Peep Vain: kellele on vaja veel ühte raamatut? Keset elu

Ütlesin kord naljaviluks oma toona kümneaastasele tütrele: „Tead, su isa on muude asjade seas ka kirjanik.“ Tema vastus tegi ja teeb praegugi mulle nalja: „Issi, sa pole mingi kirjanik. Kirjanik on see, kes on kirjutanud vähemalt kaks raamatut. Sina oled kirjutanud ainult ühe!“

Ma ei mõelnud, et võiksin veel ühe raamatu kirjutada. Ega ka otseselt seda, et kindla peale rohkem ei kirjuta. Mäletan aga selgelt neid üksikuid kordi, mil mu peast käis läbi mõte: huvitav, kas „Kõige tähtsam küsimus“ jääbki mu ainukeseks raamatuks? See oli selline vaikne, veidi kurva alatooniga mõte.

Tegelikult pole siin iseenesest kurba midagi. Ega kõik ei pea ju raamatuid kirjutama. Kirjutavad need, kes ilma kirjutamata ei saa (kirjanikud), või need, kel on teistega vaja midagi väga jagada. Ma ei ole end ise kunagi kirjanikuks pidanud ja mul ei ole olnud vahepealt ka midagi nii väga vaja öelda, et see suur töö ette võtta.

Kas keegi palus just sellist raamatut kirjutada? Ei palunud. Tõsi, Rain Siemer Rahva Raamatust kirjutas mulle talvel ning ütles, et ma võiksin midagi kirjutada. Seda ütles ka Edasi.org asutaja ja toimetaja Janeck Uibo. See „midagi“ on aga ju nii lai määratlus. Ma ei hakka ju kirjutama loodusraamatut „Haugide suguelu Põhja-Läti ojades“ või romaani „Leitnant Ivanovi kuulsusetu enesetapp“. Esimese jaoks on mul puudu huvist ja teadmistest, teise jaoks jääb vajaka inspiratsioonist ning oskustest.

Pikalt tööelust eemal olnud, küsisin endalt üha sagedamini, mida mul õigupoolest öelda on. Kuna olin üht-teist enda jaoks juba kirja pannud, andsin lubaduse Edasisse kirjutama hakata. Esimene lugu ilmus mu viiekümnendal sünnipäeval ja seda loeti üllatavalt palju.

Kirjutasin edasi, paljuski taas enda jaoks, aga nüüd sidus mind ka Janeckile antud lubadus. Hoogu andis juurde asjaolu, et mu lood näisid inimestele korda minevat. Üks asi viis teiseni ja mõne aja pärast tundus juba, et raamatu koostamata jätmine oleks nüüd lausa rumal idee. Selline oli mu teise raamatu – „Keset elu“ – lühike saamislugu.

Raamatuid (ja pikki tekste üldse) loetakse järjest vähem, vaatamata sellele et keskmise eestlase raamaturiiul on keskmise norraka järel maailmas pikkuselt teisel kohta. Samas suureneb uute raamatute hulk iga aastaga. Teemade ring on hämmastavalt lai ning nii mõnedki pealkirjad panevad hämmastusest kulmu kergitama. Aga mis seal ikka: keegi (autor) vaimustus mingist teemast ja kui leidub neid, keda see samuti köidab, on ju kõik hästi. 

„Keset elu. Isiklikke ja lootusrikkaid tähelepanekuid elust keskea kandis“. Nii on esikaanel kirjas. Miks huvitas mind just see teema, mitte haugid või surnud leitnandid? Küllap peamiselt selle pärast, et olen ise keskealine ning mitmete keeruliste väljakutsetega silmitsi seisnud. Pealegi tundub kogu see temaatika mulle väga tähtis.

Mis asjad siis inimestega elu keskpaigas juhtuvad? 

Kuigi me kõik ju teame, et siinne elu on ajalik, ei taha, suuda või oska me selle peale eriti mõelda. Keskeas, eriti kui enda ümber ja sees toimuvat märgata, hakkab oma elu piiritletus järjest selgemaks saama. Esimesed signaalid surelikkusest tulevad vanemate vananemise või surma ja oma keha kulumise märkamise kaudu.

Neljakümnekolmeselt seisin isa haiglavoodi juures. Ta oli pärast äsjast operatsiooni väga habras. Kogesin esimest korda hirmu külma hingust kuklas, kui kujutasin ette mingeid musti stsenaariume. See oli tõsine isiklik ja lähedane kokkupuude surelikkusega, seni võimsaim. Aasta hiljem tegin läbi esimese põlveoperatsiooni ning avastasin, et mu seni ideaalses korras olnud keha pole enam endine.

