Kertu Jukkum läks peale vanaema kaotust palverännakule, et elu ja oluliste asjade üle järele mõelda.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja sügisnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Artikli autor Kertu Jukkum on raadio- ja telesaatejuht.

SURM. Põmaki! Lõplik lõpp, kust tagasiteed pole ja kordusvõtet ei tule. Reaalsuse valus obadus. See lämmatav valu. Hingekriipiv vaikus. Kõik, mis oli, on murdosa sekundiga peatunud – elukarusselli pöörane sõit. Mitte miski pole enam endine. Olevik ja tulevik, mured ja rõõmud, unistused – kõik on lagunenud koost, või neid polnudki? Küsimused, mis vaid tuule meelehärmiks kõlavad… Kuhu pagan viis ta tee? Kas ta kuuleb mind veel? Kas näeb, kui lehvitan? Emotsioonid vahelduvad halastamatult. Vastuseta küsimused kriibivad hinge ja ma kahetsen põrgulikult, et aega oli vähe. Aega on alati liiga vähe. Liiga palju jääb rääkimata, nägemata, kogemata. Elu elamata.