Kõik tundub olevat minu vastu: töökaaslane, partner, klienditeenindaja, klassijuhataja. See lihtsalt ajab vihaseks, ma ei saa sinna midagi parata. Aeg-ajalt nähvan või ütlen toonil, mis mulle endalegi võõras. Sellist ennast ma ei tunne. Ja siis järgneb kohe süütunne – mattev, vastik, kõikehõlmav. Mis inimene ma küll olen? Sellised mõtted ja tunded on meile kõigile tuttavad. Mida oma vihaga siis teha ja kuidas psühholoog aidata saab?
Teraapias on paljud inimesed hädas oma käitumiste, ütlemiste ja impulsiivsusega, mis on kõike muud kui inimsuhteid hoidev. Iga kolleeg, teenindaja või kassapidaja tunneb vihase inimese ära ning pigem hoiab eemale. Isegi, kui viha on maskeeritud, väljendub õhkõrnalt või on peidetud välise lahkuse ning kenaduse alla. Viha on üks raskemini endas kantavaid emotsioone, ta on raske, toksiline, söövitav, kandjat kahjustav. Umbes nagu kasvaja. Ja vihal on kombeks kasvada, hakates olema kõikjal selle omaniku ümber, tähistades tema ilmumist nii koju kui külla, nii perre kui sõprade sekka. Viha on raske mitte tunda, kui teine inimene seda endast välja kiirgab. Vahel nii võimsalt, et saa või ise veelgi vihasemaks. Terapeudi üks olulistest võimetest on oma patsiendi viha välja kannatada.
Viha oma kõige algsemas vormis on raev
Raev on reaktsioon oma soovide mittetäitumisele. Tühi kõht, ema eemalolek, kare tekk jne on lapse maailma frustratsiooniallikad, nende mittevalitsemine tekitab raevu. Raev väljendub tihtipeale kisas. Teate küll, kui tungiv ja kaugelekajav on imiku nutt. Kujutage nüüd ette, et te ise peaksite piltlikult selle kisa (ehk omaenese raevu) sees olema mitte näiteks paar-kolm tundi (nii keskmise lennureisi pikkus), vaid igapäevaselt. Ja kui seda ei saa väljendada vabalt, nagu täiskasvanu ei saa karjuma hakata, kui ta kohvitass on tühi või viimane kempsus käinud kolleeg kogu paberi ära kulutas. Ajab ikka vihaseks küll!