabadust, seda vähem on elus pingeid. Olin kogenud terve oma tööelu keskmist ja suurt stressi. Suuresti olin selle endale ise tekitanud – läbi kõrgete eesmärkide, paljude paralleelsete kohustuste ja kuklasse hingavate tähtaegade. See tunne on mulle vägagi tuttav. Selles on ka mingi oma võlu. Rakkes ja pinges olles kaasneb sellega teatud vajalik ning kasulik olemise tunne. Pealegi, kes palju ette võtab, see jõuab reeglina ka palju ära teha ning tunneb end tänu sellele tegijana.

Peatudes ja ennast väliselt täiesti vabaks tehes jäi see kõik ära. Ühelt poolt oli see suur kergendus, kuid teisalt näis, et ego ja psüühika tunnevad kummalisel kombel stressist puudust. See väljendus teatud sisemises rahutuses. Peale mõningast võõrutusperioodi, hulka asendustegevusi ning seestpoolt leitud uut tasakaalupunkti olukord normaliseerus. Tundsin korraga end mingis uues keskmes ja see rõõmustas mind väga.

Kuidas on lood olnud isiklikus elus? Sarnaselt teiste vastutustundlike lapsevanematega olin ka mina harjunud pere-elu argirutiinidega. Kuna peale lahutust pendeldasid lapsed minu ja nende ema vahet, siis need rutiinid ka jätkusid. Olukord oli muidugi seeläbi erinev, et pool või enamgi aega olid lapsed ju ära. Seda „kompenseerisid“ aga lahutusejärgsed probleemid ning vürtsi lisas (nii heas kui halvas) ka tekkinud uus kooselu.

Tõsised murrangud tekkisid 2014. aastal ja sealt edasi. Nimetatud suvel lõppes mu lahutusejärgne suhe ning just siis tegin pausi ka tööellu. Kõik see kokku suurendas mu vabadust hüppeliselt. Ajapikku said lapsed suuremaks ning 2016. aasta kevadel tundsin, et on aeg lastest lahti lasta. Minu jaoks tähendas see lastele (toona 15 ja 18) täieliku vabaduse ja ise otsustamise õiguse andmist selles osas, kus ja kui kaua nad elada tahavad. Ma lõpetasin lastele ning nende emale pinda käimise, et tulgu ja olgu lapsed ikka mõnda aega ka minu juures. See oli üks mu kõige suuremaid viimaste aastate seesmisi vabanemisi.

Sisemine vabadus: leppimine

Välised kammitsad on üldiselt üsna lihtsasti hoomatavad. Lapsena on nendeks vanemate käsud ja keelud, hiljem ise võetud kohutused tööandja, panga ja pere ees. Vähem silmatorkavad on kohustused hoolitseda oma kinnisvara ning muu materiaalse kola eest. Kui ainult mul rohkem aega oleks, õhkame. Kui juba see või teine võetud kohustus läbi saaks…

Vene ajal õpetati ülikoolis filosoofia haru nimega dialektiline materialism. Ainuke lause, mis sellest enamikule meelde jäi, oli Saksa filosoof Hegelile omistatud mõte: „Vabadus on tunnetatud paratamatus.“ Usun, et enamik ei saanud sellest kuigi hästi aru. Asi muutub selgemaks, kui nimetatud aforism ümber sõnastada: „ Seesmise vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine ehk hädavajalikesse asjadesse leplikult suhtumine.“

Tundsin pikki aastaid selle ütluse suhtes vastumeelsust. Mu tahtmatus paratamatusega leppida oli noorele mehele kohaselt suur. Vanusega olen hakanud aru saama, et ise võetud kohustused tuleb jonnimata täita ning et teatud asjad (aga loomulikult mitte ainult need) nagu vananemine, kehalise võimekuse vähenemine ja surm on vältimatud.

Kui nende osas jonnivale positsioonile jääda, ei saa päris vabadusest juttugi olla.

