Kristjan Port: kas vaba aja veetmise sisu on teiste asi?

Ainuke töö I Illustratsioon: zoharlazar, instargam

Koolivaheaja ja puhkuste periood on arenenud ühiskonna tunnused, mille sisuks on tunnistada ja austada individuaalse oma aja ja selle kasutamises valikute vabaduse olemasolu. See on aeg kui tööandja ega ühiskond ei määra mida pead tegema. Aga sinu puhkuse valikud võivad määrata maailma toimimist.

Videomänge tootva tööstuse käive kasvas aasta võrdluses paarkümmend protsenti. Huvitav mida see tähendab? Eelmisel aastal moodustas videomängude globaalne müügitulu umbes 36 miljardit USD. Võiks ju arvata, et klientide raha kulub üha uuemate mänguseadmete ostlemisele. Tegelikkuses moodustas raudvara müük alla viiendiku. 80% tulust teeniti mängude müügilt. Sarnane pilt kordub arvutimängude maailmas. Kuna pea 40% mängudele pühendatud ajast kulub nutitelefonide ekraani ees, moodustavad Google Play poe müügist mängud 90% ja Apple e-magasinis teenitakse mängudega 70% tulust.

Järelikult peab mängutööstuse tulude kasvu jaoks keegi rohkem mängima. Tõenäoliselt on nendeks mehed. Räägitakse kadunud meestest. USA’s pandi kadu tähele tööhõivest haihtunud meestena. Kao suuruseks hinnatakse umbes 10 miljonit parimas tööeas mehemürakat. Sealne ajalooliselt madalaim alla 4% töötute statistika võib eksitada, sest kokku loetakse neid, kes otsivad tööd. Iga viies ülikooli diplomist madalama haridusega 21 kuni 30-aastane ameerika mees ei käinud eelmisel aastal kordagi tööl. Oluliseks töö tuju vähendavaks teguriks tuuakse arvutimängude pakutavat meeldivat alternatiivi ebameeldivale tööle.

Võiks arvata, et mängudega täidetakse töötuna olemisest tulenevat vaba aega ja mängud pole süüdi. Need tulevat raskes olustikus hoopiski appi. Taoline seletus ei tundu mitmel põhjusel usutav. USA töötuse määr on madal ja töö leidmine küllaltki lihtne. Samal ajal viitavad mängijate vaatlusuuringud kuidas videomängude tehnoloogiline areng kasvatab mängudele kuluvat aega.

Mängijate tegevust jälginud teadlaste hinnangul on mängud süüdi tööaja vähenemises umbes 20-33%.

Ligikaudselt pool 2004. aastast alates kasvanud tööst vabast ajast seostatakse videomängude tehnilise võimekuse paranemisega. Seda peamiselt madala oskustasemega kaheksakümnendate järel sündinud meeste seas. Töötuks jäänud naised püüavad olukorda lahendada mängimise asemel näiteks täiendava õppimisega, kuna modernsel ajal seostub hariduse hankimine üha rohkem naiseks olemise põhisisuga. Samal ajal alles hiljuti mehisemaks olemisega seostatud teadmuse ja töö otsimine paistavad asenduvat üha enam mängimisega.

Loomuliku arenguna unistavad paljud eluvalikute vaagimiseni jõudnud mehepojad teenida leiba mängude loomisega. Popist tööstusest leiab arvukalt julgustavaid rikastumise edulugusid ja hetkel hinnatakse ärile reibast jätku. Mängijaid tuleb juurde ja mängimisele panustatakse rohkem aega ning ressurssi. Käsitledes tööd kui individuaalset ellujäämisvahendit ja tööga loodavat väärtust sotsiaalsete hüvede süsteemi osana, kogub videomäng nähtamatut mõjuvõimu koos propagandaliku austusega, millega saab skeptikuid tögada.

Videomängude mõju ulatub modernses elukorralduses kaugemale, kui ollakse harjunud nägema

Enamasti teatakse mõju tervisele ja haridusele, muutusi märgatakse meediapildis ning isegi avalikus ruumis. Palju raskem on näha muutuseid väärtussüsteemis ja sotsiaalsete rollide muutumises.

Näiteks USA’s elas viimase sajandivahetuse paiku kolmandik alla 35-aastastest töötutest meestest vanemate juures. Täna leiab vanemate juurest üle poolte noortest tööta meeshingedest. Kui traditsiooniliselt on selles vanuses otsitud võimalust elada koos kallimaga omaette, siis uuemate andmete põhjal leiab pruudiga jagatud kodu asemel enamuse nooremaid mehi sünnikodust. Tõenäoliselt oma toast. Videomängu mängimas.

