Peep Vain: järjest tervemaks ja tervemaks – #2. Kui hing on haige. Keset elu

Foto: Valeriy Andrushko, Unsplash

Jäin seekord pealkirja valimisega natuke jänni. Üldpealkiri „Järjest tervemaks ja tervemaks“ oli ju olemas, loo esimeses osas lahkasin kerehoolduse teemasid. Võrreldes hingeasjadega on füüsilisest kehast rääkimine lihtsam. Seda saab katsuda ja mõõta ning seda on suhteliselt lihtne kirjeldada. Kui noaga näppu lõigata, tekib silmaga nähtav haav, millest tuleb verd. Emotsionaalsete kannatuste mõõtmine ja kirjeldamine on keerulisem. Haav nagu oleks ja valus on ka, aga mis täpselt valutab ja kus? Ning kuidas seda ravida?

Ja ometi teavad peaaegu kõik millest jutt käib. Või kas ikka teavad? Kas emotsionaalsest valust ning hingeravist rääkides peavad kõik täpselt samu asju silmas? Kindlasti mitte.

Kui hing on haige. Aga mis on hing? Ja kas antud teema kontekstis on sõna „hing“ üldse sobiv? Läbi aegade on eri kultuuride targad ja preestrid püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid pole mõistlikule konsensusele jõudnud. Asi läheb kordades keerukamaks, kui püüda ühtlasi defineerida vaimu. Sestap hoidun siinkohal mõistete defineerimisest ning keskendun peamiselt emotsionaalsete kannatuste leevendamisele. Kasutan väljendit „kui hing on haige“ kõnekeele kontekstis, püüan hiljem oma vaadet näidete varal selgitada ning loodan, et see, millest jutt käib, on pigem selge kui segane.

Suhtun psühhoteraapiasse soosivalt ning olen seda omal nahal korduvalt ning korraliku kasuteguriga kogenud. Lisaks psühhoteraapia eri vormidele olen veel kogenud ka mitmeid teisi enesetervendamise viise. Kuigi olen palju abi saanud, on loomulikult veel asju, mida uurida ja tasandeid, kuhu edasi pürgida.

Käisin septembri algul sõbra soovitusel kirgiisi päritolu tervendaja Kazatbek Amanalievi vastuvõtul. Lootsin, et äkki suudab ta mu endiselt katkisevõitu keha paranemisele kaasa aidata. Mees küsis esimese asjana aga hoopis: „Miks sul hing valutab?“ Mina (samuti mees!) vastasin, et ega see hing niiväga valutagi. Valutab hoopis keha. Ta vangutas pead, vajutas rinnakul ja turjal teatud punkte ning saatis mu minema. Nagu paljusid teisigi, kutsus ta ka mind järgmiseks päevaks tagasi.

Ära minnes püüdsin mõista, miks olin talle just nii vastanud – justnagu polekski mu hingel miskit viga. Nädal varem oli mul teist põlve lõigatud. Kodus sellest toibudes olin kogenud kerget masendust. Tõsi, tervendajaga kohtumisele eelnev päev oli toonud minusse uut kergust ja hoogu. Kuid see ei teinud ju eelmiste päevade musta meeleolu olematuks.

Mõtisklesin, miks talle just nii vastasin.

Olin püüdnud võõrale, kuid abivalmis inimesele näidata end tugevamana kui tegelikult olin.

Meenusid artikli esimeses osas jutuks olnud standardid. Võrreldes sellega, kui haige mu hing eri aegadel olnud on, pole mul tõepoolest praegu midagi viga. Kuid võrreldes isiklike parimate momentidega (rääkimata mingist helesinisest absoluudist) polnud ma tol hetkel kaugeltki oma hingeseisundite tipus. Küsisin endalt: „Kas ma tõesti lepingi lahkelt sellega, mis seisus mu sisemaailma asjad hetkel on?“ Muidugi mitte. Mu tegelikud standardid on ju kõrgemal.

Hingeravi kohta on vist kõige õigem öelda psühhoteraapia. Ma ei arva, et psühhoteraapia oma väga erinevate väljendusvormidega on ainuke hingelise tervendamise moodus. Kuid igal juhul on see hea lähtepunkt. Psühhoteraapiaga on Eestis üldiselt natuke naljakad lood – või vähemalt nii mulle tundub. Eesti keeles on käibel väljend „psühholoogi juures käima“. Proovige endamisi öelda „ma lähen psühholoogi juurde“ või võtke teema sõprade seltsis jutuks ning vaadake, mis reaktsioonid üles kerkivad. Lugeja isikliku reaktsiooni osas ei oska ma inimest teadmata midagi ennustada, kuid kui valim laiemaks ajada, siis vean kihla, et skeptilisi ja natuke naeruvääristavaid reaktsioone kohtab rohkem kui tunnustavaid. (Loomulikult sõltub see sellest, millises seltskonnas jutt üles võtta.)