Kui aga aru saada, et teatud asjad ning olukorrad on ja peavadki olema nii nagu nad on, muutub sisemise vabaduse osas palju. See muidugi ei tähenda, et me ei peaks püüdma muuta asju, mille muutmine on meie võimuses.

Sisemistega vabaduse röövlitega on lood keerulisemad. Suurim neist on oma elu eest täieliku vastutuse võtmisest keeldumine. Elu, teiste ja olude süüdistamine ehk psühholoogilise kontrollkeskme endast väljapoole paigutamine tekitab abitust ja ohvritunnet. Usun, et kõigile on tuttavad ka erinevad sundmõtted. Vabadust röövivad samuti võimetus oma emotsioone mõista ning kontrollida. Sellest omakorda võib tekkida sõltuvus destruktiivsetest emotsioonidest nagu näiteks ärrituvus, viha ja enesehaletsus.

Nimetan veel mõnda seesmise vabaduse „röövlit“. Kinni jäämine ego vajadustesse nagu heakskiit, tunnustus, hinnangulisus või soov teistest parem olla. Kinni jäämine oma mineviku haiget saamistesse, nendega seotud tunnete ikka ja jälle läbi elamine ning selle käes kannatamine. Vajadus ennast teistega võrrelda ja sellest tulenevalt ala- või üleväärsuse kogemine. Oma senise enesemääratluse jalgu jäämine muutunud arengutele ja oludele. Need on vaid mõned näited müriaadist sisemistest piirangutest, millega enamik meist kokku puutub. Kas neile on olemas universaalne ravim, mingi hea lahendus?

Seesmine vabadus algab vastutuse võtmisest oma elu eest.

Seesmine vabadus tuleneb vastutuse võtmisest oma tunnete eest. Suured sammud seesmise vabaduse teel on oma varasemate hingehaavade terveks ravimine. Kõige kesksem oma seesmisest vabadusest oma pidev töö iseendaga, oma vajadustega, oma sisemiste konfliktidega, oma seesmiste vastuoludega, oma isiksuse, oma olemuse ja oma vaimuga.

Eelmises, eneseteostusele pühendatud, loos kirjutasin, et õnnelik on inimene, kelle vajadused on rahuldatud. Kui rahuldame mõistlikul määral kõik oma vajadused, sealhulgas eneseteostuse vajaduse, siis saame tõusta n.ö. iseendast kõrgemale. Sama loogikat kasutades on vaba see, kellel midagi vaja pole.

Näib, et suurim vabanemine on vabanemine iseendast. Ma ei pea silmas surma, vaid oma isiksuse, identiteedi ja ego ülemvõimu alt vabanemist. Surm näib pealtnäha suur võrdsustaja ning vabastaja, kuid surma pjedestaalile tõstmise probleem on seisneb selles, et keegi ei tea päris täpselt ega kindlalt, mis meist surres saab. Tõsi, me vabaneme (mingiks ajaks?) selles füüsilises kehas elamise piirangutest. Kuid kes ütleb, et uus eksistents, ükskõik kas füüsises vormis reinkarnatsiooni teel või muudes vaimsetes sfäärides on tingimata vabam ja kergem kui meie praegune hindamatu väärtusega inimelu? Ja kuidas saamegi kindlad olla, et peale füüsilise keha surma mingi muu eksistents üldse eksisteerib? Sestap tasub vabanemise poole püüelda eelkõige selles praeguses käimasolevas elus.

Kokkuvõtteks – ole vaba. Mitte keegi peale sinu enda ei hakka mitte kunagi sinu vabaduse eest seisma – ka mitte su lähedased. Nende jaoks võib isegi natuke mugav olla, kui sa osa oma vabadusest nende heaks ohverdad. Su vabaduse pärast ei hakka hoolt kanda ei su ülemus ega su kliendid. Su vabadus on sinu enda asi.

