Peep Vain: eneseteostus kui liikuv märklaud. Keset elu

Foto: Unsplash

Vaatamata sellele, et olen eneseteostust (ET) varasemalt nii uurinud kui ka koolitusel sellest rääkinud, jäin käesoleva loo kirjutamisel mitmel korral kimpu. Mulle näis, et jutt jääb liiga abstraktseks ja et ei ma oska päris hästi eneseteostusega seotud problemaatikat piisavalt selgelt ning kasulikult lahata. Pika pusimise peale läks pilt siiski selgemaks.

Et teemasse sisse minna, tasuks lugejal endalt küsida järgmist. Esiteks, mis on eneseteostus? Teiseks, kui tähtis see on ja miks? Kolmandaks, kui hästi on mul seni õnnestunud ennast teostada, kui rahul ma sellega olen?

Küsisin mõnedelt inimestelt, kuidas nemad eneseteostusest aru saavad. Tuntud raadiohääl (minuvanune mees) ütles, et tema jaoks tähendab eneseteostus praeguses eluetapis võimalust teha neid asju, mida ta teha tahab, mida vajalikuks ja õigeks peab ning mis teevad talle heameelt. Mu 17-aastane tütar ütles, et eneseteostus on hakkama saamine. Üks mu õpetajatest, keskealine daam, kirjeldas oma arusaama sarnaselt sõnastiku omale – see on oma annete ja võimete realiseerimine ning selle käigus enda igakülgne arendamine. Ise olen (oma koolitustel) kasutanud ET kohta väljendit „oma potentsiaali realiseerimine“. Pidasin selle all silmas nii enda annete välja arendamist kui parimate võimalike tulemuste saavutamist. Samuti kasutasin väljendit „saada iseenda parimaks versiooniks“.

Mind on see sõna saatnud ligi kolmkümmend aastat, teadvustamata kujul vist isegi kauem. Elu eri etappidel on mind paelunud erinevad enda teostamise ja tõestamise viisid. Koolipoisina seisnes see spordis ja õppimises hakkama saamises, hiljem tööalastes väljakutsetes ja veel hiljem teadlikus isiksuslikus ning vaimses arengus. Viimased neli aastat olnud töölt kodus, nendest kolm olen õppinud muusikat. Kuna mu senine koolitaja- ja ettevõtjakarjäär on soiku jäänud ning muusikas olen alles õpipoisi rollis, siis olen ET-ga seotud küsimusi endale järjest sagedamini esitama hakanud.

Kas olen ise piisavalt ennast teostanud? Kui oluline on mu edasine eneseteostus ning milles see võiks seisneda?

Nagu öeldud, on ET üks kesksemaid tähendusi enda võimete ja võimaluste realiseerimine ning pidev areng. Saavutama Õppimise koolitustel rõhutasin sageli, et kõrge eesmärgi poole pürgimise suurim väärtus seisneb mitte niivõrd tulemuses kuivõrd arengus. Usun seda siiani. Teine suur põhjus sihte seada ning neid saavutada on muidugi soov oma elu paremasse korda seada ning sellest tulenevalt suuremat rahulolu ning õnnetunnet kogeda. Õigete ja tasakaalus valikute puhul üldiselt see ka õnnestub.

Eneseteostus kui õnneotsing

Üks tuntuimaid nimesid, mis seoses ET teemaga ajaloost esile kerkib, on humanistliku psühholoogi ja ühe transpersonaalse psühholoogia rajaja Abraham Maslow’ oma. Teame teda eelkõige kui vajadustepõhise motivatsiooniteooria loojat.

Maslow väitis, et peamine inimest liikumapanev jõud on tema rahuldamata vajadused. Ta ütles, et kuni nn. madalama astme vajadused (füsioloogilised ja turvatunde vajadused) on rahuldamata, ei tundu kõrgema astme vajadused (kuuluvus, tunnustus ja eneseteostus) meile kuigi olulised. Me PEAME madala astme vajadused piisaval määral rahuldama, et teiste, kõrgema astme vajaduste rahuldamine meile huvitav ja vajalik tunduks. Turvatunne näib olevat üks tähtsamaid asju, mida piisavas koguses vajame. Ent siiski – kui kõht on hirmus tühi, suur külm naha vahel või põis lõhki minemas, muutuvad need probleemid turvatunde tagamisest tähtsamaks.

