Annika Laats: alandlikkusest

Arvo Pärt I Foto: Kaupo Kikkas

Hiljutisel Pärnu Juhtimiskonverentsil kasutasid vähemalt kaks esinejat oma ettekandes sõnal humble. Ühtlasi nenditi tõsiasja, et tõlkidele on sisult sobiliku eestikeelse vaste leidmine keeruline. Mis sõna see niisugune on, millega me, eestlased, jänni jääme?

Meie ühine tark mees taskus ehk Google Translate üllatab selles küsimuses meeldivalt ning pakub vasteks “tagasihoidlik”. Inimesed, kellega sel teemal aru pidasin, pakkusid esimese pähe tuleva tõlkevariandina välja “alandlik”. Sellega seondusid aga kohe ,,alandamine’’ ning ,,alandus’’. Alandlikkuses ei ole meie jaoks midagi ihaldusväärset.

Ometi kõneldi konverentsi ettekannetes mõistetest humble ning isegi humility kui millestki positiivsest. See olevat üks kvaliteete, mis aitab olla hea juht ning luua kaastöötajate jaoks inimlikku töökeskkonda. Humble on nimelt kõrgi ja ülbe vastand. Konverentsi kajastavas ,,Äripäeva’’ lehenumbris on sõna humbleness tõlgitud kui enda teistest kõrgemale mitte seadmist. Meil läheb vaja viit sõna, et inglaste jaoks nii olulise omaduse sisu kasvõi osaliselt edasi anda!

Humble tuleneb ladinakeelsest sõnast humilis, mille juured on omakorda sügaval mullas ehk huumuses. Kõrk vaatab alla kõrgelt, mitte-kõrk näeb seda, mis maadligi ning vaatab elule lugupidavalt alt üles.

Jah, see sõna tuleks tõlkida alandlikkuseks, kui meie keeles ei oleks selle mõistega midagi väga viltu läinud. Kas see kiivaminek toimus nõukogude ajal? Andres Saareste ,,Eesti keele mõisteline sõnaraamat’’ (1956–1968 Stockholm) näitab, et asjalood on keerulisemad. Eestlane ei ole alandlikkuses juba kaua aega midagi positiivset näinud. Saarestegi on leidnud, et alandlikkus on meie keeles seotud lömitamise, alistumise ja allumise, kuulekuse, truualamlikkuse ja selgrootusega. Alandliku inimesega on lähedalt sugulased ka pugejad, tallalakkujad, kintsukaapijad ja tuhkatriinud. Ning mõistagi orjad. Ehk ongi keele häda seotud meie kujutlusega aastasadade pikkusest orjaööst? Ja meie ideaaliks on kange mees Mats, kes ei pelga kedagi ning julgeb isegi saksast sirge seljaga mööda minna?

Mats ei tulnud uneski selle peale, et võiks oma poegadele alandlikkust õpetada.

Ega meiegi õpeta. Ka sõna humble leebem tõlkevariant ’tagasihoidlik’ näib praeguses maailmas pigem ebasoovitava omadusena. Matsi ning ta poegade ja tütarde meelest halvab tagasihoidlikkus edasipüüdlikkuse.

Aga milline on see humble inimene?

See on inimene, kes teab, et ta on kõigest üks inimene – üks miljardite seas. Ta teab, et ta ei ole Jumal, ning see kingib talle oskuse imestada ja imetleda – imetleda kõike, mis on suur ja ülev, ilmnegu see kasvõi kõige väikesemas mutukas või seigas. See hoiak eeldab taipamist, et miski on püha, ja et Püha võib avaldub kõikjal, kus on elu. Humble inimene ei pea teist inimest enesest alamaks, isegi kui see teine on ta alluv. Selle asemel püüab ta hoolida nii ümbritsevatest kui ümbrusestki. Humble inimene teab, et ta on ekslik ning tunnistab oma vigu. Ta on veendunud, et ka teistel võib olla olulisi ja huvitavaid mõtteid ning neid tasub ära kuulata ja nende üle järele mõtelda. Ka kõrgel positsioonil olles on ta pigem kui see, kes teisi teenib – minister selle sõna tõelises, algses tähenduses (ld k teenija). Juhina teenib ta teisi, et nende parimad omadused võiksid õide puhkeda ja rikkalikult vilja kanda.

Piibli keelepruugis on alandlikkus ja alandlik oma algsel kujul – see tähendab ’humility’ ja ’humble’ adekvaatsete vastetena – täiesti olemas. Kordagi ei tähenda Piibli alandlikkus orjameelsust, roomamist ega ka mitte kõrvad-lidus-kuuletumist ülematele. Alandlik ollakse vaimselt või vaimus, ning seda ennekõike Looja ees. On üsna loogiline, et austusega Looja vastu käib loomuldasa kaasas austus kõigi ja kõige suhtes, keda või mida Ta loonud on. Kogu loodu on Tema oma, ja kes olen mina, inimene, et ma seda halvustada võiksin?

Nii Vana kui ka Uus Testament annavad korduvalt mõista, et kõrgi rõõmud on üsna piiratud.

Kõrki ei anna ülendada, sest tal on lagi ees.

Ülbe ei suuda tunda tänulikkust. Ennasttäis inimesse ei saa isegi Jumal oma küllusest juurde lisada, sest mis täis, see täis. See aga, kes tunnistab, et tal on arenguruumi, võib kasvada ja üllatuda. Kes taipab, et ta pihud on tühjad, võib need välja sirutada ning õnnistust kogeda. Kes mõtleb rohkem teiste kui enda peale, see kogeb ootamatut, eluandvat rõõmu.

Hämmastav on see, et Jumal ise, see kõrgemaist kõrgeim, valis alandlikkuse tee. Kõiksuse isand otsustas saada inimese teenijaks. See on nii jõulude kui ka ülestõusmispühade sõnum: Jumal on meid sel mõõdutundetul määral armastanud, et Ta on tulnud meie madalusse. Ta on tulnud meid vabastama ja kõrgustesse tõstma. Selline on Jumal, kes on armastus: ,,Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõige, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.’’ (1.Kor 13:4-8)

Sellise armastuse kogemine täidab tänu, aukartuse ja alandlikkusega. Üha sellist armastust kogedes tohime teenida teisi, ilma et meie parem käsi teaks, mida vasak teeb. Andku Jumal meile sellist rõõmsat, kerget ja siirast alandlikkust, mis ei laseks meil iialgi mõelda, et alandlikena oleme me kuidagi paremad kui need teised – need, kes veel alandlikkuse rõõmu ja kergust kogenud pole.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (6)