Õhus on suve. Ka kiiret internetti, pidevat ühenduses olemist ja mugavust kodust lahkumata. Õhus on ka kärsitust, sest nutikas tabloo seadme esipaneelil tuletab pidevalt meelde, mitmele e-kirjale või telefonikõnele on ikka veel vastamata. Tark sõber on taskus isegi siis, kui teeme trenni või vajame meeldetuletust asjadeks, mille jaoks varasemalt tehnika abi ei vajanud, näiteks vee joomiseks. Ometi on õhus midagi salapärast veel. Midagi, mis tasapisi on tänu tehnoloogiale meie igapäevastesse tegemistesse sisse hiilinud, kuid mida me päriselt endale veel tunnistada ei taha. Nimelt, ka töö ja töökultuur on tänu tehnoloogiale üha rohkem muutumas. Mida see tegelikult tähendab ja mida on tulevikus veelgi oodata?
Pikalt on inimene ise tehnoloogiat kujundanud. Saavutused teaduses, julge visioon ja palju tahet on alati olnud kandvaks jõuks, mille tulemusena on igast tehnoloogilisest imest kujunenud väike sammuke enne järgmist praktilist leiutist. See teekond on olnud jätkupidev, sest keegi kusagil on investeerinud aega, raha ja ennekõike usku uutesse tehnoloogilistesse arendustesse. Tehnoloogia ongi enamasti investeering, sest valmisoleku taga panustada ressursse on alati soov ka midagi tagasi saada, näiteks suuremat tööefektiivsust, mugavust, täpsust tööprotsessides või seninägematut lisafunktsionaalsust.