Teiseks ütles Maslow seda – ja see on enamiku jaoks kuidagi tõlkes kaduma läinud –, et kui madalama astme vajadused on piisaval määral rahuldatud, siis nad ENAM ei motiveeri ja seda saavad teha vaid kõrgemad, seni veel rahuldamata vajadused. Kui oleme vastu võetud ihaldusväärsesse seltskonda, siis on see mõnda aega väga tore ja rõõmustav, kuid õige pea sellest enam pruugi piisata. Tahame korraga hoopis silma paista, heakskiitu ja tunnustust pälvida. Kui oleme saanud piisavalt tunnustust, muutume selle suhtes ükskõiksemaks ning sellest tähtsamaks muutub eneseteostus.

Kuidas seda juttu praktikas enda kasuks tööle panna? Toon sisse teise pisut abstraktse mõiste – õnn. Üks lihtne moodus seda avada on öeldes, et õnnelik on see, kelle vajadused on rahuldatud. Mulle näib, et eneseteostuse teema on kõigele lisaks ka õnnelik olemise teema.

Näen kahte lõksu, mis takistavad eneseteostuse ja õnneni jõudmist. Esimene neist on ahnus ning piisavuse mitte tajumine. Me ei taju ära, kui palju turvatunnet, kuuluvust või tunnustust on meie jaoks piisav ning nende n-ö. ülerahuldamine ei suurenda mingist hetkest alates meie õnnetunnet ega motivatsiooni, küll aga välistab liigne juba rahuldatud vajadustele keskendumine eneseteostuse vajaduse aktiveerumist.

Teiseks lõksuks on mõistete segaduse ja abstraktsuse probleem. Kui ma päris hästi ei saa aru, mis eneseteostus on, siis on selle teadlik jahtimine keeruline. Kui mu isiklik definitsioon kirjeldab eneseteostust kuidagi poolikult, jättes välja selle teatud osad, siis kogengi parimal juhul seda vaid poolikult, just nii nagu seda enda jaoks defineerinud olen.

Mulle näib, et neist kahest levinum on mõistete lõks, kuid salakavalam on liigne ahnitsemine. Mõni ahnitseb raha, teine turvatunnet, kolmas kuuluvust ja heakskiitu, neljas aga eduelamusi, imetlust ning tunnustust. Liigne ahnus ei tee õnnelikuks. Liigne õgimine ajab kõhu punni ja teeb letargiliseks. Liigne turvatunde taga ajamine teeb meid ettevaatlikuks ning me magame maha seiklused ning uued võimalused. Liigne kuuluvustunde taga ajamine vähendab meie isikupära ja sunnib me enda vajadusi ignoreerima. Liigne tunnustuse taga ajamine teeb meid uhkeks ja takistab eneseteostuse ning õnneni jõudmist.

Eneseteostus kui enese tõestamine läbi tegude

Eesti keeles sisaldub sõnas eneseteostus nimisõna „teostus“, mis tähendab teostamise tulemust. Teostamine on aga oma olemuselt selgelt tegudekeskne. Hakkama saamine ning edukas olemine on mulle elus tähtsad olnud, kohati ehk liigagi. Usun, et ma pole selles suhtes samas kuigi eriline. Kõik peavad käima ja rääkima õppima, iseseisvat elu alustama, maailmas omale koha leidma või selle välja võitlema. „Ma suudan“ tunne on inimese üks tugevamaid valuutasid, igas vanuses.

Mäletan üheteistkümnendas klassis oma esimesel Tartu suusamaratonil osalemist. Olin talv otsa üksinda metsas trenni teinud ja see katsumus tundus mulle toona väga tähtis. Alustasin 4000. stardikohalt ning lõpetasin tuhandendana. Sain suure ja positiivse eneseületamise kogemuse. Vanuses seitseteist oli see minu jaoks sobiv ET moodus. Olin hakkama saanud – ja just nii hästi kui suutsin.