Sellised asjad juhtuvad osade inimestega oluliselt enne keskiga. Kuid elu kronoloogilises keskpaigas pole nende eest eriti kellegi pääsu. Nagu ka nähtuse eest, mida nimetatakse keskeakriisiks. Kuna see on vastikuvõitu ja raske teema, siis pööratakse seda tihti naljaks. Ent naerda pole siin midagi.

Keskeakriisi kohta on käibel saksakeelne sõna torschlusspanik, mis otsetõlkes tähendab suletud värava hirmu – tunnet, mida inimene kogeb siis, kui avastab, et uks on kinni ja ta on jäänud valele poolele. Kui vanal ajal pimeda saabudes linnaväravad suleti, siis jäid hilja peale jäänud inimesed suletud väravate taha ning see kujutas endast reaalset ohtu. Eesti keeles võiks samas kontekstis kasutada väljendit „rongist maha jäämise hirm“ või „lõksus olemise tunne“.

Kriis on samuti huvitav sõna, mille algne kreekakeelne tähendus on „otsus“ või „otsustama“. Kriis on keeruline olukord või murdepunkt, mil tuleb langetada otsus. Vanas arstide kõnepruugis tähendas kriis otsustavat momenti haiguse käigus, mil selgus, kas haige hakkab tervenema või jääb virelema ning lõpuks sureb.

Minu arusaama järgi seisneb keskeakriis keeruliste, samas elutähtsate küsimuste jõulises esilekerkimises. Kes ma olen? Mis on mind just selliseks kujundanud? Mida ma vajan ja miks? Milliseid vigu olen teinud ja kuidas neid parandada? Milliseid hingehaavu olen saanud ning kuidas neid tervendada? Mis on saanud mu unistustest? Kuhu ma liigun? Kui vaba ma olen ja kas sellest mulle piisab? Kas olen ennast piisavalt teostanud ja kui ei, siis kuidas veel selleni jõuda?

Mõni valib neile küsimustele vastuseid otsima hakata. Mõni teine teeb näo, et see pole oluline ning matab end asendustegevustesse. Ise olen juba aastaid endaga aktiivset sisedialoogi pidanud ning see on käivitanud mitmeid arenguid. Kes mu raamatut lugema juhtub, saab aru, milliseid.

Tagasi lõksude juurde.

Kaks peamist olukorda, milles paljud taolist lõksus olemise tunnet tunnevad, on pikaajaline sisutu kooselu ning ennast inimese jaoks ammendanud töö.

Sõltuvalt inimese iseloomust, lõksu suurusest ja selle nn tärnide arvust, võib elu keskpaigas hakata väga lihtsalt peas ringlema mõte: kas tõesti on mu saatus just niimoodi lõpuni välja venitada? Ja kui see tõesti nii peaks jääma, siis mis tundega ma elu loojangul peeglisse vaataksin?

Kas peaksin midagi muutma? Ja kui jah, siis mida? Püha Fransciscuse palve ütleb: jumal anna mulle julgust muuta seda, mida ma muuta saan, meelerahu leppida sellega, mida ma muuta ei saa, ning tarkust nende vahel vahet teha.

Muuta saab kas olusid või suhtumist. Seda, mida saab muuta ja mida on vaja muuta, tuleb muuta. Kui rahulolematus teatud elu osadega ületab korduvalt mu isikliku valuläve, siis muudan selle ära. Mida saan teha nüüd kohe, et ikkagi oma rongist mitte maha jääda? Mida pean otsustama, et pääseda välja ebameeldivast sundolukorras?

Kui on selge, et asja muuta ei saa või ei tohi (või kui muutuse hind on näib ehmatavalt või talumatult suur), pean muutma oma suhtumist – näiteks reaalsust paremini vastu võttes ja sellega leppides. Jonnides vananeda ning hauda minna on tobe.

Muuta võib aga ka elu mängu mängimise oskust. Pokkerit peetakse üldiselt õnnemänguks. Need, kes seda hästi oskavad nii ei arva. Nad usuvad, et suurepärasel mänguoskusel loeb rohkem kui kätte sattunud kaardid – eriti kui pikalt mängida. Kuidas on see seotud mu uue raamatu ning elu keskpaiga väljakutsetega?

Elu jagab meile kätte kaardid. Igaüks saab oma kombinatsiooni, mis ajas muutub. Tänased kaardikombinatsioonid on meie varasemate valikute tulemus. Me oleme oma pehmed lõksud suuresti ise endale ajapikku ehitanud. Kui me rahul pole, siis tahaks nagu kellegi peale tige olla, ent kui järele mõelda, siis võid avastada, et peale enda polegi tegelikult kellegi peale pahane olla. Ja kaua sa endagagi jaksad kurjustada. Parem on õppida käimasolevat mängu paremini mängima.