Jätan seekordsest käsitlusest targu välja psühhiaatrite pärusmaale kuuluvad asjad. Mul puuduvad selles osas nii isiklikud kogemused kui ka teadmised. Keskendun tavamõistes tervetele inimestele. Ma ei püüa ka hingeravist kõikehõlmavat tervikpilti maalida. Kirjutan vaid asjadest, mida olen ise kogenud ning mille kohta arvan end midagi olulist teadvat.

Psühhotrauma termin on kõigile tuttav. Mida see aga täpselt tähendab? Olles ise neli kuud tagasi saanud korraliku kehalise trauma, uurisin sõna “trauma“ päritolu ning tähendust. Vana-kreeka keeles tähendas see haava. Kõik on kehalisi haavu saanud, nii väiksemaid kui suuremaid. Psühhotrauma on hingehaav, ka neid on kõik saanud. Noaga näppu lõigates või põlve marrastades (rääkimata suurematest vigastusest) peame loomulikuks haava eest hoolitseda, et keha saaks edukalt enesetervendamisega tegeleda. Hingehaavade ravi nii loomulikuks ei peeta.

Mineviku haavade tervendamine

Et lõpust alustada, jagan üht olulist veendumust. Nimelt usun, et on oluline püüda ravida terveks kõik oma hingehaavad. Samuti usun, et see on võimalik. Tean, et paljud seda ei usu. Olen ka ise selles varem kahelnud. Esmakordselt inspireeris mind seda uskuma seitse aastat tagasi mu õpetajalt Ralph Metznerilt kuuldud lause: „Everything can be healed.“ Kõik hingehaavad on ravitavad. Seda esmakordselt kuuldes sattusin korraga lootuse ning lootusetuse pihtide vahele. Ei ole võimalik! Kas tõesti? Kas ka minul? Tõesti?!?

Kuid millest üldse jutt käib? Ja mis põhjustab hingehaavu?

Kõige lihtsam on vaadata hakatuseks endast väljapoole. Kõiki on minevikus vääriti koheldud – või vähemalt on nii meile haiget saamise hetkel tundunud. Kõik on riielda ja karistada saanud – nii asja eest kui ilmaasjata. Kõigile on „ei“ öeldud olukordades, kui väärisime või vähemalt ihkasime jaatavat vastust. Kõiki on vähemalt kordki petetud, tõrjutud või hüljatud – pole vahet kas tegelikult või näiliselt. Kõik on olnud vastikutes, vahel ka suisa väljapäästmatuna näivates sundsituatsioonides. Inimestega juhtub igasuguseid asju, kus olulist rolli mängivad teised – emast-isast parimate sõpradeni välja, rääkimata vaenlastest. Meid on solvatud, laimatud, rünnatud, ahistatud, naeruvääristatud, alandatud, häbistatud, süüdistatud, nurka pandud, nurka surutud ja löödud. Osad haavad on puhtalt teiste põhjustatud, osad aga enda kaasosalusel sündinud.

Kõik on kogenud elus pettumust, nii teistes kui endas. Pettumus on alati seotud ootustega. Me ootame ja loodame teistelt midagi, kuid ei saa seda ning haavume. Need haavad on näiliselt küll teiste süü, kuid tegelikult koostöös sündinud. Juhtub ka nii, et inimene seab endale kõrge eesmärgi või klammerdub tugevalt mingi soovi külge ja siis, kui ta seda ei saa või ei saavuta, kogeb ta hoopis pettumust ning see teeb haiget. Need haavad on peamiselt enda tehtud. Või võtame näiteks häbi. Me käitume kas mõne üldtunnustatud reegli või hoopis enda väärtushinnangu vastaselt ning kogeme häbi. Samuti teeme me vahel asju, mis toovad kaasa süütunde. Ka sellised haavad on enda tehtud.

