Marko Mihkelson: Süüria püssirohutünn

Foto: Pixabay.com

Lääneriikide ülima ettevaatlikkusega läbiviidud poliitilise karistusena mõeldud raketirünnak Süüria sihtmärkide pihta räägib sellest, kui ohtlik olukord tegelikult on. Kuna pikast sõjast vaevatud riigis on põrkunud mitmete vaenujalal olevate suurriikide huvid, pole välistatud, et Süüriast on kujunemas 21. sajandi Balkan – võimaliku suurkonflikti allikas.

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühisoperatsioon Assadi režiimi heidutamiseks oli möödapääsmatu. Ainuüksi viimase viie aasta jooksul on Süürias kasutatud keemiarelva vähemalt 85 korral. 7. aprillil Damaskuse lähedal Doumas toimunu, kus kahelt Süüria relvajõudude helikopterilt heideti tsiviilelanikele kaela surmavat mürki, käivitas sündmuste ahela, mis päädis nädal hiljem toimunud lääneliitlaste raketirünnakutega.

Kuigi Washingtonis, Pariisis ja Londonis hinnati ühekordset sõjalist heidutusoperatsiooni edukaks, ei muuda see jõudude vahekorda ega too lähemale ka poliitilist lahendust.

Kahtlane on seegi, kas Venemaa ja Iraani tugeva toetusega Assad selle tulemusena keemiarelva kasutamisse kuidagi teisiti suhtub. Pigem on küsimus selles, miks Lääs on üldse nii kaua Assadi lihunikutööd oma rahva kallal läbi sõrmede vaadanud? Erinevatel hinnangutel on alates 2011. aastast Süüria konfliktis hukkunud pool miljonit inimest.

Islamiriigi hävitamisega seotud USA ja tema liitlased andsid 2015. aastal Süüria sisekonfliktis initsiatiivi Assadi kaitseks jõuga sekkunud Venemaale. Koos Iraaniga, kelle huvides on lisaks šiiitidest alaviitide toetamisele ka juurdepääsu loomine Vahemerele, on Venemaa suutnud tekitada olukorra, kus Süüria tulevikku on keeruline määrata Teherani ja Moskva huvisid eirates. Kui siia lisada Türgi strateegiline huvi takistada kurdide autonoomse piirkonna teket Põhja-Süürias ja teisalt Iisraeli süstiksekkumised Iraani heidutamiseks, siis on Süüria konfliktil juba aastaid olnud lai rahvusvaheline mõõde. Toimunu kirjeldamine pelgalt kodusõjana ei peegeldaks reaalajas toimuvat.

Seepärast on mõistetav, miks lääneliitlased nii hoolikalt püüdsid rünnakut kavandades hoiduda Venemaa relvajõududega kokkupõrkesse sattumast. Viimaste nädalatega järsult halvenenud suhted Lääne ja Venemaa vahel on usalduse puudumise ja käimasoleva infosõja tingimustes kerged tuld võtma. Vene sõdurite hukkumine Süürias võinuks survestada Moskvat sõjalisteks vastusammudeks.

See oht on jätkuvalt olemas, sest vaevalt on president Trump lähiajal valmis Süüriast oma vägesid tagasi kutsuma. Me ei tea tänaseni, kas Venemaa on alla neelanud häbiväärse lüüasaamise veebruari algul Ida-Süürias Deir ez-Zori lähistel, kui Putini kokale kuuluva eraturvafirma Wagneri avantüürlikule rünnakule läinud löögisalgad purustati ameeriklaste võimsa õhurünnakuga. Venemaa ei tunnistanud oma kodanike olemasolu seal, kuid klimp jäi Kremlile kindlasti kurku. Ka Skripali mürgitamisel 4. märtsil võis olla kaudne seos Süüria sündmustega. Ühtede allikate väitel transporditi närvigaas Salisbury linna läbi Süüria.

Kuidas siit edasi?

Maailm ootab president Trumpilt Süüria strateegiat. Missioon ei saa lõppeda siin, sest Süüria püssirohutünn nõuab tõsist tähelepanu. Lihtsaid lahendusi ei ole, kuid esimeses etapis võiks USA kasutada raketirünnakutega tekkinud initsiatiivi Euroopa liitlasi ja Araabia riike ühendava diplomaatilise koalitsiooni loomiseks relvarahu kehtestamiseks ja Süüria tulevikukõneluste mõjutamiseks. Sellega tekiks arvestatav tasakaal viimastel kuudel domineerinud Venemaa-Iraani teljele, mis on sisuliselt taganud Assadi püsimise ja toonud kaasa kümnete tuhandete tsiviilelanike hukkumise.

Ühendriigid peaksid säilitama oma sõjalise kohaloleku Eufrati idakaldal ning tegema kõik konflikti vältimiseks NATO liitlase Türgi relvajõududega Manbidži lähistel.

Süüria I Allikas: economist.com

See eeldab omakorda kokkulepet kurdidega. Positiivne areng oli Türgi toetus liitlaste raketirünnakutele.

Kuna just Venemaa on nii Süürias kohapeal kui ka näiteks ÜRO julgeolekunõukogus üheselt toetanud Assadi sõjakuritegusid, siis peaks USA ja eriti Euroopa liitlased kaaluma senisest veelgi karmimate majanduslike sanktsioonide kehtestamist Venemaa mõjutamiseks. Tuleb silmas pidada, et Moskva tegevus Süürias on vaid üheks lüliks laiemast läänevastasest streateegiast.

Seepärast on ka Eestile väga oluline töötada koos lääneliitlastega selliste ühiste diplomaatiliste sammude nimel, mis kahandaksid USA ja Venemaa kokkupõrkeohtu Süürias ning mõjutaksid Moskvat austama rahvusvahelist stabiilsust tagavaid mängureegleid.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (18)