Annika Laats: kuidas olla päriselt inimene, mitte ainult quasimodo?

Kas teadsite, et mõne nädala eest, täpsemalt nädal peale ülestõusmispüha, oli pühapäev, mis kannab kristlikus kultuuriruumis nime Quasimodogeniti?

Quasiomodo on tuttav paljudele – too Victor Hugo küürakas, kes Notre Dame’is kella lõi ning kogu südamest ja ennastunustavalt Esmeraldat armastas. Joonisfilmidest või värviraamatutest on nooremal rahval ta kujugi silme ees. Hugo kirjutab lapse leidmisest nõnda (,,Jumalaema kirik Pariisis’’, lk 161): ,,Ühel ülestõusmispühade järgsel pühapäeval 1467. a väljus ülemdiakon Claude Frollo peale jumalateenistust kirikust ja nägi leidlaste sõime juures käratsevaid naisi. Nood olid kogunenud ümber ühe sinna toodud hüljatud tite. Laps oli inetu, lausa ebardlik, ja see liigutas Frollo südant nõnda, et ta võttis lapse oma hoolde ning kasvatas ta üles.’’

Aga kas te teate, kust ebardlik laps sellise nime sai? Poiss avastati leidlaste sõimest sel samal pühapäeval, mida oma jutu alguses nimetasin. ,,Frollo ristis oma kasulapse ja pani talle nimeks Quasimodo, kas tahtis ta sellega päeva tähendada, millal ta tema leidis, või selle nimega kuidagi iseloomustada oma väikest ja väetit kui puudulikku, visandliku olendit. Tõepoolest, küürakana, ühesilmsena, kõverjalgsena oli Quasimodo ainult ,,peaaegu’’ inimene’’ (ib).

Nüüd te igatahes teate, et quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mille tõlkevasteks on ,,otsekui’’, ,,nõnda nagu’’ või siis ,,peaaegu’’. See pühapäev, nagu paljud teisedki pühapäevad kirikuaastas, on oma nime saanud ajast aega sel päeval jumalateenistuse alguses loetud piiblitekstist: ,,Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima’’ (1.Pt 2:2-3).

Imik on ääretult õppimisaldis. Ta on nagu švamm, mis võtab vastu kõike, mida enda ümber näeb või kogeb. Õpeta teda või jäta õpetamata, midagi õpib ta ometigi. Aga loomulikult me siiski õpetame. Õpetab inimene, õpetab hunt, see meie vastne rahvusloom, õpetab iga vähegi arenenum elusorganism. Sest oma kogemus tuleb edasi anda. See on meile üdini omane ja kahtlemata aitab selline kogemuste edasiandmine meie järeltulijatel ellu jääda.

Kanuti Gildi saalis lavastunud etendus Workshop kõneleb õpetamisest ning pole ,,aga kas teate’’- vormis kitsi jagama mitmesuguseid elus tarvilikke näpunäiteid. Terve ampluaa targu- kodus-talita juhtnööre, ellujäämisõpetusi kõrbetingimustes rändajale, sünnitus- ja surmaabi. Seinast seina, algusest lõpuni välja. Või siiski mitte? Sest sünnitamisel jagatakse juhtnööre sünnitajale. Sündija neid ei saa. Ja surmaabigi jagatakse põhiliselt neile, kes surijat toetavad. (Julgeks me seda ometi rohkem – jääda püsima surija kõrvale, mitte lükata ta kohkunult meedikute kätte ja torude vahele, ning käia temaga lõpuni see teekond, mis meil võimalik ta kõrval käia.) Surma lävepakust tuleb inimesel aga ikkagi üksi üle astuda. Ja kes meist mõistakski jagada oma kogemust parima suremisviisi kohta?

Tõsi, suremise kunsti on varasematel aegadel oluliseks peetud. Mitte just õige suremisviisi õpetamist, küll aga seda, kuidas inimest surmaks ette valmistada. Keskajal oli see kunst tuntud ars moriendi nime all.