Osad haiget saamised on teiste tehtud, kuid nad pole sealjuures personaalsed, vaid tegu võib olla halva õnnega. Mu autole sõitis kõrvalteelt otsa purjus juht, kui kõrvalistmel oli mu esimest last ootav naine. Õnneks sai pihta vaid auto tagatiib ja sedagi vaid kergelt. Kuid ehmatus oli suur. Mu kodus on käinud vargad. Mu autosse on mitu korda sisse murtud ning sealt väärtuslikke asju võetud. Taolised sündmused jätavad hinge jälje ning röövivad eluks nii vajalikku turvatunnet.

Osad hingehaavad on seotud hirmude, ohtude ja ehmatustega. Osad väga suured hingehaavad on seotud kaotuste ja leinaga. Need kategooriad ise väärivad mitte ainult eraldi artiklit, vaid suisa mitut raamatut. Õnneks on need juba olemas.

Hingehaavadega ei tegeleta erinevalt kehalistest haavadest üldiselt kohe. Puuduvad oskused, samuti pole olemas hingehaavade traumapunkti. Poistele öeldakse, et mehed ei nuta ning ega tüdrukuidki alati hellalt kohelda. Näib, et peame oma hingehaavadega kuidagi ise hakkama saama. Kõige tavalisem moodus on teha halva mängu juures head nägu, nagu poleks viga midagi või siis otsida lohutust veendumusest, et küllap läheb üle. Me püüame asju unustada. Väiksemad asjad „lähevadki üle“, kuid suuremad vajuvad meie psüühika ja teadvuse sügavamatesse soppidesse ning elavad seal salamisi oma inetut elu edasi. Nad mõjutavad meid nii, et me sellest ise hästi arugi ei saa.

Kõiki haavu ainult aeg kohe kindlasti ei paranda.

Toon analoogia pinnu, väikese klaasikillu või traadikiu sattumisega sõrme. Niikaua, kui võõrkeha ei eemaldata, sõrm terveks ei saa. Iga kord, kui seda katsuda, on valus. Tõsi, mõni asi kasvab sisse ja mõne valuga harjume ajapikku ära, kuid see pole kindlasti parim lahendus. Niipea aga kui pind kätte saada, kaob sõrme katsudes valu ning ka saadud väike haav paraneb kiiresti. Paar päeva hiljem on probleem unustatud. Filmides näidatakse tihti, kuidas keegi kuuli saab. Esimese asjana peale verejooksu peatamist tuleb saadud kuul välja urgitseda.

Rääkides mineviku haavade tervendamisest pean vajalikuks rõhutada järgmist. Saadud ja seni veel paranemata haavad ning neid tekitanud võõrkehad (sündmused) tuleb meelde tuletada ja üles leida. Need tuleb välja saada (loe: välja rääkida). Nende tekkimise asjaoludest tuleb aru saada, eriti tänasest ja teadlikumast perspektiivist lähtudes. Oluline on mõista teiste osapoolte motiive – nende toonastest oludest, vajadustest ja hirmudest lähtuvalt. See teeb kergemaks teistele andestamise. Ka on vaja näha ja tunnistada toimunus enda osa ning vastutust. See aitab vabaneda abituks tegevast ohvritundest.

Haavatud olekust rahu ning tänutunde seisundisse

Psühhoteraapia kohta on öeldud, et see on mineviku lugude tänases formaadis üle kirjutamine – nii, et mineviku mälestused ja lood enam haiget ei tee. Psühholoog Mare Pork on öelnud, et hingehaav on terve, kui selle põhjustanud loo meenutamine ja sellest rääkimine enam nutma ei aja. Omalt poolt täiendaks seda mehelikust perspektiivist (aga mitte meestele ainuomaselt), et hea oleks ka kui toimunust rääkimine enam vihale ei aja, kurjaks ega pahaseks ei tee.

Kui pinnu analoogiat kasutada, siis võiks hingehaava esmaabiks pidada juhtunu välja rääkimist mõnele hoolivale ja toetavale inimesele. Selle tulemusel võiks tekkida mõistmine, andestus endale ja teistele, samuti leppimine. Seejärel võiks omakorda tekkida tarkus ja ettevaatus sarnaseid asju tulevikus vältida. Hingehaava ravimise ülim tase on jõuda taipamise ja tunnetuseni, mis lubab juhtunut mitte ainult neutraalselt vaadelda, vaid lisaks sellele toob kaasa ka teatava tänutunde. Igas halvas on tavaliselt midagi head. Iga katsumus teeb targemaks ja tugevamaks.

