Peep Vain: järjest tervemaks ja tervemaks – #1. Kui keha on korrast ära. Keset elu

Kätekõverdused I Foto: Army Medicine, Flickr, CC

Haarasin nädal tagasi riiulist sõbralt kolm aastat tagasi sünnipäevakingiks saadud raamatu „Tarkus ja saatus“. Selle autoriks oli Maurice Maeterlinck – Belgia näitekirjanik, luuletaja ning esseist. Esimese lugemisega meeldis raamat mulle väga. Nüüd, teisel lugemisel märkasin asju, mis esimesel korral märkamata jäid. Mõned neist meeldisid mulle veelgi enam.

„Inimkond on loodud olema õnnelik, nii nagu inimene on loodud olema terve“, kirjutab Maeterlinck.

„Kui see on nii, siis miks on maailmas nii palju õnnetust ja haigusi?“ küsiks õigustatult seepeale vastu skeptik.

Üks küpsuse tunnuseid olevat võime paradokse taluda ning neis loogikat leida. Vahel tuleb selleks asju lähemalt uurida. Näivad ju ka Maeterlincki väide ning Buddha üks peamisi seisukohti inimeksistentsi kannatusterohkuse kohta vastukäivad olevat. Kui aga lisada Buddha järgmine väide võimalusest kannatusi elimineerida, siis on asi selgem. Eriti veel kui arvesse võtta Buddha kolmandat põhipostulaati mis ütleb, et enamik inimese kannatusi on ta enda põhjustatud – taipamatuse, klammerdumise ning vaenamise läbi.

Elu keskpaika jõudnuna vastaksin skeptikule, et tema skepsis ei vähenda sugugi kirjaniku õilsa väite väärtust. Ja lisaksin omalt poolt, et inimese õnn ja tervis sõltuvad paljuski kahest ta enda kontrolli all olevast tegurist – tema elu- ja maailmakäsitlusest ning isiklikest standarditest. Nagu kannatused, nii on ka õnn ja tervis paljuski inimese enda teha.

Valisin käesolevale artiklile meelega pealkirja, mis on ühtaegu optimistlik ning samas rubriigi üldpealkirja (Keset elu) arvestades ka vastuoluline, isegi provokatiivne. Eelmine kord kirjutasin surelikkusega leppimisest. Kirjutasin, et keskea üks markereid on (oma keha) surelikkuse teadvustamine ning keha järk-järgulise lagunemisega leppimine. Kirjutasin ka, et seda arvestades tasub olla oma keha suhtes järjest hoolivam, ettevaatlikum ning tähelepanelikum. Kui keha vananedes laguneb, haigused muudkui ründavad ning keha loomulik tervenemine järjest rohkem aega võtab, siis kuidas julgen panna pealkirjaks „Järjest tervemaks ja tervemaks“?

Põhjus on mu isiklikus maailmavaates ning viimaste aastate positiivsetes kogemustes. Valdkondi on seejuures kaks – füüsilise keha tervis ning hingeseisundi korrashoid. Käesoleva artikli esimeses osas keskendun neist esimesele.

Füüsilise keha vaevade ja tervenemisega olen tänu oma puu-traumale (millest samuti põgusalt juba nimetatud surelikkusega leppimise artiklis kirjutasin) viimasel kolmel kuul väga otseselt kokku puutunud. Kuid see teema on mind, nagu kõiki teisigi, terve elu saatnud ning saadab surmani.  Vaatamata Maeterlincki ilusale väitele, on haigused inimeksistentsi lahutamatud koostisosad. Kui India prints Siddhārtha Gautama vanemate paleest plehku pani, et maailmaga tema ilus ja inetuses tutvuda, oli esimene kannataja, keda ta kohtas, justnimelt haige inimene. Loomulikult pole haigused ega traumad ainus põhjus, miks füüsilise keha (loodetavasti järjest paremast) tervisest rääkida. Oluline on ka ise oma keha liigne väsitamine, mürgistamine ja igal muul viisil kahjustamine, sealhulgas läbi traumade. Enamik meist teeb selgelt ülemäära palju oma kehale liiga.

