Hannes Kuhlbach: lein kui leppimine

Kui kaotame inimese, kes meie elus kas praegu või möödanikus on olnud oluline, jääme samuti millestki ilma, ometi peame edasi elama.

Meie elus tuleb ette erinevaid kaotusi ja loobumisi, millega paremini toimetulek aitab “leinaperioodi” üle elada. Lühemat teed siin ei ole, kõik tuleb läbi elada, tunnetada, et oleks võimalik eluga edasi minna. Seekordses kolumnis käsitlemegi loobumiste kui omamoodi leina tähendust ja vajalikkust. Teema puudutab meid kõiki, olgu selleks siis lähedase kaotus, elulised juhtumised või enda tervisega seonduv. Leppimine ei sünni niisama, lepitust tuleb otsida ja leida ennekõike enda hinges, pea liiva alla peitmine ja elus edasi tormamine abi ei too.

Leina kitsam tähendus on kalli, lähedase inimese kaotuse järgse perioodi üleelamine. Tema äramineku aktsepteerimine, enda sisemuses tekkinud tühimikuga leppimine ja edasi elamine. Leinanõustajad teavad, et ega see niisama lihtne olegi, erinevais etappides ilmnevad eitus, viha, süü ja muud tugevad tunded, mis heal juhul saavad ligikaudu aastaga uuesti tasakaalukalt paika, ei mõjuta inimest enam ülemäära tugevalt.

Leina laiem tähendus on aga loobumine, kaotus ning kaotusega leppimine, seeläbi omaenda uue Mina leidmine. Küllap on igaüks nõus, et kaotuse tähendus elu jooksul muutub pidevalt ja suurelgi määral. Väikelaps kaotab (enda vaatenurgast muidugi, mitte objektiivselt võttes) osa emast ja tema armastusest, kui sünnib õde-venda; või kui ta saab aru, et ema jaoks on tollele pakutav isa kui abikaasa armastus midagi, mida tema ei suuda pakkuda. Olgu need vanemate jaoks kuitahes märkamatud või arengus paratamatud elamused, on väikelapse jaoks tegemist paraja psüühilise üleelamisega, isegi traumaga. 

Võime kaotusega leppida, see endasse integreerida, on psüühika arenguline sõlmpunkt, omalaadne eksam. Mudeli leppimiseks saame oma vanematelt, selle kohasus või piisavus pannakse elus mitmel korral üha uuesti proovile. Seeläbi annab elu ka võimaluse omaenda sügavamat kaotuse käsitluse viisi ikka uuesti proovida, lihvida, katsetada.

Ilma leinaks aega võtmata jääb läbi töötamata kaotus meie elulõimesse sisse ja ilmutab ennast üha uuesti, uutes etappides ja uutes suhetes.

Näiteid toob elu ja teraapiaruumis kuuldav paraku rohkesti. Näiteks viinale ja/või teisele perele isa kaotanud tütre, nüüd täiskasvanud naise partneriteks satuvad ikka mehed, kes ka mingil viisil “ära”: olgu siis töönarkomaanias, sõltuvustes või suutmatuses emotsionaalset lähedust hoida. Kaotus hakkab ennast kordama, teadvustamatult. Uus kaotus rajaneb vana kaotuse läbitöötamata kordusel.

Vananedes hakkab meie keha tasapisi üles ütlema. Kuigi tänapäeva meditsiin on võimeline masinate ja torude abil organeid töös hoidma, siis mitte igavesti. Keha, mis on kord olnud väikelapse sile ja pehme, armas “pakend hingele”, kasvab jõuliseks ja tugevaks täiskasvanu kehaks, millest saab vanurina lontis torso, milles lagunemine ja hääbumine oma paratamatuses nii ilmekalt elu ringkäigu lõppu ennustab.

Me teame tegelikult suurema osa oma teadlikust elust, et see on ajalik, et see pole lõppematu, kuid selle tõelise, lõpliku lõpu mõtet suudame edukalt tõrjuda ikka edasi tulevikku. Kuni muidugi ühel hetkel enam ei suuda. Seepärast on ehk paljude inimeste sooviks “minna kiirelt ja valutult”, minu tõlgenduses mitte (pikalt) mõelda surmamõtteid. Ometi, tugindes pigem hommikumaiste kultuuride ajaloolisele kogemusele, tuleb ka lõplikuks minekuks valmistuda ja seda enda hinges käsitleda nagu suudame.

Seega – lein on ka viis omaenda hääbumisega rahu teha, selleks valmistuda, lahti lasta maailmast, lähedastest, maisest ja vaimsest, mis meid inimestena on defineerinud. Ma usun, et me ei peaks surma kartma, vaid mõtestama seda kui elukaare lõpp-punkti, mil kõik üheks kosmiliseks muutuseks koondub, sest Universumi kõiksusesse ju inimene kui energia ja mateeria siis naasebki. Surma palge ees on taas oluline, milline on olnud meie eluteel võime leinata ja leppida, kaotuse paratamatust endas töödelda.