Toon isikliku näite. Algklassides sundisid vanemad mind klaverit õppima. Oi, kuidas ma selle käes kolm pikka aastat piinlesin. Esimesse tundi minnes punnisin sellele nutuga vastu. (Ega need kolm aastat muidugi kõik ainult piin olnud.) Üks vastikumaid momente oli mitmepoolse arusaamatusest ning ka enda susserdamisest tingitud pahandus, kus ema uskus klaveriõpetajat rohkem kui mind. Tulemuseks oli karistus, mida toona kogesin karjuvalt ülekohtusena. Karistus, mille „taustameloodiaks“ oli pikalt kestnud sundseis, jättis kümneaastase poisi hinge aastakümneteks jälje.

Umbes kolmkümmend aastat hiljem võtsin ette sellega tegeleda. Kasutasin selleks peamiselt psühholoog Marina Eberthi abi. Tema koos Mare Porgiga ongi olnud mu peamised abilised hinghaavade tervendamisel. Hea psühhoteraapia on muide ka midagi kaugelt enamat kui pelgalt hingehaava ravi. See õpetab reaalsust täpsemalt ja avaramalt tajuma ning mõistma. See on empaatia, kaastundlikkuse ja andestamisvõime praktikum. See on alateadvuse kihtide uurimine, nähtamatu nähtavaks tegemine. See on tarkuse kasv, mis võimaldab edaspidi järjest vähem teistele ja endale kahju teha.

Sunnitud klaveriõppega lepituse leidmine ja saadud haavade paranemine ei toimunud hetkega. Tegelesin sellega etapiti mitu aastat.

Osa tööst sai tehtud professionaalset abi kasutades, osa täitsa ise, osa ema-isaga vesteldes. Kõigepealt oli vaja jõuda etteheidetest ja pahameelest neutraalse leppimise faasi. Sellele aitas kaasa püüd toimunut teiste osapoolte (ema ja klaveriõpetaja) vaatevinklist taastada, oletades ja mõistes nende motiive. See omakorda suurendas empaatiat ja aitas andestada. Mingi ajaga jõudsin pahameelest ja ohvritundest leppimisse. Oli nagu oli. Minevikku muuta ei saa, küll aga saab muuta enda käsitlusi ning tõlgendusi sellest.

Huvitav oli isa ja ema käest teada saada ajaloolisi detaile, mis selgitasid tollast konteksti ning neid toona mõjutanud tegureid. Mu vanaonu naine oli olnud klaveriõpetaja ning teatud mõttes peenemate maailmade daam. Mu vanaema ja vanaisa olid mõlemad lihtsast perest. Vanaema kinkis õele klaveri ning kui õde oli muusikaõpingud lõpetanud, näis kõigile mõistlik järgmine „ohver“ minu näol letti võtta. Eks vanaema soovis, et ka tema vereliinis keegi nendesse peenematesse maailmadesse pääseks. Kuna vanaema oli kange naine, siis leidsid ema ja isa, et väikese poisiga on kergem piike murda kui temaga. Pealegi olid isa ja tema isa musikaalsed. Minu muusikaõpe näis ka sellest vaatenurgast igati hea mõte.

Toonane sundseis muutis mu isiksust ja iseloomu nii halvemaks kui paremaks. See tegi mind kiuslikumaks ja autoriteete vähem sallivaks. See tegi mind ka seesmiselt tugevamaks ja leidlikumaks. Lühiduse huvides jätan siinkohal vastava süvaanalüüsi tegemata. Kuid see kannatus sisaldas endas ka teisi, varjatud kingitusi.

Olen nüüd teada saanud muusikaõppe positiivsetest arengulistest mõjudest. Olen läbi elu muusikat nautinud ja armastanud. Keskkoolis õppisin kaks aastat kitarri. Vene sõjaväes pääsesin suurest hulgast idiootsustest tänu bändis ja orkestris mängimisele. Õppisin seal omal käel vaskpille mängima ja kogesin teistega koos musitseerides seletamatut õnnetunnet.

Olen tänaseks muusikaõppeni kaarega tagasi jõudnud. Õpin jälle nii klaverit kui ka trompetit. See meeldib mulle väga ja kuigi ma täpselt ei tea, kuhu see välja viib, on mul selle üle juba praegu väga hea meel.