Ma ei ole oma raamatus kirjeldanud kõigi jaoks sobivat ning toimivat elumängu strateegiat. Ei usu, et selline üldse olemas on. Inimesed, nende iseloom, päritolu, vajadused, eelistused, soovid, probleemid, haavad, väljakutsed, olud ja võimalused on ju nii erinevad. Ma olen napilt oma isiklikule strateegiale jälile saanud. Seega võin abivalmis algaja apteekrina nimetada ainult ravimi koostisosi. Igaüks peab aga ise avastama, mitu osa ja mis järjekorras ühte või teist komponenti tarvis läheb ning kas neid oleks parem keeta või külmetada. Kes ülesandega lahendab, saab auhinnaks parema ja kergema elu.

Hea elu eliksiiri koostisosad

Kuigi igaühe „retsept“ tema jaoks unikaalne, on siiski olemas mõned kõigile sobivad lähetekohad.

Esimene universaalne asi, mida ma kõigile julgelt soovitan, on iseendaga ausasse sisedialoogi astumine. Kui keskeas üles kerkivaid küsimusi tõsiselt võtta ja neile vastuseid otsida, siis muutub kriis võimaluseks. Võimaluseks välja raalida oma unikaalne mängumudel siin elus, et siis selle abil hiljemalt elu teises pooles jõuda rahulolu, hingerahu ning kergema minekuni.

Teine universaalne asi on keha ning tervise eest hoolitsemine. Kuna keha järjest kulub ja laguneb, on ülimalt tähtis selle eest järjest paremini hoolitseda. Katkises kehas on ka virge vaimuga kehv olla. Terve ja korras keha loob aga head eeldused kergeks ning järjest vähemate kannatustega kulgemiseks.

Surmaga ja surelikkusega sõbralikematesse suhetesse astumine näib asi, millest enamik tahaks justkui kaarega mööda jalutada. Seda ei maksa teha, sest elu ajalikkuse tunnetamine sunnib otsima oluliste asjade sügavamat tähendust ning kiiremini ja läbimõeldumalt langetama vajalikke otsuseid.

Lisaks kehatervisele tasub aktiivselt tegeleda oma hingelise ja emotsionaalse tervisega. Pean silmas nii hingehaavade teadlikku tervendamist,  emotsionaalse intelligentsuse suurendamist ning püüdlust psüühilise terviklikkuse poole. Enda varjukülgede avastamine, vastu võtmine ja taltsutamine on mind viimasel aastakümnel vaimse ja psüühilise terviklikkuse suunas liikumisel kõvasti edasi aidanud. Kirjeldan ka neid protsesse raamatus – põgusalt, aga siiski.

Kõigil on vanemad, paljudel lisaks ka lapsed. Elu keskpaik on vaat et viimane mõistlik aeg pidevalt muutumises olevaid tähtsaid suhteid väärtustada ja neid lahti mõtestada. Kuidas võtta vastu oma vanemad just sellistena, nagu nad on? Kuidas lasta lahti oma täiskasvanuikka jõudvatest lastest? See kõik on vajalik mitmel põhjusel, kõige enam aga selleks, et iseennast täielikult vastu võtta ja armastada.

Vabadus ei jäta kedagi külmaks. Ka siin on oma osa kammitsevate olude muutmisel ning järjest paremal oskusel paratamatusega leppida. Väline vabadus on hea, sisemine veelgi parem.

Eneseteostus on vabadusest raskemini hoomatav. Ometi paikneb ta uhkelt kõigi inimvajaduste tipus. Kuidas rahuldada teisi tähtsaid vajadusi, et eneseteostus hakkaks endale vääriliselt tähtsana näima? Kuidas ennast ikka ja jälle just iseenda jaoks sobival moel teostada? Ja mis saab siis, kui oled piisava eneseteostuseni jõudnud?

Nimetatud märksõnad on Edasi lugejale tõenäoliselt tuttavad. Kaks kolmandikku raamatust moodustavad juba nimetatud veebiajakirjas ilmunud lood. Jätsin isiklikumad ja intiimsemat laadi lood meelega ainult raamatu tarbeks. Nendes kirjeldan näiteks seda, kuidas sündis otsus tööellu pikem, neli aastat kestnud paus teha. Samuti räägin lähemalt sellest, kuidas ma seda väga pikka puhkust sisustasin ning kuidas end selle eri hetkedel tundsin.

Pikema tööpausiga langes kokku pikk poissmehepõli. Tuginedes nii sellele kui ka eelnevatele kooseludele kirjeldan raamatus oma mõtteid ja tundeid, mis seonduvad nii üksi kui koos olemisega.