Siit avaneb veel üks ET tähendus – see on tähtsate asjade tegemine enda parimate võimete piiril, saavutades enda hetke parima võimaliku tulemuse. Asja teeb huvitavaks see, et enda potentsiaali realiseerimine on liikuv märklaud. Mida enam ma arenen, seda suuremaks muutuvad minu võimed. Sellelaadne eneseteostus muutub võistlemiseks oma varasema suutlikkusega ning pakub nii arengut kui rahuldust. Sellisest liikuvast märklauast võiks ju heituda – mis ma tast sihin, kui ta kogu aeg eest ära liigub ning seega justkui saavutamatu on?

Kui aga fookus läheb lõpptulemuselt teekonnale ning tunnustuselt arengule, on kõik korras.

Valisin järgemööda väljakutseid, millega rinda pista. Kooli eeskujulike hinnetega lõpetamine ja ülikooli saamine. Sõjaväkke minekust ära viilimine ja aasta hiljem sellegi väljakutse vastu võtmine. USA-sse õppima minek ning seal edukalt ülikooli lõpetamine. Neli suve raamatuid müües kuumuse, tõrjutuse tunde, enda nõrkuste ning muude sisemiste deemonitega maadlemine. Järgnesid kodumaale naasmine, esimene töökoht, pere loomine ja isaks saamine, eduka firma loomine, suured koolitused, majanduslikud hüved, uute koolituste arendamine ja bestselleri kirjutamine. Seda loetelu võiks jätkata, muidugi unustamata ka komistusi, kukkumisi ja pettumusi. Neid on olnud õnneks piisavalt, et mitte liiga uhkeks minna.

Mõeldes nii nooremate inimeste kui enda elu esimese poole peale leian, et suur osa eneseteostusest on hoopis enese tõestamine – nii endale kui maailmale. Sarnaselt muudele asjadele on ka siin vaja piiri pidada ning aru saada, millal olen suutnud end juba piisavalt tõestada. Kui sellega ahnelt liialdada, võib see muutuda takistuseks sügama eneseteostuseni jõudmisel.

Miks on elus hästi hakkama saamine mulle nii tähtis olnud? Põhjusi on mitmeid – alustades isiksuse tüübist ning ebapiisavast vanemate tunnustusest. Soovisin endale ja teistele tõestada, et olen tegija. Mulle meeldis ka rahuldustunne, mida kõrge eesmärgi saavutamisest või suure väljakutsega toime tulemisest sain. Ka väline tunnustus polnud mulle vastumeelne. Alles hiljem sain aru, et taoliste püüdluste ja proovile panekute kaasnesid olulised arengud, nii oskuste- ja võimetepõhised kui ka isiksuslikud.

Ja kas see kõik tegi mind õnneliku(ma)ks? Mulle näib, et suutsin valida endale sobivaid sihte ning nendeni jõudmise läbi nii oma elukvaliteeti parandada kui sisemist rahulolu tõsta. Mul on olnud vähe neid ettevõtmisi (üks oli tantsusaates osalemine), millele mõtlemine natuke nõutult pead vangutama paneb.

Kuidas eneseteostus keskea konteksti sobitub?

Rein Raud pillas ühes oma kultuuriteooria loengus poolnaljatamisi, et keskiga on aeg, mil inimene saab aru, et elust polegi midagi välja tulnud ja et juba on hilja selles osas ka midagi olulist ette võtta. Arvan ise teisiti, kuid selles naljaga öeldud pessimistlikus lauses on oma iva olemas. Kuigi taolisi küsimusi võib ja peab endale esitama igas vanuses, võib väita, et keskiga on nende küsimuste esitamiseks teatud mõttes viimane aeg. Veel on aega midagi muuta, veel jõuab enda teostamiseks midagi ette võtta.