Nüüd jõuan kõige tähtsamani. Usun, et toonane vihatud klaveriõpe lõi minu jaoks vundamendi, mis võimaldab mul praegu oma muusikalist arengut teostada. Ilma selleta oleks asi praeguses vanuses vist üsna lootusetu. Olen selle eest minevikule, vanematele, endale ja oma toonastele õpetajatele tänulik. Olen kaarega jõudnud haavatud olekust rahu seisundisse ning sealt ka tänutundesse.

Kas täielik enesetervendamine on võimalik?

Üks mu hea tuttav küsis aastaid tagasi minevikuga tegelemise kohta nii: „Kas sellel on üldse mõtet? Kas pole mitte tegemist põhjatu auguga? Kas seda tööd on võimalik üldse kunagi edukalt lõpetada?“ Sellised küsimused on pealtnäha igati põhjendatud, sest kui juba ette on näha, et miski töö vilja ei kanna, siis kas tasubki sellega üldse alustada? Ise asetaksin küsimuse veel radikaalsemalt, kui mu tuttav. Kui lisaks arvesse võtta, et me saame läbi elu liikudes ikka ja jälle haiget, siis kas mitte pole täieliku enesetervendamise püüde näol tegemist võimatu missiooniga?

Kui võrrelda mineviku haavu ja probleeme kividega seljakotis, siis mingiks vanuseks saab igaühe kott suuri ja väikeseid kive üpris täis. Kas seda kotti on võimalik üldse tühjaks saadagi, teadmata kui palju kive seal on? Ja arvestades, et neid tekib sinna järjest juurde? Ma usun, et on.

Mineviku oluliste pihta saamiste arv on piiratud.

Peamised neist saab igal juhul välja ravida – kui see eesmärgiks võtta ning sellega sihikindlalt tegeleda. Mis uutesse „kividesse“ puutub, siis nende kohta usun ma seda, et mida aeg edasi, seda vähem neid sinna seljakotti satub ning pealegi suureneb järjest inimese võimekus nendega üpris kiiresti toime tulla. Paraneb oskus end kaitsta, samuti reaalsust paremini tajuda ning asju õigemini hinnata. Suurenevad ka emotsionaalne intelligentsus ja kirjaoskus, võime oma tunnetega järjest paremini toime tulla. Asjad, mis varem haiget tegid, enam ei tee.

Olen viimased viisteist aastat oma sisemaailma järjest paremasse korda sättida püüdnud. Kohati tundub mulle, et mineviku „kivid“ on mu metafoorsest seljakotist täiesti otsas. Päris kõva häälega ma seda muidugi kuulutada ei julge, sest olen sealt siiski mõned hästi peidus olnud asjad avastanud ka peale seda, kui juba on tundunud, et „plats“ on täiesti puhas. Kuid töö minevikuga on kandnud olulist vilja. Mul pole minevikule mõeldes ei endale, elule ega teistele enam erilisi pretensioone.

Terviklik inimene

Teine suur osa psüühilisest ja emotsionaalsest tervisest on seotud terviklikkusega. Ingliskeelne sõna „to heal“ (ravima, tervendama) algne sõnasõnaline tähendus on terveks tegema („to make whole“). Ka eesti keeles on sarnane paralleel ju täiesti olemas. Terve tähendab mitte ainult mitte haiget, vaid ka terviklikku ja täielikku.

Keha tervisest rääkides öeldakse, et lääne meditsiini vaatenurgast on terve see, kes pole haige, kelle kehas puuduvad patoloogiad. Holistilise (ehk tervikliku) ning ka bioloogilise meditsiini (mille üks Euroopa juhtivaid raviasutusi on Paracelsus Clinic Šveitsis) arvates on aga terve see, kelle kehalised süsteemid, alates immuunsüsteemist, toimivad optimaalselt ja kelle kehas on kõik kenasti tasakaalus. Kõike on piisavalt, miski ei domineeri, miski pole miinuses. Kuidas seda aga hingeravi juttudega kokku sobitada?

Mida tähendab, et inimene on terviklik? Seda pole sugugi lihtne lühidalt kokku võtta, kuid teen siiski proovi.