Martin Luther pidas noid õpetusi tühiseks: inimest ei vii Jumalale lähemale mitte hirm põrgu ees, vaid arm ja usaldus oma Päästja vastu. Nõnda kirjutas ta toona kiiresti bestselleriks saanud Sermoni surmaks valmistumisest (1519). On hea, et dr Urmas Petti (1965-2016) jõudis selle ka meie maakeelde ümber panna.

Ühel hiljutisel konverentsil joonistas ettekannet pidanud psühholoog tahvlile inimese elujoone. Lõigu ühes otsas oli mõistagi sünd ning seda sai ilusasti tähistada tärniga. Lõigu teise otsa kohta lausus psühholoog, et eestlastel ei meeldi seda sõna välja ütelda ja seepärast ei pane ta sinna punkti, vaid hoopis noole. Noole juurde kirjutas ta pisut leebema sõna, milleks oli ,,pensionile jäämine’’. Selline on siis eestlaste elujoon. Nippe selle joone võimalikult edukaks, valutuks, muretuks, õnnelikuks, nauditavaks ja efektiivseks läbimiseks jagatakse tasuta ja tasu eest igal sammul.

Kõikide soovituste ja näpunäidete, elutarkuste ja muu info tulvas võib ometi ka ära eksida. Pole imeks panna, et selline maailm tekitab ebakindlust – et suur osa sootsiumist näib abitult otsivat konkreetseid orientiire, elamisjuhiseid või tugeva käega juhte. Nii võib ka Pühakirja hakata vaatama kui õigesti elamise manuaali, mis võib anda võltsi kindlustunde, et me teeme asju ,,õigesti.’’

Aga ikkagi – kuidas olla inimene?

Kuidas olla päriselt inimene, mitte ainult quasimodo ehk peaaegu? Kuidas inimeseks kasvada? Kas selleks on lootust ka siis, kui me oleme täiskasvanud? Kuidas olla hea? Kuidas hoida mitte ainult ennast, vaid ka teisi? Kuidas elada? Kuidas õppida olemist? Ning kas seda on üldse võimalik tõeliselt õppida, kui ei tunnista suremist – kui ei mõtle kaduvuse ega igaviku peale?

Kui Jeesuse käest küsiti, milline käsk, seadus või juhtnöör on suurim, oli vastus võimatult lihtne ja keeruline ühteaegu: ,,Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!’’ Muud, sellest suuremat seadust meile ei anta. See on inimeseks saamise mõõdupuu. Vertikaal ja horisontaal üheskoos.

Ka Workshopist jäi üle kõigi asiste juhtnööride ja esiisade kogemustepagasi südamesse vertikaal – valgust heitev laternapost, lipuvardad ja mõõtmatutesse kõrgustesse sirutuvad hiidsekvoiad. Kui mõne hinnatud guru õpetusi kuulates jääb mulje, nagu oleks inimese vaimsus vaid üks efektiivse ja õnneliku elu tööriist, siis minu silmis on igatsus vertikaali järele ja sirutumine selle avara ja puhta, seletamatu ja lõputu poole midagi palju enamat. See on meie sisemine vajadus, ja see ei pruugi üldse olla tulus, efektiivne, praktiline ega õnnetunnet pakkuv. Vahel on see hoopis rahutukstegev ning ebamugav, vahel ei anna asu ning enamast ei lase see leppida liiglihtsate lahendustega. Ja see on meis olemas – igatsusena armastuse ja halastuse, igavikulise ja tõelise järele.

Nõnda nagu Jeesuse kuldne käsk, ei ole ka Tema rist kui kristluse keskne sümbol pelgalt vertikaal.

Vertikaal ühendab küll taevast ja maad, aga rist on samal ajal alati ka käesirutus siin maa peal.

Lepitus toimub üheaegselt mõlemal tasapinnal. Sirutumine kõrgustesse ei isoleeri meid teistest ega ole vaimne eneserahuldamine, vaid toob meid igal juhul lähemale ka üksteisele. See ei lase vältida seda maailma ega inimesi, kelle keskele meid on elama seatud. Sest Jumal tahab olla teenitud ja armastatud ligimeses. Igatsegem siis otsekui vastsündinud lapsed vaimulikku selget piima, et meist võiks kasvada inimesed.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (22)