Isa suri jaanuari lõpus. See oli ju miski, milleks me nagu pidime valmis olema – tal jäi mõni kuu puudu üheksakümne üheksast eluaastast –, aga tühja me olime. Olime ja polnud.
Surm on lõpuks maailma kõige tavalisem asi. Kõige demokraatlikum. Ta juhtub absoluutselt kõigiga. Aga ainult üks kord elus. Nii et ega me keegi ei saagi päriselt teada, mis ta on. Ta on üllatus, mis elul meie jaoks alati varuks on, kuni lõpuni.
Niisamuti on teiste surmaga. Võime ju ette kujutada, kuidas siis on, kui neid enam pole, aga tegelikult me ei tea. Me ei tea, milline koht neil tegelikult meie elus oli, enne kui see koht on tühjaks jäänud. Vaatame seda tühjust. See on hämmastav. Seal tõesti-tõesti pole enam kedagi! Kuidas see saab olla… Kummaline, nüüd polegi seda enam kelleltki küsida… Nüüd polegi seda enam kellelegi öelda. Oleks ju võinud. Mis see mulle maksnud oleks?