Igal ajahetkel, igas arengujärgus on inimene, kes enda sisemaailma ja vaimse-hingelise tervise vastu huvi tunneb, teatud mõttes terviklik. Ta on selline, nagu ta just praegu on. Esimene küsimus, mida endale esitada, võiks olla selline: „Milline inimene ma olen – just praegu?“ Oma raamatus „Kõige tähtsam küsimus“ pühendasin ühe peatüki just sellele küsimusele. Toonane loogika ütles, et selleks, et teha tuleviku osas paremaid valikuid, tuleb ennast järjest paremini tundma õppida. See aitab vältida asju, mis mulle ei sobi, mis pole „minu“. Käesoleva jutu kontekstis lisan, et enda järjest paremini tundma õppimine võimaldab inimesel ka ennast paremini vastu võtta, jaatada ning armastada. Lisaks võimaldab see näha, millised arengud on vajalikud veel suurema terviklikkuse poole pürgimisel. Ühelt poolt viitab see justkui varjatud potentsiaalide avastamisele ja realiseerimisele. Pinnapealsel vaatlemisel on tegu justkui paremaks ja võimekamaks inimeseks kasvamisega. Sügavamal vaatlemisel aga nähtub, et taoline püüd viib inimest järjest lähemale üleüldisele terviklikkusele. Kuigi üksi iseennast uurida on igati hea mõte, loob välise abi kasutamine ka siin edu saavutamiseks hoopis paremaid eeldusi.

Toon laiemast kontekstist eraldi välja ühe enda konkreetse teema. Vanemate ja laste loos kirjutasin põgusalt varjust. Töö oma varjukülgedega on olnud ning on seni jätkuvalt mu peamine praktiline tööriist teel terviklikkuse suunas. Varju kontseptsioon ütleb lühidalt seda, et igas inimeses on lisaks üllastele külgedele ja omadustele ka tumedamaid jooni (varjukülgi), mida ta häbeneb ja varjab. Kõigis on iseloomujooni või käitumisi, mida ta endas ja/või teistes hukka mõistab. Osadest oleme teadlikud, kuid ei oska nendega suurt midagi peale hakata. Teadvustamata varjuküljed on selles mõttes viletsamad, et me ei saa nende osas midagi teha, sest meil pole aimugi, et nad üldse olemas on. Kuniks varjukülg pole meie psüühilisse tervikusse vastu võetud, elab ta oma elu ning omab meie üle varjatud mõju.

Toon näite. Võtame näiteks agressiivsuse. Olen kindel, et osad lugejaist peavad seda joont negatiivseks, mõned seevastu pigem positiivseks. Loodan, et keegi ei pahanda, kui ütlen, et agressiivsus on hoopis neutraalne, umbes nagu haamer või mootorsaag. Positiivseks muutub ta siis, kui seda õiges kontekstis mõistlikult kasutada. Negatiivseks muutub ta siis, kui sellega liialdada, eriti olukorras, kus selleks vajadus puudub.

Nüüdseks juba lahkunud varju teema koolitaja ja autor Debbie Ford, kes antud teemast oma elutöö tegi ütles, et kõigis inimestes eksisteerivad varjatud kujul kõik potentsiaalid, sealhulgas agressiivsus. Ta väitis, et kui oma teatud varjuküljest aru saada, seda mitte eitada, vaid see hoopis üles leida, ära tunda, vastu võtta ja integreerida (ehk oma olemuse tervikusse liita), siis juhtub kaks olulist asja.

  • Esimene on seotud inimestega meie ümber.

See, kes oma agressiivsust ei märka või seda omaks ei tunnista, kipub seda hästi märkama teistes. Märkamisele lisandub üldjuhul vaikne või valju hukkamõist. Oletatakse, et inimene, kes oma potentsiaalse või tegeliku agressiivsusega kontaktis pole, tõmbab agressiivseid inimesi magnetina ligi. See omakorda põhjustab vähemalt ärrituse või viha tundmist, halvemal juhul ka reaalseid probleeme ja konflikte.

Muide, kellele sõna „agressiivne“ miskipärast ei sobi, võib parema mõistmise huvides selle asendada ükskõik millise muu enda jaoks negatiivsena näiva omadussõnaga. Parim oleks valida just selline omadussõna, mis lugeja enda arvates tema kohta kohe üldse ei käi – näiteks valetav, laisk, pehme, loll, silmakirjalik, hoolimatu, saamatu või julm. Nagu Debbie Ford armastas öelda – leia üles sõnad, mille kohta tahaks jõuliselt ja isegi vihaselt väita:

„No SELLINE ma nüüd küll kohe kindlasti ei ole!“

Ma ei taha öelda, et endas teatud joont (näiteks agressiivsust) jõuliselt eitav inimene käituks tavaelus tihti väga agressiivselt. See võib olla nii sügavale peitunud, et enamikul juhtudest pinnale ei jõuagi. Küll aga tahan ma öelda seda, et agressiivsete inimestega kokku puutumisel torkab antud joon teiste juures hästi silma ja ärritab. Tuleb arvestada ka sellega, et kui nimetatud varjukülg on veel (enda eest) varjul või teada, aga veel vastu võtmata, siis võib see teinekord kõige ebasobivamal hetkel meie üle võimust võtta.