Peamine väide, mis pealkirjast lähtuvalt keha tervise osas õhku võiks jääda, kõlab nii: „Vaatamata vanusega kaasnevale keha kulumisele ja lagunemisele (või siis just tänu sellele!), tasub püüelda järjest tervema, tugevama ning paindlikuma füüsilise keha poole. Selle nimel tuleb järjest teadlikumalt, süsteemsemalt ja otsustavamalt tegutseda.“

Niisiis – järjest tervemaks ja tervemaks. Kas tõesti?

Tasub hetkeks peatuda ning vaadata, mis selles osas inimesega tema elu keskpaigas toimub. Usun, et pea igaüks on hiljemalt keskikka jõudes avastanud, et keha hakkab vaikselt kuluma ning järgi andma. Magamata öödel on möödunud aastatega võrreldes kõrgem hind. Silmanägemine halveneb, juuksed muutuvad hõredamaks. Keha ja ka vaim väsivad kiiremini. Energiat ja jõudu on varasemast vähem.

Mõni aasta tagasi tegin kukkudes käele liiga. Mulle ennustati kolme-nelja kuu pikkust paranemist, kuid tegelikkuses kulus täielikuks taastumiseks hoopis üheksa kuud. Tegu oli sõrmesidemetega, mis ongi kapriissed ning taastuvadki kaua. Kuid üheksa kuud?! Taolisi näiteid on mul veel, kuigi õnneks mitte palju. Parem põlv pole peale kuus aastat tagasi tehtud meniskioperatsiooni enam päris endine ning ilmselt jääbki selliseks, nagu ta praegu on. Näib, et keskikka jõudes tuleb vigastuste osas väga ettevaatlik olla, sest paranemisele ning taastumisele kuluv aeg on järjest pikem.

Kui maikuu traumast saadud hüppeliigese murd ja teised väiksemad vigastused kõrvale jätta, olen viimastel aastatel olnud üldiselt terve kui purikas. Ma ei ütle seda hoobeldes, vaid selleks, et maalida kontrasti – lapsepõlves oli mu tervis vilets. Kahetunnised ootamised Mustamäe polikliiniku arstikabineti ukse taga on mul siiani hästi meeles nagu ka igal talvel vähemalt kaks korda pikalt haigena koolist kodus olemised. Probleemid varieerusid vanusega ja ma ei hakka neid siinkohal loetlema.

Oluline muutus toimus Nõukogude armees olles.  Ilmselt avaldasid positiivset mõju nii vajadus omal käel vaenulikus keskkonnas toime tulla kui ka üldine karastatus ja hea füüsiline vorm. Lapsepõlve ning kasvuea tülikad probleemid olid peale armeed kui peoga pühitud. Siiski, mind tabasid peale kolmekümneseks saamist mõned allergiad. Umbes samasse perioodi jäi totaalne füüsilise vormi allakäik ning sellega kaasnenud kehakaalu hüppeline tõus. Kaalusin enne oma 29. sünnipäeva koos riietega üle saja kilo. Selleks, et tajuda keha haprust ning tema vastuvõtlikkust hooletule suhtumisele, polnud mul vaja keskikka jõuda. Asjad olid nii halvad, et miski minus murdus. Ja tore on, sest selle murrangu vilju naudin tänaseni. Jutt käib kujundliku nuiaga pähe saamisest ning keha eest hoolitsemise vajalikkusest  süvatasandil aru saamisest. Jutt käib sügavast sisemisest ja valusavõitu taipamisest, et siin on piir ja nii edasi lihtsalt ei saa. Just toona sai alguse mu huvi kehalise korrashoiu, enda süstemaatilise liigutamise ning teadliku toitumise vastu.

Siinkohal on paslik meenutada artikli alguses mainitud standardeid. Standardi all pean silmas seda, mida inimene enda jaoks ühe või teise elunähtuse osas paslikuks või normaalseks peab – näiteks kehale mõeldes. Veel täpsemalt – standard on see, kuidas mingi asi olema peab. Standard võib olla täpne mõõt või siis viimane (madalaim või kõrgeim) lubatud piirmäär. Standardi all võidakse mõelda ka mingi väärtuse vastuvõetavat vahemikku.

