Meie elus tuleb ette erinevaid kaotusi ja loobumisi, millega paremini toimetulek aitab “leinaperioodi” üle elada. Lühemat teed siin ei ole, kõik tuleb läbi elada, tunnetada, et oleks võimalik eluga edasi minna. Seekordses kolumnis käsitlemegi loobumiste kui omamoodi leina tähendust ja vajalikkust. Teema puudutab meid kõiki, olgu selleks siis lähedase kaotus, elulised juhtumised või enda tervisega seonduv. Leppimine ei sünni niisama, lepitust tuleb otsida ja leida ennekõike enda hinges, pea liiva alla peitmine ja elus edasi tormamine abi ei too.
Leina kitsam tähendus on kalli, lähedase inimese kaotuse järgse perioodi üleelamine. Tema äramineku aktsepteerimine, enda sisemuses tekkinud tühimikuga leppimine ja edasi elamine. Leinanõustajad teavad, et ega see niisama lihtne olegi, erinevais etappides ilmnevad eitus, viha, süü ja muud tugevad tunded, mis heal juhul saavad ligikaudu aastaga uuesti tasakaalukalt paika, ei mõjuta inimest enam ülemäära tugevalt.
Leina laiem tähendus on aga loobumine, kaotus ning kaotusega leppimine, seeläbi omaenda uue Mina leidmine. Küllap on igaüks nõus, et kaotuse tähendus elu jooksul muutub pidevalt ja suurelgi määral. Väikelaps kaotab (enda vaatenurgast muidugi, mitte objektiivselt võttes) osa emast ja tema armastusest, kui sünnib õde-venda; või kui ta saab aru, et ema jaoks on tollele pakutav isa kui abikaasa armastus midagi, mida tema ei suuda pakkuda. Olgu need vanemate jaoks kuitahes märkamatud või arengus paratamatud elamused, on väikelapse jaoks tegemist paraja psüühilise üleelamisega, isegi traumaga.