Kordan, varjuküljed võivadki olla nii enda kui teiste eest varjul ning ei pruugi käitumises eriti avalduda. Küllalt levinud on aga variant, kus see või teine külg on kõigile teistele peale enda hästi nähtav. Sel juhul oled ise peamine, kes siiralt usub, et no SELLINE ma nüüd küll ei ole. Miks ma sellest kirjutan ja milles on lahendus?

Lahendus seisneb kõikide enda eest varjul olevate ja endast välja tõrjutud potentsiaalide jaatamises ning vastu võtmises. See teenib kahte eesmärki. Esimene on seotud välismaailmaga. Agressiivsuse vastu võtmise järel hakkad ühtäkki palju harvem agressiivsete inimestega kokku puutuma. Neid siiski kohates võid aga märgata, et teiste agressiivsevõitu käitumine teeb huvitaval kombel vähem tuska. Põhjus on lihtne. Teadvustades ja tunnistades endale oma (potentsiaalset) agressiivsust, ei ole võimalik teisi nii lihtsalt hukka mõista ja nende peale ärrituda. Nad on meiega ju ses mõttes sarnased.

  • Teine asi on seotud endaga.

Jaatades endas agressiivsust muutume natuke terviklikumaks ja anname endale loa teatud olukorras mõõdukalt agressiivselt käituda, kui seda peaks vaja olema – näiteks enda õiguste eest seistes või endast nõrgemat agressori eest kaitstes. Taoline teatud omaduse enda isiksuslikku tervikusse integreerimine ehk taasliitmine toimib ka selle tavamõistes negatiivse joone taltsutamisena. Selle asemel, et lasta teatud varjuküljel enda üle aeg-ajalt vastu meie tahtmist võimust võtta, oskame seda paremini ohjeldada. Sel juhul ei kasuta minu agressiivsus mind, vaid hoopis mina kasutan vajadusel ära oma agressiivsust.

Varjul on ka vastandlik kaksikvend – valgus.

Valguse all pidas Debbie Ford silmas kõiki tavamõistes üllaid inimlikke ideaale ja omadusi, eriti neid, mida me teistes imetleme ning mida meis me endi arvates piisavalt või üldse pole. Nii nagu tasub uskuda, et kõik „negatiivne“ on potentsiaalselt meis olema, tasub uskuda ka seda, et kõik valge, ilus ja hea on vähemalt potentsiaalina igas inimeses, s.h. meis endis olemas. Töö varjuga viib varem või hiljem välja valguseni. Kui seda teha teadlikult, siis juhtub järjest sagedamini seda, et vari on kas talitsetud või tahtlikult kasutatud ning et meie tegudest ja olemusest kiirgab järjest rohkem välja valgust.

Marina Eberth armastab öelda, et kõiges on kõike. Mulle meeldib Nublu kombel lihtsamalt öelda: „Mina ka!“ Mina ka võin olla (ja vahel olengi) ülbe ja arrogantne nagu … (üks inimene, kelle nime ma ei nimeta). Mina ka võin olla (ja vahel olengi) abitu ja saamatu nagu …. Mina ka võin olla (ja vahel olengi) agressiivne nagu …. Mina ka võin olla (ja vahel olengi) negatiivne ja masendunud. Ja nii edasi ja edasi…

Ma annan kõigeks selleks endale loa ilma end selle eest süüdistamata. Loomulikult olen ma tähelepanelik, et ma nende asjadega liiale ei lähe ning teisi tahtlikult (ja parem ka kui kogemata) ei kahjusta. Ma olen seetõttu ka teiste vastu, kes mu teele satuvad ning taolised on, järjest lahkem. Suhtun neisse vaenu, põlguse ja naeruvääristamise asemel hoopis heatahtlikult ja kaastundega. Või kui see pole jõukohane, siis vähemalt neutraalselt. Ma olen „kõik asjad“. Minus on olemas kõik n.ö. negatiivsed potentsiaalid – nagu igas teiseski. Ma muutun nende osas järjest teadlikumaks ja järjest terviklikumaks.

