Annika Laats: pühadejutlus suureks reedeks & ülestõusmispühaks

Kolgata I Autor: Lee Steiner

,,Kuid nüüd on Kristus üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu. Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus, nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.’’ (Hb 9:26b-28)

Elus on ainulisi, pöördelisi hetki, mis muudavad kõike. Peale seda üht sündmust ei tundu miski enam endine olevat. Jah, sa ärkad küll, sa sööd ja jood ning lähed õhtul magama, aga kõik on sootuks teisiti. Kogu elu on omandanud hoopis teise tähenduse. Küllap on meil igaühel olnud elus sellelaadilisi hetki või sündmusi, peale mida on raske uskuda, et maailm tiirleb ikka veel sama pidi ringi – et tuleb jälle hommik ja jälle õhtu. Näen selliseid olukordi pahatihti lastehaiglas – diagnoos, mis pannakse tervena oodatud või seni terveks peetud lapsele, keerab kogu maailma pea peale. Ja kui see maailm jälle argisema näo võtab ning uue reaalsusega harjunud ollakse, märkab inimene, kui põhjalikult on muutunud tema väärtushinnangud ja prioriteedid ning arusaamad sellest, mis on elus üldse tähtis ja pingutamist väärt.

Sellised hetked on meie elus ainukordsed, kordumatud.

Tänase jutluse aluseks olevas kirjalõigus kordub kreekakeelses lühikeses algtekstis kolm korda sõna hapax. Eesti keelde on see tõlgitud väljendiga ,,üks kord’’. Hapax on siiski midagi enamat, või oleks ehk õigem ütelda ,,vähemat’’: hapax tähendab ainukordsust. Ainuline on iga inimese sünd, ainuline on tema surm kui lõplik lahkumine maisest elust.

Suur reede, mil Jeesus Kolgatal risti löödi, on päev, peale mida ei ole miski siin maailmas enam endine. Tõsi küll, ikka süüakse ja juuakse, ikka armastatakse ja vihatakse, sünnitakse ja tapetakse, nii et pealtnäha oleks kõik justkui sama. Aga ometi on selle ilma olukord täielikult muutunud.

Peale seda, kui meie, inimesed, olime Jumala ehk Elu enese risti löönud, ei saanud universum samaks jääda. Kui meie tigedus, ükskõiksus ja hävitustung on nii suur, et me Olemise enese hävitame, siis ei saa ju olemine samaks jääda. Kui meie pimedus on nii valdav, et me valgusele koti pähe tõmbame ja ta olematuks kuulutame, siis mõistame me sellega iseennast pimedusse. Kui me Elavat piitsutame ja talle näkku sülitame, kui me tõe ja armastuse välja naerame, siis ei ole meil enam lootust.

Jeesuse ristilöömine Kolgatal oli üks konkreetne, ainuline hetk ajaloos – hapax – aga sellisena on see ka ajatu, aegadeülene hetk.

Kolgatal toimunu on kui kokkuvõte või kontsentraat sellest, mida me inimestena igapäevaselt teeme. Tavaelus toimub see lahjendatuna ja laialivalgunult meie rutiinsete toimetuste, väljaütlemiste, tuimuse ja tegematajätmiste kujul. Kolgata ristil on see meie tehtu ja tehtav kõik ühte punkti koondunud, nii et meil ei ole võimalik sellest mööda vaadata. Need on sinu ja minu elu häbiväärseimad hetked, ja kõik need teised hetked, mis ei ole sugugi ainukordsed, vaid üha ja üha korduvad – need, mis on oma sisult inimsuse lati alt läbi jooksmised. Kontsentraadina, ajas ühte punkti kokku koondatuna on seal, ristipuul, risti löödud Jumalas kõik see ülekohus, mis me üksteisele teinud oleme.

Seda me oleme, inimesed, teinud ja seda teeme me jätkuvalt veel.

