See on lugu suurest sõprusest, selle algusest ja lõpust. Sõprusest, mille tegi unikaalseks asjaolu, et see kasvas välja õpilase ja õpetaja suhtest. Lugu sai kirjutatud peamiselt autori enda tarbeks. Avalikuks sai see tehtud Urmas Purde mälestamiseks ning tema elu tähistamiseks.

Kui tahad surma mitte karta – ja hästi surra –, pead hästi elama. Kui tahad elada igavesti, pead puudutama teiste elusid. Need read on sobivad alustama meenutust ühest erakordsest mehest, keda mul oli au lähedalt näha ja tunda. Mehest, keda tohtisin ligi kakskümmend viis aastat oma parimaks sõbraks pidada. Jutt käib Urmas Purdest – inimesest suure algustähega.

Meie teed ristusid 1997. aasta sügisel. Mina olin just alustanud koolitusäri. Mu esimene klient oli Hansapanga Kindlustus. Urmas töötas Salva kindlustuses. Mina pidin õpetama varakindlustuse müüjatele elukindlustuse müümist, temal oli vastupidine ülesanne. Nii ta siis mu Pääsküla Peoleo koolitusklassi ilmuski, 22-aastane helehallis ülikonnas vibalik ninatark, akadeemiline veerandtund peale mu jutu algust.

Peep Vain

Peep Vain on tähenduse otsija, sõnameister ja muusikamees, raamatute „Keset elu“ ja „Kõige tähtsam küsimus“ autor. Loe artikleid (13)