Räägitakse, isegi pahandatakse, et lapsed mängivad liiga palju. Arvutil. Et nad muud ei teegi. Mistõttu kõik läheb pekki. Sõna otseses mõttes! Rasvuvad, õpivad pinnapealselt, on kehaliselt mannetud, kujunevad nartsissistideks, muutuvad vägivaldseks jne. Ühesõnaga, sündinud on, õigemini on sünnitatud hävingu põlvkond.
Neid poeginud põlvkond on seevastu geniaalne. Õpetliku vestluse sissejuhatusest leiab fraasi “kui mina olin sinuvanune…”, millele järgneb geeniuse loomise protsessi kirjeldus. Nende elu olnud raske ja seetõttu õpetlik. Ka nemad mängisid, aga tegid seda koos teiste lastega. Enamasti õues. Koos oli palju erinevas vanuses tegelasi. Omandati seltskondlikke kompetentse, oldi viisakad, sotsiaalselt intelligentsed, kehaliselt aktiivsed jne. Tänu neile ongi tänane päev üleüldse võimalik jne.
Geeniustel on õigus. Mitte absoluutselt, aga teatud osas. Mis pole lõplik tõde. Tõde, või vähemalt tõesem pilt haarab laiemat vaadet. Valitud mosaiigitükid vajavad ülejäänutega sobimist, moodustamaks usutava terviku. Sest kontekstist välja kistud seigad on demagoogi töövahendid. Valida ei tohiks ka üksikuid, teistsuguse looga indiviide. Vaatama peab kõiki lapsi.