Öeldakse, et inimene elab oma elu suhetes. Mida lähedasem inimene, seda tähtsam on ta meie jaoks meie hinges; seal on tema “päriskodu” meie jaoks. Ärge palun ehmuge mu väitest, kuid meie kallid elavad kahte eri elu: oma elu omas pärismaailmas; ning samal ajal meile teadaolevat, meile olulist,  subjektiivset elu meie sisemaailmas. Sel viisil kõnetas Chalice’i surematu “Minu inimesed” meid kõiki – minu inimesed elavad minu hinges, on seal mulle toeks, abiks, lohutuseks. Aga ka solvumiseks, kadetsemiseks, isegi vihastamiseks. Sest suhete oluliseks osaks on ju tunded. Viha ei saa tunda “lihtsalt niisama”, see läheb ikka kellegi pihta. Armastada ei saa “lihtsalt niisama”, armastuse jaoks on vaja teist inimest, selle tunde läbi on tal tähtis koht meie sisemaailmas. Loodetevasti ka meil tema maailmas. Tundesidemed seovad meid meie hinges elavate inimestega väga tugevalt. 

Kui nüüd meie kallis inimene on oma ajaliku tee lõpumeetreil, siis me näeme ja registreerime ilmselgelt tema kannatused, tema hirmud või selgusetuse, kuid leinatöö toimub pigem meie enda sisemuses elava inimesega suheldes.

Me meenutame, tunneme taas, kujutame ette ja teeme kõiki neid mentaalseid operatsioone, mida üks inimsuhe võimaldab, püüdes taluda mõtet, et see on lõppemas. Õigemini – lõppemas on uute, korduvate, teadaolevate elamuste juurdetulek seoses lahkuva inimesega; peatselt jäävad ainult mälestused. Siis saab jahmatavalt selgeks, et tema ei näe enam tulevasi jõulupühi, et tema koht lauas jääb tühjaks (tihti kaetakse see talle sümboolselt ikka), et kõik ongi päriselt viimast korda. Me ei suuda ette kujutada, aimata, kuhu ta läheb, kuid ta läheb meie juurest ära. See on valus, see on isiklik, mõjudes tihti hülgamisena, reetmisena. Me jääme vaesemaks ja see teeb valu. Mõistagi ei saa me oma viha teadvustada, seepärast asendab selle tihti süü. Süüdi võime end tunda selles, et inimese eluajal teda piisavalt ei armastanud, abistanud, kallistanud jne. Ning taaskord – see on meie enda sisemine dialoog hinges. Muidugi, vahel purskuvad tunded ka sõnadena välja, selleks meil need ju ongi antud, et ennast teistele arusaadavaks teha. Leinast peab rääkima, selle endast ka välja tooma, jagama. 

On hea, kui leinast saab kellegagi rääkida.

Kiriklikul traditsioonil on hea hingehoidmise tava, kus ajalikkuse ja ajatuse dimensioonide üle nõu pidada, toetust, lohutust ja leppimist saada. Leinamise võime on kaotuse endasse integreerimise sünonüüm.

Aastaring on omalaadne sümboolne ajaring, mis võimaldab kaotusega toimetada ja toime tulla, kuigi iga isiku jaoks on lein muidugi oma pikkusega.

Aastateks lahendamata, avamata jäänud lein moondub, kapseldub ja jääb inimesega kui tema hinges rippuv raske veskikivi, hakates moonutama tema kõiki suhteid edaspidi. Võimetus tunda rõõmu, sõlmida uusi võrdseid suhteid, eluga edasi minna on patoloogilise leina tunnismärgid.

Seega – leinata on võimalik nii ennast, oma soovide, unistuste, pürgimuste mittetäitumist, kui siis teise inimese kadumist meie jaoks, temapoolset hülgamist. Leinatöö on äärmiselt tähtis, et uuesti saavutada isiksuses tasakaal, leida uus Mina. See Mina on mõneti vaesem – näiteks võib olla purunenud soov rajada suur äriimpeerium või saada kuulsaks lauljaks, kuid teisalt on arvata, et uued eesmärgid on tasakaalukamad ja küpsemad, seega ka reaalsemad saavutada.

Kui kaotame inimese, kes meie elus kas praegu või möödanikus on olnud oluline, jääme samuti millestki ilma, ometi peame edasi elama. Edasi saab elada ka lahkunud inimese pärand, tema tähendus leinaja kujunemisloos, elu pöördehetkeil või siis lihtsalt heas tundes, et lahkuja oli talle armas ja soe. Sedasi on võimalik ka kaotus endasse integreerida ning valu ja kibedus annab maad leppimisele ja uuele lootusele. See on elus paratamatult ette tulevate kaotuste ja loobumiste õppetund. Ja see on ka isikliku leinatöö tähendus, kui oleme oma tee lõpus. 

Seega, kokkuvõtteks: lein on loomulik viis kaotustega leppida. Kaotades mingi osa endast, oma võimekusest või tervisest, tuleb uues olukorras ennast kohandada. Samamoodi, kaotanud lähedase, peame uuesti õppima elama vaesemana, ometi mäletades ja säilitades tema kuju oma hinges. Leina ei saa kiirendada, samamoodi ei saa teda alla suruda või temast mitte välja teha. Leinamine on paranemine ja uue lootuse leidmine elu jätkamiseks.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (35)