Olles ise keskealine, vaatan kriitiliselt tagasi tehtule ning uudishimulikult tulevikku. Kui aluseks võtta ainult välised saavutused ja tehtud teod tundub mulle, et seda on juba päris piisavalt. Kas olen tehtuga rahul? Jah. Kas olen rahul ka endaga? Jah ja ei – kuid sellel vastusel ei ole eriti pistmist seni tehtuga. See kõik on tore, kuid juba ajalugu. Vanade aegade meenutamine ja selle abile ego silitamine tundub tühine ega anna suurt midagi. Olen endaga rahul (ja osaliselt siiski ka rahulolematu) hoopis muudel põhjustel.

Kõige selle juures pendeldan ma kahe vastandliku pooluse vahel. Ühelt poolt olen justkui ennast juba teostanud läbi oma varasema töö, äri ja karjääri. Tunnen, et ma ei pea ennast ei endale ega teistele kuidagi tõestama. Teisalt tunnen, et vajan uut väljakutset. Tunnen, et minus on veel hulganisti kasutamata potentsiaali. Inimesed, mina nende hulgas, vajavad vaheldust. Sama kehtib ka tunnustuse kohta. Olen elus enam kui piisavalt tunnustust saanud. Viimased neli aastat on aga (just välise) tunnustuse peaaegu nullini viinud, sest ma pole midagi eriti ju teinud. Vaimse õppetunni mõttes on see olnud kasulik, sest olen õppinud välisest heakskiidust mitte sõltuma. Samas pean tunnistama, et olen hakanud sellest natuke taas puudust tundma. Võime tunnustusest mitte sõltuda ei tähenda, et tunnustus ise kahjulik või ebameeldiv oleks.

Eri viisid ennast teostada

Eneseteostust seostatakse sageli tööga. Me valime mingi eriala, omandame elukutse, asume tööle või loome ettevõtte. Nii on, mida visiitkaardile nime alla kirjutada. Ennast teostada tähendab seega välises maailmas Kellekski saamist ja valitud valdkonnas endale maine loomist. Mida „tegijamad“ oleme, seda rohkem näib, et oleme end teostanud. Inimesed teostavad end arstina, õpetajana, poliitikuna, käsitöölisena. Kui tõusta oma tsunfti tippude sekka, siis pole erilist vahet, millega tegeleme. Usun, et ka paljud (osavamad ja edukamad) kurjategijad kogevad eneseteostust – mis siis, et ei ühiskond ega ilmselt ka nad ise selles kontekstis seda sõna ei kasuta.

Aga ennast teostatakse ju ka teisiti. Enamike inimeste jaoks on tõenäoliselt tööst tähtsamgi enda teostamine isa või emana. Võib olla absolutiseerin, kuid mulle näib, et kõik soovivad (vähemalt oma seesmistes ideaalides) olla head lapsevanemad – mida paremad, seda parem. Samuti teostame ennast kodu luues ning seda korras hoides. Tähtsad on ka hobid.

Näib, et midagi mastaapsem tegu, seda kergemini võib talle omistada eneseteostusliku mõõtme. Purjekaga Tallinna lahel tšillimine pole enamiku jaoks mingi eriline ET, üksinda Tallinnast Buenos Airesesse purjetamine aga on – vähemalt selle jaoks, kes selle katsumuse ette võtab.

Mu muusikaõpe algas üsna „süütult“. Alustasin klaveriõppest. Olles kolm nädalat kodust ära olnud, liigutas mind koju jõudes mu 11-aastase tütre hingestatud klaverimäng pisarateni. Tundsin, et tahan ka ise osata niimoodi helisid luua, kasvõi ainult enda tarbeks. Pool aastat hiljem tekkis huvi trompetimängu vastu. Olin seda omal käel sõjaväes õppinud, kuid poolikult ja halvasti. See oli kahekümne seitsmeks aastaks salaja kripeldama jäänud. Mõtlesin, et huvitav, kas suudan selle korralikult ära õppida, nii et huuled pärast 10-15 minuti pikkust mängu streikima ei hakka, vaid lasevad mängida just nii pikalt ja just nii hästi kui vaja. Sellest olulisem oli aga meenutus sellest, kuidas sõjaväes teistega koos sai musitseeritud. See täitis mind toona mingi erilise õnnetundega, millesarnast pole ma hiljem kogenud.

