Elus on ainulisi, pöördelisi hetki, mis muudavad kõike. Peale seda üht sündmust ei tundu miski enam endine olevat. Jah, sa ärkad küll, sa sööd ja jood ning lähed õhtul magama, aga kõik on sootuks teisiti. Kogu elu on omandanud hoopis teise tähenduse.
,,Kuid nüüd on Kristus üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu. Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.’’ (Hb 9:26b-28)
Jah, sa ärkad küll, sa sööd ja jood ning lähed õhtul magama, aga kõik on sootuks teisiti. Kogu elu on omandanud hoopis teise tähenduse. Küllap on meil igaühel olnud elus sellelaadilisi hetki või sündmusi, peale mida on raske uskuda, et maailm tiirleb ikka veel sama pidi ringi – et tuleb jälle hommik ja jälle õhtu. Näen selliseid olukordi pahatihti lastehaiglas – diagnoos, mis pannakse tervena oodatud või seni terveks peetud lapsele, keerab kogu maailma pea peale. Ja kui see maailm jälle argisema näo võtab ning uue reaalsusega harjunud ollakse, märkab inimene, kui põhjalikult on muutunud tema väärtushinnangud ja prioriteedid ning arusaamad sellest, mis on elus üldse tähtis ja pingutamist väärt. Sellised hetked on meie elus ainukordsed, kordumatud.