Annika Laats: kuidas olla päriselt inimene, mitte ainult quasimodo?

Kas teadsite, et mõne nädala eest, täpsemalt nädal peale ülestõusmispüha, oli pühapäev, mis kannab kristlikus kultuuriruumis nime Quasimodogeniti?

Quasiomodo on tuttav paljudele – too Victor Hugo küürakas, kes Notre Dame’is kella lõi ning kogu südamest ja ennastunustavalt Esmeraldat armastas. Joonisfilmidest või värviraamatutest on nooremal rahval ta kujugi silme ees. Hugo kirjutab lapse leidmisest nõnda (,,Jumalaema kirik Pariisis’’, lk 161): ,,Ühel ülestõusmispühade järgsel pühapäeval 1467. a väljus ülemdiakon Claude Frollo peale jumalateenistust kirikust ja nägi leidlaste sõime juures käratsevaid naisi. Nood olid kogunenud ümber ühe sinna toodud hüljatud tite. Laps oli inetu, lausa ebardlik, ja see liigutas Frollo südant nõnda, et ta võttis lapse oma hoolde ning kasvatas ta üles.’’

Aga kas te teate, kust ebardlik laps sellise nime sai? Poiss avastati leidlaste sõimest sel samal pühapäeval, mida oma jutu alguses nimetasin. ,,Frollo ristis oma kasulapse ja pani talle nimeks Quasimodo, kas tahtis ta sellega päeva tähendada, millal ta tema leidis, või selle nimega kuidagi iseloomustada oma väikest ja väetit kui puudulikku, visandliku olendit. Tõepoolest, küürakana, ühesilmsena, kõverjalgsena oli Quasimodo ainult ,,peaaegu’’ inimene’’ (ib).

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (31)