Leivo Sepp: valitsedes keha ja vaimu. Eneseteostus läbi spordi

Maailma populaarseim ultrajooksu Ultra-Trail du Mont-Blanc trass. Foto: Erakogu

Täpselt kolm aastat olen seda päeva oodanud. Ja siin ma nüüd lõpuks seisan, või täpsemalt istun – Chamonix’ kiriku esisel tänavasillutisel koos tuhandete teiste jooksjatega, maailma populaarseima ultrajooksu Ultra-Trail du Mont-Blanc stardis.

Artikli autor Leivo Sepp on Eesti raskeima ultrajooksu Taliharja Vanakuri (101 km) kahekordne võitja ja Haanja 100 ultrajooksu võitja. Ultrajooksu rahvusvahelise punktiarvestuse kohaselt Eesti esikolme hulka kuuluv eliitjooksja. Maailma pikima aerutamisvõistluse (715 km) Yukon River Quest võitja koos Andres Kajuga.

Teadmatus, mis viib meid lõpuni

Püüan keskenduda, kuid mõtted on rahutud. Mis ootab mind peale finišit, kui veidi enam kui ööpäevaga on joostud ümber Mont Blanci mäe 172 km ja võetud 10 000 meetrit tõusu? Finišit, kuhu on ajastatud aasta tippvõimekus nii füüsilises kui vaimses mõttes? Mis tunne see on? On see eufooria, rahulolu, õnnelik olemine või hoopis väsimus, magamatus ja suutmatus enam ühtegi sammu astuda? Sel hetkel ei oska ma veel küsidagi, mis tunne on see, kui saad finišis teada, et lõpetasid maailma populaarseima ultrajooksu esimese saja hulgas ja pead nüüd eliitjooksjana dopinguproovi andma.