Seda lugu kirjutades leidsin end maadlemas küsimusega, kas ja kui täpselt ma ikka tean, miks ja miks just nõnda pühendunult muusikat õpin.

Küllap on ka see üks järjekordseid ET viise – võimalik, et seni parim ja paljulubavaim. Alustasin nii klaveri kui trompetiga praktiliselt nullist, tagataskust vaid mälestus, et olen kunagi kummastki pillist nii mõnegi hääle suutnud välja võluda. Tänaseks on kolm aastat selja taga. Tuhin on läinud järjest suuremaks ja loomulikult on järjest kasvanud ka mu oskused ja võimed.

Rõõm arengust

Suureks boonuseks on olnud rõõm arengust ning emotsionaalsed kõrghetked. Kui suudan miski võtte või lõigu ära mängida, mida kolm või kuus kuud tagasi ei suutnud, siis teeb see rõõmu. Üksi maal suveööl trompetil mõnda kena viisi puhudes kõlab see looduses imeliselt vastu. Pimedal detsembriõhtul oma linnakodus klaveril mõnda õpitud lugu mängides või improviseerides olen kogenud sõnulseletamatut õndsuse ja ühtsuse tunnet, seda ka oma õpipoisi võimete juures.

Uue valdkonna ja oskuste õppimisega on seotud omad raskused. Üle hulga aja tunnen end saamatuna, eriti kui kipun end (täiesti tarbetult) võrdlema muusikamaailma proffidega. See-eest kogen arenguga seotud rõõmu ja rahulolu. Üks ohtudest on seotud taas saavutamise lainele sattumisega ning tunnustuse jahtimisega. Tähtis on mitte segi ajada ET vajadust teiste oluliste vajadustega nagu tunnustus või kuuluvus.

Olen fantaseerinud, et tahaksin tulevikus trompetit nii hästi mängida osata, et võiksin kord mõnes sümfooniaorkestris mängida näiteks Mahleri viiendat sümfooniat. Olles seda mõtet mõne sõbraga jaganud, olen öelnud, et kui see juhtuks, siis oleks tore mängida ükskõik millist trompetipartiid, kuigi tegelikult olen mõelnud, et tahaksin suuta mängida just esimest. Tolles sümfoonias on esimesel trompetil oluline roll. Et seda mõista, tasub kuulata kasvõi sümfoonia esimesi minuteid.

Kas olen nii mõelnud eelkõige eneseteostuse vajadusest lähtuvalt? Kardan, et mitte. Arvan, et tegu on olnud hoopis sooviga tunnustust pälvida. Oleks ju äge, kui 47-selt õpingutega alustanud mees suudaks kord sellise partii laitmatult ja ilusti ära mängida? Küll siis saaks endale õlale patsutada ning ka teiste tunnustuse tulvas naudiskleda! Kuid kas mulle on seda päriselt vaja? Kas see oleks üldse võimalik? Ja kui oleks (arvan, et oleks, kui piisavalt aega varuda ja usinalt õppida), siis kas oleks saadav tunnustus ning isiklik rahulolu makstavat „hinda“ väärt?

Kõik see sunnib mind keskenduma hoopis eneseteostuse sügavamale olemusele. Hiljuti kontserdil käies tabasin end mõttelt, et kui taoline ambitsioon on peamiselt ego-keskne ning tunnustust taga ajav, siis pole mul seda vaja. Samas, kui oskused ja võimed on ükskord sealmaal, et taoline võimalus avaneks, kas ütleksin sellele ei? Ilmselt mitte. Kuid praegu on ilmselgelt vara taolisi mõtteid mõlgutada. Iga asi omal ajal. Unistused on toredad asjad, kuid kui mõne poole pürgimine ei täida mind ega arenda mu inimsust, siis on asi poolik ning ebavajalik.

Eneseteostus kui järjest paremaks inimeseks saamine

Millised on eneseteostuse sügavamad aspektid? Lisaks oskuste ja võimete arendamisele ning enda maksimaalse potentsiaali poole pürgimisele (mis, nagu juba öeldud, on õnneks või kahjuks liikuv märklaud), tasub alla joonida veel nii isiksuslikke kui inimeseks olemisega seotud arenguid, samuti ka transpersonaalset ehk vaimset arengut.