On siis midagi üldse muutunud? Mida muutis see hapax-hetk seal Kolgatal, kui kõik jätkub samamoodi? Oli see üldse mingi pöördepunkt?

Pööre tähendab enamasti pöördumist kõrvale või tagasi. Sellist pööret tõesti polnud. Sest kui me Olemise enese risti oleme löönud, siis tagasiteed sealt ju pole, ning kõrvalteele põigata ei anna sellest samuti. Mis teest saab üldse enam juttu olla, kui see, kes ise oli tee ja tõde, sureb ristil.

Kui suure reedega lõpeks Jumala ja inimese vaheline lugu, siis ei oleks see tõesti mitte pöördepunkt, vaid lihtsalt punkt. Siis ei oleks enam millelgi mõtet, sest kõik seisaks hävingu ja olematuse pitseri all. Siis võiksime tõesti oma põhimõtted ja ideaalid peenrahaks vahetada ja võimalikult ruttu laiaks lüüa. Siis poleks enam vahet: võiksime südamerahus vihata, räusata ja hävitada, sest elul poleks väärtust ja südamerahugi oleks paljas sõnakõlks. Jutt armastusest oleks tühi liri-lori ja halastus vaid unarsõna, haleda nõrkuse ilming. Siis võiks kõigele vee peale tõmmata, iseendale sealhulgas, sest meil kõigil oleks hävingu märk otsaette kirjutatud.

Niimoodi oleks, kui Kolgatal oleks pandud lõplik punkt.

Meie, inimesed, selle omalt poolt panimegi. Jumal aga avas sel kohal uue peatüki, uue raamatu. Seda ei saa enam ükski vägi sulgeda, sest see ulatub igavikku. See oli pöördepunkt, aga pööre toimus hoopis uue dimensiooni poole. See on dimensioon, mis jääb meile sageli hoomamata. Argipäevas on sellest kerge mööda vaadata. Me kahtleme selles, aga ometi kõnetab see meid. Kui mitte mujal, siis meie igatsustes.

Kurjus ja tühisus ammendasid ennast Kolgatal, enam kaugemale minna nad lihtsalt ei saanud. Elust sai surm, olemisest mitteolemine – nihil. Aga Jumala viisiks on luua eimillestki, luua olematusest – ex nihilo. Suure reede pilkasest pimedusest hakkab paistma elu valgus. Temast, kes ripub surnuna ristil, saab ülestõusnud Issand, surmavõitja. Tema on see, kes võib meile kinkida uue elu. Niisuguse, mis on surmast tugevam. Hävingu märgi asemel tahab Ta kirjutada meie laubale lootuse märgi, ristimärgi – märgi, mis tunnistab, et meie ei ole surma, vaid elu lapsed. Mitte pimeduse, vaid valguse omad.

Tõsi, surm niidab meie keskel ka täna. Ometi pole tal enam ütelda viimast sõna. Kurjuski laastab, aga ta on määratud kaotama. Kristuse rist on pöördepunkt. Hapax, üks kord ja kõigiks aegadeks on kurjus võidetud – nii see, mis valitseb meie ümber, kui ka see, mis luurab meie sees.

Nii on suur reede ja ülestõusmispühad elu ja armastuse võidukäiguks keset seda pilvist maailma. See on halastuse võidukäik, sest Jumal on meile halastanud ning nüüd tohime ja suudame halastada ka meie. Kõikjal, kus me näeme vastupidist, kõikjal, kus on tegutsemas halastamatuse ja hävingu jõude, tohime me julgelt välja astuda, kõneleda ja tegutseda armastuse tähe all. Sest kurjal pole tõelist väge; armastusel on. Mitte surm ei ütle meie kohta viimset sõna, vaid Tema, kes on elu. Surmal pole ülemlaulu. Armastusel on.

Maailm on üks kord ja kõigiks aegadeks – hapax – muutunud. ,,Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et igaüks, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.’’

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (18)