Öeldakse, et inimest koheldakse täpselt nii halvasti, kui halvasti ta laseb ennast teistel kohelda. Meid koheldakse vastavalt meie standarditele. Kui kohtlemine langeb standardist allapoole, siis reageerime – kui vaja, siis jõuliselt.

Paralleeli tõmmates – me kohtleme oma füüsilist keha täpselt nii halvasti, kui meie (madalaim aktsepteeritud) standard seda teha lubab.

Millised on sinu isiklikud standardid oma füüsilise keha suhtes? Kui palju pead sa und saama, et olla just nii puhanud ja energiline, kui sinu isiklik standard ette näeb? Või vastupidi – kui kaua pead magamata olema, et kõik muu korraga kuradile saata ning end lõpuks välja puhata?  Milline on sinu kehakaalu standard ehk mis vahemikus tohib see olla? Milline on number, millest mööda minnes (ükskõik, kummas suunas liikudes) ütled sa otsustavalt: „Nüüd aitab!“? Ja kõige tähtsam – milline on sinu isiklik standard oma tervise osas? Ja mida oled valmis tegema, et enda standardile vastavat reaalsust kogeda? Kui tegu on tõelise standardiga, on küllap vastuseks: „Kõike, mis vähegi mu võimuses on!“

Viimasel kolmel kuul on olnud paeluv jälgida, kuidas mu keha puuga pihta saamise traumast järk-järgult paraneb. Olen saanud abi mitmelt väga pädevalt inimeselt ning mu enda soov terveks saada on olnud väga suur. Ka mu keha on oma osa auga ära teinud. Pean seda paranemist jälgides sööma oma varasemaid sõnu keskealise keha üha viletsama võime kohta ennast tervendada. Seekord on see olnud hämmastavalt kiire. See, kuidas keha end soodsates tingimustes ning piisava välise abi toel ise tervendab, ei ole midagi vähemat kui ime. Olles seda omal nahal kogenud, on käesoleva artikli pealkiri enam kui kohane.

Loomulikult on seejuures peidus ka teatav lõks. Avastasin neil päevil, et viimased kolm kuud on mind saatnud varjatud hirm: „Kas mu keha saab sellest traumast ikka täiesti terveks?“ Hoop, mis on võrreldav neljandalt korruselt kukkumisega, pole naljaasi. Leidsin õnneks mooduse selle hirmuga toime tulemiseks. Lahendus seisneb ühelt poolt leppimises võimalusega, et päris endiseks ei pruugi mu keha saadagi, tehes teiselt poolt samas lootusrikkalt kõik, mis mu võimuses, et siiski täiesti terveks saada.

Hirmutav on olnud kogeda, kuidas lihased ilma liigutamata ning koormust saamata atrofeeruvad. Selleks ei kulugi palju aega – umbes kolm nädalat. Peale põlveoperatsiooni ning kolme nädala pikkust parema jala mittekasutamist mõõtsin kummagi jala reielihase ümbermõõtu. Koormuseta olnud jala ümbermõõt oli 4 sentimeetri väiksem. Nägin toona korralikult vaeva, et lihas uuesti tööle ning opereeritud jalg samasse mõõtu saada.  Nüüd, kui hüppeliiges katki oli ning vasak jalg kuu aega koormust ei saanud, kasutasin renditud elektri-impulss aparaati, et lihasele väljast toonus anda. See aitas.

Mul seisab taas ees periood, mil tuleb keha uuesti liikuma ning tugevaks ja paindlikuks saada. See ei ole lihtne, kuid on hädavajalik, et mitte öelda vältimatu. Sellega seoses meenub mulle nõuanne, mille paar aastat tagasi oma joogaõpetajalt Ivo Raenokilt sain. Nimelt puhkab ta suviti kaks kuud trennide andmisest ning sel ajal tuleb õpilastel ise endaga hakkama saada. Kahtlustan, et enamikul ei tule see eriti hästi välja, minul varasemalt küll ei tulnud. Suviti ei suutnud ma end hästi joogat tegema mobiliseerida ning sügiseks oli kehaline vorm märgatavalt kehvem. Kui seda Ivole kurtsin, siis selgitas ta oma filosoofiat, mis on teda läbi elu aidanud.  Püüan ta juttu oma sõnadega edasi anda.