Lisaks pillimängu ja muude oskuste arendamisele tasub pürgida järjest paremaks inimeseks saamise suunas. Ma tean, et see kõlab veidi lihtsustatult, kuid olen kindel, et sügaval kõhutunde tasemele saavad kõik sellest tegelikult aru.

Tegude- ja saavutusteülene ET sunnib endalt küsima: „Kuidas saada järjest tähelepanelikumaks, rahumeelsemaks, hoolivamaks, empaatilisemaks ja  tasakaalukamaks inimeseks? Selliseks, kes on hingeliselt terve, inimlikkus mõttes tark ja kõigile olenditele head sooviv?“ On peaaegu liigne lisada, et sellised arengud suurendavad isikliku enda ja eluga rahulolu ning õnnetunnet – ja mitte vähe.

Mitu vajadust on Maslow’ kuulsas vajaduste hierarhia püramiidis? Usun, et pakkusid viis. Oma elu lõpusirgel lisas Maslow sinna veel kuuendagi. See oli puhtalt seesmine ning ta nimetas seda metavajaduste motivatsiooniks. Esimesed viis vajadust on seotud ühel või teisel moel isiklike huvidega. Kuues tase aga peaaegu, et ignoreerib inimese praktilisi või ego vajadusi. Metavajadused on näiteks tõde, ilu, headus ja lihtsus. Usun, et just midagi sellist on mul õnnestunud kogeda pilli mängides.

Maslow väitel võiks inimene lõpuks oma arengutes välja jõuda kohta, kus kõik ta vajadused on rahuldatud ning ta ise tunneb, et on end teostanud.

Usun, et taoline olukord ei tekita nõutut peataolekut (a la mida ma nüüd siis tegema hakkan?), vaid lubab hoopis elust, suhetest, andmisest ning maailma täies ilus kogemisest energiat ja indu ammutada, sellest kõigest vaimustuda. Kuuendat taset on nimetatud ka transtsendentsuseks ehk iseendast kõrgemale tõusmiseks. „Trans“ tähendab läbi või üle liikumist, personaalne on seotud meie isiksuse või egoga. Transpersonaalne tähendab egost kõrgemale tõusmist, selliste kogemuste saamist, milles meie isiksusekeskne minakäsitlus hakkab endast määratult kaugele ulatuma, hõlmates inimsuse ning elu laiemad sfääre. Lihtsamas keeles väljendatult viitab see vaimsele, mitte isiksuslikule ega psühholoogilisele arengule, rääkimata käsitööoskustest.

Avastasin möödunud aastal eelmise sajandi väljapaistva psühholoogi Roberto Assagioli raamatu „Transpersonaalne areng“, mida soojalt soovitan. Raamatu kolmandas osas „Vaimsus igapäevaelus“ kirjeldab Assagioli vaimseid elemente meie isiksusest. Ta kirjeldab enda arusaamu asjadest nagu ilu, rahu, armastus, rõõm, jõud ja tahe just sellisel moel, mis aitas mul Maslow’ metavajadustest paremini aru saada.

Kuigi ma pole vaimse valgustumise teemat veel väga sügavalt uurinud, on mulle järjest enam tunduma hakanud, et kui lääne targad räägivad täielikust eneseteostusest, siis kõlab see väga sarnaselt idamaiste tarkade käsitlusele valgustumisest. Tee eneseteostuse suunas võibki olla tee valgustumisele. Ma ei tea, kas mul või sul õnnestub end selles elus täielikult teostada või valgustumiseni jõuda. Ja teatud mõttes polegi see tähtis. Buddha ütlus: „Õnn on teekond, mitte sihtpunkt“ sobib hästi käesolevat juttu lõpetama. Kui liigume teadlikult eneseteostuse suunas, siis peaks sellest piisama. Aga võib olla ka mitte.

Milleks me siis ikkagi eneseteostust vajame?

