Raamatuga “Vaikne jõud” (2015), mis innustas ühiskonda väärtustama asendamatuid introverte meie keskel, tuntust kogunud ameerika kirjanik ja lektor Susan Cain jätkab teemaarendust, kirjutades nähtamatute jõudude olulisusest. Seekord uurib ta kurbust ja igatsust ning mõrumagusat meelelaadi, mille mõistmine ja omaksvõtt juhatab meid loovuse, ühtekuuluvuse ja transtsendentsi suunas. Taaskord osutab ta moodsa läänemaailma pealesurutud edu ja ekstravertsuse kultusele, mis alaväärtustab ning vääriti mõistab õrnemat, tundlikumat natuuri.
Raamat: Susan Cain, “Mõrumagus” (Varrak, 2022)
“See raamat räägib melanhoolsest suunast, mida ma nimetan mõrumagusaks: kalduvus igatseda, õhata ja kurvastada; terav teadlikkus aja möödumisest, torkiv rõõm kõigest ilusast. Mõrumagus on teadmine, et valgus ja pimedus, sünd ja surm – mõru ja magus – kuuluvad igavesti kokku. “Üks päev on nagu mesi, teine kui sibul,” sedastab üks araabia vanasõna. Elu tragöödia on selle hiilgusega paratamatult seotud; võid terve tsivilisatsiooni hävitada ja siis jälle üles ehitada ning samad duaalsused tekivad uuesti. Paradoksaalselt on ainus viis neid duaalsusi – nii pimedust kui valgust – ületada, need täielikult omaks võtta. Ning ületamine ongi ülim mõte. Mõrumagusus tähendab igatsust ühtekuuluvuse järele, soovi pöörduda koju,” on autor ise öelnud.