Vähe on neid, kes ei maadle ikka ja jälle trenni mõneks ajaks pooleli jätmise, sellega kaasneva süütunde ning uuesti alustamise raskustega. Ivo soovitas mul harjutada end selles suhtes teisiti mõtlema. Nimelt – selle asemel, et tutistada ennast treeningusse tekkivate ajaaukude ning suutmatuse või viitsimatuse pärast peatselt uuesti alustada, soovitas ta mul mõelda, et ma teen joogat kogu aeg, läbi terve elu. Ja veel – on loomulik, et eri põhjustel tulevad treenimisse sisse pausid. Ta ütles, et kui nii mõelda, siis muutub kõik kergeks ja loogiliseks ning pausidest tekkivad süütunded kaovad.

Minu peal see mõttemudel toimis. Hoopis innustavam ja rõõmustavam oli mõelda, et ma teen joogat terve elu, kogu aeg ja et see on minu loomulik olek. Standard, kui soovite. Ning kui paus tekib, siis ma ei pea mitte võitlema tahtmatusega uuesti liigutama hakata, vaid mind tõukab tagant soov naasta oma loomulike tegevuste ning loomuliku seisundi juurde. Minu jaoks oli tulemuseks see, et tegin esimest korda elus terve eelmine aasta joogat iga nädal, vähemalt korra või kaks. Suvine paus jäi seekord ära, sest ma tahtsin oma praktikaid ise teha ning tegingi.

Praegu pean aga tunnistama, et peale traumat, olukorras, kus keha pole veel päris terveks saanud, on mul raskusi hakata end uuesti üles töötama. Keha on pikast pausist nõrk ning kohati veel valus. Olen üsna usinalt teinud harjutusi, et hüppeliiges käima saada. Juba kuu peale traumat hakkasin basseinis käima, vahel sõidan rattaga. Kuid näib, et päris ise ree peale saada on raske. Sestap ootan juba septembrit, mil treener tagasi on ning grupis taas oma keha lahti venitama saan hakata. Ivo soovitusele mõeldes vaatlen seda kolme kuud kui ühte pikemat, pealesunnitud pausi. Ma teen ju joogat kogu aeg, terve elu.

Siinkohal tahan veidi rääkida asjast, millest ma tegelikult eriti (just kogemuslikult) ei tea. Minuni on viimaste aastate jooksul jõudnud mitmest eri allikast infot ja signaale jõusaalis rassimise kasulikkusest. Arvestades mu vanust, siis oleks täpsem öelda selle hädavajalikkusest. Ma pole hantlite sikutamist ja eri masinatega vahekorras olemisest eriti kunagi midagi arvanud. Seda peegeldab ka mu kõhnavõitu keha.

Tunnen järjest enam, et jõusaali mineku aeg pole enam mägede taga.

Alates viiekümnendast eluaastast algab lihaste järk-järguline kõhetumine. Kui sellele juurde liita luude hõrenemine ning skeleti kasvav vajadus parema toestatuse järele (mida suudavad teha ainult heas toonuses lihased), siis tundub lihaste mittetreenimine elu teises pooles suisa rumal. Kuigi mu joogaõpetaja ütles selle kohta, et kui korralikult joogat teha, siis sellest piisab. Sellegipoolest alustasin aasta tagasi lisaks ujumisele ka kätekõverduste tegemise ja kõhulihaste treenimisega. Usun, et varsti lisanduvad sellele ka mõned muud harjutused. Loodan, et kõik see saab mu igapäevaelu loomulikuks koostisosaks.