Usun, et kolmel põhjusel, mis asetuvad üksteise peale kihiti, nagu tort. Kõige alumine kiht on soov ja vajadus ise endaga rahul olla. Tony Robbins armastab öelda, et edu ilma seesmise rahuloluta on suurim läbikukkumine. Kui me ajame taga vajadusi, mis on juba piisavalt hästi rahuldatud, siis meie seesmine rahulolu ehk täidetuse tunne (ingl. k. fulfilment) ei kasva. Tulemuseks võib olla hoopis suurenev tühjuse tunne. Kui Maslow’d uskuda – ja  ma ei näe põhjust, miks teda mitte uskuda –, siis on väärt tegude tegemine ning ise selle käigus igakülgselt arenemine endaga rahul olemise viimane instants. Rahulolu, eriti endaga rahulolu ja õnnelik olemine väga lähedased nähtused ning pole liialdus väita, et iga elav inimene ihkab neid mõlemaid.  Kui jõuame nendeni läbi eneseteostuse, siis tähendab see, et oleme väga tõenäoliselt juba suutnud piisavalt hästi rahuldada ka KÕIK oma muud vajadused. Muidugi, asjad võivad muutuda ja mõni vajadus eri põhjustel taas esile kerkida, kuid küllap saame ka sellega siis asjad taas korda.

Järgmine „tordikiht“ on iseendani jõudmine, eneseleidmine või iseendaks saamine.  Heal lapsel mitu nime. Selles sisalduvad enda järjest parem tundma õppimine, oma varju vastu võtmine ning taltsutamine, oma valgust kiirgavate külgede võimendamine, inimlike (selle sõna parimas ja puhtaimas mõttes) võimete ja võimekuste välja arendamine. See on isiksuslik areng, millele enne viitasin.

Viimane ja kolmas põhjus eneseteostust jahtida on kui kreemikiht tordil, koos sinu lemmikmarjadega. See on kõige parem osa. Poeetiliselt väljendudes on see jumalani jõudmine. Kui see sõna kellelegi ei millegipärast ei meeldi, siis võib selle asendada mõnega järgmistest sõnadest – valgus, vaim, absoluut, energia, ühtsus, armastus.  See on iseendast kõrgemale tõusmine. Enda igakülgne teostamine avab ukse iseendast mööda pääsemisele.  Et seda illustreerida, lõpetan Roberto Assagioli sõnadega peatükist „Naeratus ja tarkus“, millega lõpeb raamat „Transpersonaalne areng“:

„Eelkõige on kolm asja, mida tänapäevased inimesed mõistma peaksid, et elada tervemõistuslike ja täiuslike olenditena: puhkamise kunst, mõtisklemise kunst, naermise ning naeratamise kunst.

Teise nurga alt vaadatuna seisneb huumor elukarnevali mööduvuse üle mõtisklemises. See ei ole otsene ega aktiivne sündmustes osalemine, aga täiuslik inimolevus – tõeline tark – ei piira ennast ainult mõtisklemisega ja veelgi vähem ei ole tegevus teda täielikult alla neelanud. Tark on see, kes elades, kannatusi taludes ja heategevalt töötades säilitab kõrgema ja tõelise vaatlejapilgu ja naeratava pealtvaataja positsiooni. 

Niisuguse seesmise vabaduseseisundi saavutamiseks on vaja kasutada huumorit esmalt iseenese suhtes, vaadeldes leebe huumoriga seda omaenda isiklikku väikest mina, kes on tähtsust täis ja endale suurt tähelepanu pöörab ning ennast tõsiselt võtab, kes on nii tundlik, rahutu ja kahtlustav. 

See ehitis, mida Giuseppe Zucca nii tabavalt mina „teraskajutiks“ on nimetanud, ei saa enam kantsina püsida: ükskõik, kui kõvad ja paksud selle seinad ka oleks – peente läbistavate ja jõuliste huumorileekide ees avanevad selle uksed varem või hiljem ning me saame sellest kitsast, lämmatavast vanglast vabaks.  Kui see sünnib, võime öelda, et hing sirutab oma tiivad ning ühineb rõõmsalt ja jumalikult naeratades teiste hingede ning kõige Jumala looduga.“

***

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, raamatu „Kõige tähtsam küsimus” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (9)