Unistuste peatüki (mis on samuti uus tekst) jätsin targu viimaseks. Kas ja kuidas loobuda unistusest, mis on oma aja ära elanud? Mida teha unistustega, mille kohta on lõpuks selge, et need jäävadki unistuseks? Kuidas kõike seda arvestades tulevikku vaadata ja näha seal innustavaid visioone, mis kutsuvad edasi liikuma ja hoiavad elumahlad ringlemas? Kirjeldan oma mineviku unistusi – nii neid, mis on täitunud kui ka neid, mis on seni vaid unistuseks jäänudki. Räägin ka sellest, millest ise tulevikule mõeldes unistan.

Kellele seda raamatut siis tarvis oli?

Küllap eelkõige mulle endale, et jääks maha kättesaadav jälg sellest, mida mõtlesin ning kuidas end tundsin elu keskpaiga kandis. Loodetavasti leiavad selle väärtuslikuna olevat ka mu lapsed ja nende lapsed. Ja loomulikult kõik, keda vastavad teemad ja minu vaatenurgad neile asjadele huvitama peaksid.

Peep Vain, “Keset elu” raamatu kaas

Ajakirjanik võiks siinkohal küsida, kes seda raamatut ostma peaksid. Kellele see mõeldud on? Tunnistan, et jään siinkohal otse vastamisega natuke hätta. Ilmselt vastaksin naeru pugistades, et keegi ei pea seda raamatut ostma ja lugema. Seda võiksid lugeda need, kel on soov teada saada, kuidas autor elu keskpaiga väljakutsetest ja võimalustest mõelnud on ning mida ta nende osas kogenud on. Samuti võiksid seda lugeda need, kes tunnevad seda lõksus olemise tunnet, millest eespool rääkisin, samuti ka need, kes seda ennetada või vältida soovivad.

Mu teine raamat ongi valmis. Olen nüüd ka tütre määratluse järgi kirjanik. Aga mis kirjanik ma olen, kui ma rohkem enam ei kirjutaks? „Keset elu“ valmimise protsess pakkus palju lõbu, rõõmu ja naudingut. Kes teab, äkki proovin kord kätt ka ilukirjanduse vallas. Mu INSEADi õppejõud Manfred Kets De Vries soovitas juba mõni aeg tagasi mul seda proovida. Rääkisin talle, et mul istub sees üks Vene sõjaväega seotud raamat. Ta soovitas eluloolise žanri asendada ilukirjandusega, sest see andvat palju rohkem mänguruumi, mängulustist rääkimata. Võib-olla kohtume seal ka leitnant Ivanoviga…

Kuid igaks juhuks ma järgmis(t)e raamatu(te) osas mingeid lubadusi ei anna… Nagu paljude muudegi asjade kohta passib siingi öelda – elame näeme!

***

NB! Lugejaeelis! Edasi Eksklusiiv esitleb: Peep Vain “Keset elu” raamatuesitlus Tallinnas 17.12 kell 16-17 tapasbaaris La Rumbi (Rumbi 4, Kultuurikatla juures). Esitlusel vestleb Peep Vainuga tema hea sõber Hede Kerstin Luik. See on suurepärane võimalus soetada värske raamat koos pühendusega endale või kingituseks. Eelkõige on üritus mõeldud ajakirja püsitellijatele,  kes on liitunud Edasi Eksklusiiviga, sõpradele ja koostööpartneritele, aga oodatud on ka uued lugejad. Ruum mahutab ca 70 inimest.

Ürituse info: Facebook

***

“Keset elu” on artiklisari, milles Peep Vain uurib, lahkab ja kirjeldab, mis toimub elu keskpaigas. Tahtmata minevikust talle tuttavat koolitaja-rolli võtta, vaatleb ta keskeas toimuvaid muudatusi ning väljavaateid läbi üsna isikliku prisma. Lõplikku tõde ei maksa siit otsida, sest kõik on muutumises – teraseid tähelepanekuid ja  otsekoheseid küsimusi aga küll. Nende eesmärk on lugejat panna kriitilisemalt ja lootusrikkamalt oma enda elu ja väljakutsete, samuti ka probleemide ja kitsaskohtade peale mõtlema.

Peep Vain

Peep Vain

Peep Vain on koolitaja ja ettevõtja, detsembris 2018 ilmuva raamatu „Keset elu” autor. Peep armastab muusikat ja joogat, kirjutamist ja lugemist. Olles aktiivsest äri- ja koolitustegevusest mõnda aega eemal, on ta pühendunud muusikaõpingutele. Loe artikleid (10)