Lisaks sellele võin ma oma täielikku valguspotentsiaali silmas pidades olla (ja olengi) hooliv, pühendunud, otsekohene, aus, hakkama saav, teisi toetav ja teistega arvestav. Ma olen ka valguses „kõik asjad“. Minus on olemas kõik n.ö. positiivsed potentsiaalid – nagu igas teiseski. Ma muutun nende osas järjest teadlikumaks ja järjest terviklikumaks.

Terviklikkusel on veel loomulikult palju muid tahke. Nimetan mõnesid neid, kuid siinkohal nendesse ei süüvi. Esimene asi, mis pähe torkab, on lisaks oma mehelikkusele ka oma naiseliku pooluse teadvustamine ja vastu võtmine. Igas inimeses on sõltumata tema bioloogilisest soost mõlemad poolused olemas. Mõlemad poolused tasub täielikult vastu võtta. Nii tekivad head eeldused, et mehed ja naised on sõna parimas mõttes mehed ja naised, osates järjest paremini väärtustada ja hinnata ka vastassoo esindajaid oma elus.

Terviklikkus seondub minu jaoks ka üks ja ühenduses olemisega – enda, teiste, elus ja eluta loodusega, kogu universumiga. Võttes iseend järjest paremini vastu koos kõigi oma vooruste ja pahedega, võtame järjest paremini vastu ka teisi. Avardades oma teadvust ja maailmataju suudan järjest purustada ego-keskset illusiooni, et olen siin maailmas mitte kõigi teistega koos, vaid eraldatud ja üksi. Budistid propageerivad kaastunnet ja heasoovilikkust kõigi tajuvate olendite suhtes. Animistid usuvad, et ka kividel (rääkimata taimedest ja loomadest) on vaimne olemus, nagu ka ilmakaartel, elementidel ja planeetidel. Õppides nägema nähtamatut ning nähtamatuid seoseid enda ja kõige muu vahel, muutume järjest terviklikumaks, järjest rohkemaga järjest paremas ühenduses olevaks.

Aga naaskem põhiteema juurde.

Jagasin isiklikku veendumust, et kõik minevikuhaavad on võimalik ajapikku terveks ravida. Kas usun sama täielikku terviklikkuse saavutamisse ja oma varju täielikku integreerimise kohta? Kas on võimalik, et inimene suudab kõik enda erimärgilised potentsiaalid avastada ning vastu võtta ning selle tulemusel kõigi inimeste suhtes, kes ta teele satuvad alati heatahtlik ja lahke olla? Ja mitte kunagi (isegi sügaval sisimas) olla kellegi suhtes hinnanguline, tõrjuv, põlglik, veidi üleolev või naeruvääristav? Usun ka seda.

Ja isegi kui peaksin mõlemal juhul eksima, siis olen ikkagi kindlal seisukohal, et mõlema asjaga on mõtet tegeleda ning seeläbi järjest tervemaks ja terviklikumaks saada. Iga väikegi progress nendel telgedel on abiks ka siis, kui sajaprotsendilist tulemust mitte saavutada.

Loodan, et suutsin süstida usku, et hingetervisega tegelemine on väga hea mõte.

Loodan, et suutsin sütitada indu ja julgust kergitada enda sellega seotud standardeid. Loodan, et see ind muundub tegudeks ning teod reaalseteks tulemusteks, mis omakorda seesmist ja välimist eluilma paremaks muudavad.

Alustasin juttu kirgiisi šamaani juures käimisest. Mu vastus ta küsimusele jäi südames kripeldama. Veel samal päeval läksin ta juurde tagasi. Ta ei küsinud, et miks tulin või et kas nüüd tean vastust küsimusele, miks mul hing valutab. Mul olid vastused olemas, kuid ta ei tundnud nende vastu huvi ning ma ei hakanud talle ise neid pakkuma. See poleks teda vist eriti huvitanud ka, ta oli lühikese jutu mees.

Jutu asemel käänas ja väänas ta mu nädal varem opereeritud põlve ning kevadel purunenud hüppeliigest. Sinna läksin longates, sealt ära kergel kõnnakul. Ilma liialdamata võin öelda, et füüsilise tervise osas aitas šamaan mul operatsioonist taastumist vähemalt nädala jagu kiirendada. Boonusena sain kaasa hea laengu elujõudu ja olulised seesmised vastused võõra mehe poolt intuitiivselt esitatud õigele küsimusele.

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, detsembris 2018 ilmuva raamatu „Keset elu” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (10)