Videomängude näilise kalli hinna kiuste on tegemist kulutõhusa ajaveetmise alternatiiviga. Juba mainitud tehniline areng on muutnud mängud üha paremaks, aga see ei kajastu hinnatõusus. Seega on mängudega tutvus lõbusam kui eales ja samas odav ajaviide. Just selline, mida vaene mees saab endale lubada. Mängude tootjatele pole võimalus jäänud märkamata ja nad teevad mängu alustamise veelgi odavamaks. Enamasti ei küsita esialgu mängu eest midagi peale aja. Aga aega saab ju iga töötu mees endale võtta nii palju kui süda lustib. Mängu tootja jaoks teenitakse kasvav osa mängude tuludest siis kui mängija on edasi jõudnud ja temas kasvab isu senise mängukogemuse avardamiseks.

Kasvava isu eest peab juba maksma.

Mõneti ootamatult ei ole noored töötud mehed juhtunu pärast kurvad. Uuringute järgi kipub nende rahuolu eluga kasvama. On ju nad omale teadaolevas ja hinnatud maailmas tegijad. Nende taskutes leiduvat vähest raha on lihtne pisikeste andamite näol õngitseda müües kõikvõimalikku mängukultuuri nänni, kuna see kasvatab ning tugevdab rituaalset staatust. Taolises olukorras on keeruline märgata millal lõbu muutub ärakasutamiseks. Paljud nooremad mängurid hellitavad ideid professionaali tulevikust. Kasvav osa otsib eneseteostust Youtube’ või Twitch’i väljariputatud mängumaterjali valmistades, täites märkamatult antud mängu turundava elava reklaamiplakati rolli. Ema teeb süüa. Elu on ilus. Ja paistab sellisena jätkuvat.

Nagu öeldud, käsitlesid toodud andmed peamiselt ülikooli diplomist vähema haridusega mehi. Ülikool pole siin küüslauguks, millega mängudeemoneid peletada. Märgid viitavad noormeeste seas kasvavatele raskustele ülikooli jõuda või seda lõpetada. Arenenud riikides on enamus ülikoolide lõpetajad naised. Nemad võtavad meestest sagedamini ette magistri ja doktorikraadi hankimise tee.

Huvitav, milline mees kõlbab hästi haritud noorele daamile?

Tõenäoliselt vaatab ta mööda lihtsat oskustööd tegevast härrast. Formaalses koolipingis ja sotsiaalses elukoolis lihvitud avara silmaringiga paremini koolitatud isaseid kandidaate jääb aga üha vähemaks. Vähese haridusega või sellel teel ebaõnnestunud püksikandjate jaoks on latt tõusnud. Sest isegi kui nad leiavad kodu loomiseks sobiva romantilise partneri, kipub see suhe mõne aja pärast katkema. Tõenäoliselt pärast lapse sündi. Sest videomängudes osavatele pakutavate tööde valik jääb ahtaks ning heitlikuks. Ebakindlast sissetulekust tuleb kodu hoidmisel puudu. Nii kasvab risk, et koos lapsega sünnib maailma üksikhooldajast ema.

Abieluta suhtest sündivate laste arv kasvab kõikjal maailmas. Isegi kui mitmes Aasia kultuuris on igipõlised normid veel sedavõrd tugevad, et selliste laste sündimus on alla protsendi, siis paljudes arenenud Lääne riikides sünnib enamus lapsi abielu sõlmimata suhtest. Abielu institutsiooni atraktiivsuse languses pole süüdi arvutimängud vaid mitmete sotsiaalsete muutuste koosmõju. Kaasaarvatud naiste parem haritus, sellega paranenud tööhõive potentsiaal, elukalliduse ning töise koormuse kasv jmt.

Kuid vähemalt osaliselt on arvutimängudel roll üksikemade arvukuse tõusus, kiigates, kus parajasti viibib hiljutise kooselusuhte katkestanud teine osapool. Sugugi sobimatu pole enam kihlvedu, et ta viibib vanemate juures. Tõenäoliselt oma toas. Videomängu mängimas.

USA’st kogutud andmetel veedavad kõrghariduse diplomita mehed töötuna oldud ajast 75% ekraani ees. Enamasti mängides. Samal ajal kasvab iga neljas alla 18-astane ameeriklane üksikhooldava vanemaga, 80% juhtudest on kasvatajaks ema. Taoline elukorraldus sunnib naisi rohkem tööturul pingutama, muuhulgas sundides tagant karjääri tegema. Millest tulenevalt on kodust eemal oldud ajal vanemliku hoole täitmisel kättesaadavaks ning rõõmsalt vastuvõetud vahendiks videomängukonsool.

Sünnib nõiaring. Mõlema vanemaga peredes kasvavad poisid kipuvad olema koolis edukamad ja satuvad vanemas kooliastmes harvemini pahandustesse, võrreldes isata üksikperes kasvanud noorukitega. Hiiliva tagajärjena kujuneb arusaam, et poistel ongi rohkem probleeme, nende kooliedukus jääb tüdrukutele alla ja see on normaalne ning seetõttu ongi ülikool rohkem tüdrukute teema.

Seega kui puhkuse sisustamine paistabki olema igaühe enda asi, on tegemist naiivse maailmapildi või arvutimängudest pärineva illusiooniga. Tõelisuses on igal sammul rohkem tagajärgi ning seoseid ümbritseva eluga.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (17)