Viimased kakskümmend aastat on mul kulgenud standardite hoidmise ja tõstmise tähe all. Lähtuvalt sellest pole ei patt ega silmakirjalik panna käesoleva loo pealkirjaks „Järjest tervemaks ja tervemaks“. Tänu sellele, et olen iga aastaga järjest paremini oma keha eest hoolitsema hakanud, tundub mulle, et keha on viiekümneselt paremas seisus kui kunagi varem.  Ma söön paremini kui kunagi varem, mürgitan keha järjest vähem, ma paindun paremini kui nooruses tänu kümne-aastasele joogapraktikale. Mu kehakaal ning kuju on samasugused kui keskkooli lõpus. Ma olen tervisega seotud probleemid heade abiliste kaasabil lahendanud enamasti eos, laskmata neil suureks paisuda. Palju on mind seejuures aidanud mu lähedane sõber ning ihuarst Roman Goldrin. Elu on olnud minu vastu armuline ning mul pole tekkinud ühtegi rasket või ravimatut haigust. Ma olen isegi oma allergiatest peaaegu lahti saanud.

Kümme aastat tagasi tegin koolitust „Tervis ja energia“. Olin ka siis heas vormis, toorest eluenergiat oli toona muidugi rohkem kui praegu. Rääkisin enesekindlalt, et ma tahan keha (just tervise mõttes) nii heas korras hoida, et kui ma kõrges vanuses suren, siis ei oska keegi surma põhjust kindlaks teha. Lihtsalt suri ära ja kõik, vanadusse. See oli neljakümneaastase veidi arrogantse mehe optimistlik jutt, milles polegi ju otseselt midagi halba. Kuid selle jutu tagant vaatavad välja ühe teise jutu kõrvad. Jutu, mis räägib sellest, et kõigis on mingi vanuseni peidus lapselik illusioon ja salajane lootus elada igavesti.

Praeguses vanuses olen alandlikum ning vähem bravuurikas. Olles näinud kõrvalt pereliikmete, sõprade ning nende lähedaste tervisehädasid, ei võta ma oma head tervist sugugi iseenesestmõistetavana. Samas pole ma seejuures oma standardeid langetanud. Ma käin regulaarselt tervisekontrollis. Ma teen kõik, mis minust sõltub ning sülitan seejuures kolm korda üle vasaku õla. Ma tean, et haigus ei pruugi tulles hüüda ka siis, kui inimene teadlikult oma tervise eest hoolitseb.  Kuid ma tean ka seda, et ise end järjest tervemaks ja tervemaks tehes on taoline võimalus järjest vähem tõenäoline.

Kokkuvõtteks

Tahtmata moraliseerida, teen kokkuvõtte. Keha eest maksimaalselt hästi hoolitsemine on üks parimaid asju, mida üldse enda heaks teha saab. Kui keha läheb korrast ära, siis kogeme kohe halvemat enesetunnet ja elukvaliteedi langust. Vaatamata faktile, et meie füüsiline keha lakkab kord toimimast, ükskõik kui hästi me selle eest ka ei hoolitseks, tasub keha eest igas vanuses – eriti aga elu teises pooles – maksimaalselt hästi hoolitseda. Keha peab liikuma, sest muidu ta hääbub. Keha tasub hoida puhtana, seesmiselt tasakaalus, sest nii püsib ta terve ja tekkiva häda korral suudab end paremini tervendada. Tugev keha on parem kui nõrk. Painduv keha on parem kui jäik. Terve keha on  parem kui haige.

Otse loomulikult ei tasu ise oma keha lõhkuda ega haavata. Füüsiline keha on väga habras ja vist kõige hapram osa inimesest üldse. Kui keha on suure pinge all, haige, haavatud või katki, on kannatused kohesed ja ilmsed. Muidugi ei taha ma siinkohal emotsionaalseid või mentaalseid kannatusi alavääristada, kui aga keha on korras, on oluliselt lihtsam mittekehaliste kannatustega toime tulla.  Kuid sellest räägib lähemalt juba artikli teine osa.

Järjest tervemaks ja tervemaks!

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, detsembris 2018 ilmuva raamatu „Keset elu” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (10)