Sulle võib tunduda, et oledki juba täiesti vaba. Aga kas ikka oled? Sarnaselt paljudele muudele asjadele on ka see standardi küsimus. Tõstes oma standardeid, saad järjest vabamaks. Täiskasvanuks saades ihaldame vabaks saada ja saamegi, kuid siis hakkame ise oma elu üles ehitama ning seda komplitseerima. Seda tehes anname tükikaupa oma vabadust muude hüvede vastu vabatahtlikult ära.

Kui vabadust napib, siis tasub kõigepealt endale teha selgeks oma hetkeolukord ning tegelik rahulolu sellega.

Kuna tänane olukord on paljuski meie varasemate valikute tagajärg ning paljud neist valikutest olid ja on head ning vajalikud, siis ei maksa kohe radikaalselt rapsima hakata. Tasub hoopis märgata ning analüüsida, millised sunnid ja piirangud enim takistavad enda vajaduste rahuldamist ning millised neist meid kõige enam emotsionaalselt rõhuvad. „Pean ja tahan“ analüüs näitab kätte välised kohad, millest alustada. Osad pean-tegevused tuleb lõpetada, teiste suhtes oma suhtumist muutma. Pikaajaline eesmärk võiks olla maksimalistlik. Kui vähegi võimalik, olgu tahan ja pean vahekord sada-null.

Sarnaselt muude asjadega aitab vabaduse temaatika enda jaoks läbi mõtlemine, ära defineerimine, lahti mõtestamine ning ära sõnastamine. Mis on vabadus minu jaoks ning milles seisneb selle peamine tähtsus ja tähendus? Mille nimel tasub mul senisest suuremat vabadust taotleda? Ja kuidas seda teha?

Kuigi välist ja sisemist vabadust pole mõtet üksteisest jõuga eraldada, näib siiski, et väliste piirangutega on mõnes mõttes lihtsam tegeleda. Nende eemaldamisel on alguses vähemalt näiliselt suurem mõju. Mingi lihtsustatud loogika ütleb, et teeme end kõigepealt väliselt nii vabaks kui saab ja siis vaatame, kuidas sisemiste asjadega lood on. Selline lähenemine on aga poolik ja lihtsustatud. Sisemiste ja väliste vabaduste suurendamisega tasub tegeleda paralleelset, sihipäraselt, teadlikult ja tahtlikult.

Kui ühele neist peaks andma teisest suuremat kaalu ja väärtust, siis pole vaja pikalt mõelda. Sisemine vabadus on välisest võimsam ja väärtuslikum. Väline vabadus võidakse sinult ajutuselt röövida, aga kätte leitud sisemist vabadust ei saa keegi sinult ilma su loata ära võtta. Sisemise vabaduseni viib töö iseendaga, huvi oma sisemaailma vastu, jätkuv asjade uurimine, sõnastamine, mõtestamine ja lahendamine.

Siis ehk õnnestub olla ja püsida ka päriselt vaba kui lind. Ma tegelikult ei tea, kas ja kui on hea lind olla, kuid välisel vaatlusel teeb nende tiivuliste vennikeste elu natuke kadedaks küll. Toit ja ulualune on tasuta käes, samuti ka heas seltskonnas reisimine lõuna või põhja poole, kui liiga külm või palav hakkab. Lindudel on ka kadestamisväärne võime kõrgel taevalaotuses vabalt lennata. Sellest on pea kõik inimesed vähemalt kordki unistanud ning seda unes näinud. Sellise igas mõttes üleva noodiga ka lõpetan.

***

Üks mu uue ja suurema vabaduse “kõrvalnäht”, õigemini hüve on muusikaõpe. Peale kolme aasta pikkust klaveriõpet on rõõm selle vilja ka teistega jagada. Chopini noktürni e öölaulu Op 9 No 2 peavad paljud tema üheks ilusaimaks teoseks ja üheks ilusaimaks klaverile kirjutatud palaks üldse. Seda on tema teostest ka Spotifys kõige rohkem mängitud.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.
Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (9)