Hannes Kuhlbach: takerdudes leina

Me kõik oleme elus kaotanud kellegi väga lähedase ja kalli. Lahkumisvalu on vaja läbi töötada, see võtab aega.

Elu on kaotuste jada, ütleks pessimist, ja see lõppeb surmaga. Optimist leiaks ilmselt vastupidi, et elu on uute seikluste, võimaluste ja vallutuste rada, surma üle ei maksa enneaegu muretseda. Neil mõlemal on õigus. Igas võidus on ka kaotus, igas kaotuses võit.

Kaotustel on nii välimine kui ka sisemine tahk. Usun, et just sisemiselt on kaotustega toimetulek tähtis ja inimesena kestmise seisukohalt määrav. Välises maailmas on elutee väiksemate ja suuremate kaotustega sillutatud. Väikeseid kaotusi on lihtsam taluda, suuremad kaotused panevad kogu psüühilise jõuvaru proovile.

Surm kui väline sündmus käivitab sisemise leina

Surm kui lõplik rajajoon saab inimese arengus sisemise tähenduse alles teatud küpsusastmel; enne seda on sümboolne käsitlus isegi pea võimatu. Ometi nõuab elu vahel võimatut. Ahastavad pildid pagulastest, lastest, kes on kaotanud oma vanemad, tühjuse ja lootusetusega täidetud silmadest kõnetavad meid emotsionaalselt eeskätt läbi kaotuse valu ja paratamatuse. Me kõik oleme elus kaotanud kellegi väga lähedase ja kalli: lemmiklooma, venna või õe, koolikaaslase, õpetaja, vanavanemad, lõpuks ka vanemad. Veelgi raskem on igavikuteele saata oma laps või partner. Sel hetkel peatub aeg ning hangub ka osa inimese hingest – just see sopp, kus kadunud inimene elas, seal päiksepoolses toas.

Eestlastel ei ole kommet üldriiklikult leinata, lahkunuga hüvastijätt on pigem intiimne, oma lähedaste-sõpradega läbi viidud kombetalitus. Peale seda süveneb lähedase kaotanu omaenda maailma, mis on palju vaesem ja üksildasem. Algab leinaaeg.

Lahkumisvalu on vaja läbi töötada, see võtab aega

Elu läheb edasi, sest selline on elu seadus. Päike tõuseb ka järgmisel päeval peale matuseid, rong annab vilet, inimesed tõttavad oma asjatoimetusi tegema. Kaotusvalu jääb kaotaja kanda, tema enda sisemusse. Valu talumise ja läbitöötamise võime on erinev. Tähtis on seda valu mitte tõrjuda, eitada, selles olemist iga hinna eest vältida, vaid valu n-ö läbi valutada.

Leinatöö on hingeliselt tähtis, seda ei saa tegemata jätta, sellest edasi kiirustada.

Erinevad tunded – viha, pettumus, süü, leppimine – võtavad kõik arenemiseks, endamisi kuulamiseks ja läbiküpsemiseks oma aja ning hingejõu. Leinaja jaoks on peale väliste kombetalituste lõppu tähtis lahkunuga enda sees hüvasti jätta, temast loobuda, tema kaotus endasse sisestada. See ei tähenda sugugi mälestuste kustutamist, hea ja halva unustamist, n-ö suhtekonto diliitimist. Lahkunu on sündmuste mälus enam-vähem selgelt ja emotsioonide tasandil selgemaltki kaotusekandjaga kaasas päris pikalt. Sünnipäevad, jõulud, isiklikult tähtsad igal aastal korduvad sündmused toovad mälestused taas pinnale ja rõhutavad kaotuse lõplikkust. Sealtpoolt igavikujõge ei tulda enam kunagi tagasi. Andkem leinajale aega üle selle jõe lehvitada, ärgem kiirustagem.

Kui leinast saab “uus elu”

Vahel juhtub aga, et hüvasti ei olegi võimalik jätta. Tunded, mis ellujäänu meeltes on seotud lahkunud inimesega, on jätkuvalt värsked, neid hoitakse alles. Sel viisil elatakse oma sisemaailmas koos lahkunuga edasi, vahel isegi väga konkreetselt midagi säilitades (nt hoides tema elukoha või toa muutumatuna, hoiustades kapis tema riideid või esemeid, seinal pilte jne). Inimene n-ö samastub lahkunuga enda hinges, mingi osa temast lõheneb ja hakkab juba elus edasiminemist takistama.

Selle põhjuseks võib olla väga tugev ja kestev süü, mis paneb arvama, et kalli inimese lahkumine oli kuidagi minu enda põhjustatud, tahtmata või isegi meelega. Fantaasiad, mis oleks kõik võinud olla teisiti, kui ma ainult oleksin rohkem armastanud, hoidnud, ettevaatlik olnud, ette aimanud, võivad halvemal juhul libiseda luululisusesse, omandada kirkalt ebaelulise ja uskumatu mõõtme. Või siis on lahkunu olnud see edasiviiv ja toimekas mootor, kellele on kõik teised saanud toetuda, kelle elujõust julgust ja toimekust ammutada. Tema lahkumise järel on maailm lihtsalt väga hirmutav ja ebakindel paik, kus üksi toime tulla võimatu.

Üldistatult kompenseeritakse sel puhul reaalne kaotus – lähedane inimene sureb ja tema elutee lõppeb – sisemiselt suhte jätkamisega, nn patoloogilise leinaga.

Kuna surnud inimene ei osale enam reaalselt elu elamises, siis asendub ta patoloogilise leinaja meeles otsekui pühakuga, kes on samas viimase enda sisemaailma projektsioon, fantaasia. Kaotus püsistub ja saab elu osaks, ning kaotatuga sisemaailmas kooselamine muutub vahel tähtsamaks kui välises maailmas edasiminek – vanade sõpradega või uute inimestega läheduse otsimine, enda teostamine, elust rõõmu tundmine. Ma ei usu, et ükski lahkunu oleks tahtnud mahajääjatele sellisel viisil kaaslaseks jääda. Kivirähalikult: milleks surnut kaasas tassida, elagem koos elavatega.

Patoloogiline lein on kaotuse eitus sügaval psüühikas

Osa inimese meelest on pidevalt ja tihti süvenevalt hõivatud kadunu “tõmmise” säilitamisega, temaga koos olemisega, temast mõtlemisega. Elamiseks ja rõõmustamiseks jääb vähe aega, energiat, soovi. Kuidas sa ikka rõõmustad, kui teine inimene on surnud, maetud külma mulda või lebab tuhana urnis? Rõõmus ja muretu oli aeg, mis päädis kallima surmaga, nüüdne on morn ja kurb. Lõhe, mis inimese hinges tekib, on kaunikesti mustvalge jaotuseni viiv, stiilis hea-halb, rõõmus-kurb, süüdi-süütu. Juba selline eristav jaotus on kunstlik, mitte-eluline, sest küllap oli lahkunus, nagu meis kõigis, nii head kui ka halba, ikka segu kõigest inimlikust.

Nagu vihjatud, võib kestev lein hakata muutma, vahel ehmataval määral, tegelikkust. Just reaalsuse moondumise, väändumise hind on see, mis teistelegi, leinast mitte nii põhjalikult haaratud inimestele, silma torkab.

Leina kinni jäänu hakkab tegelikkust tajuma oma lõhestumise, oma moonutuste kaudu.

Sisemine kujutluspilt kadunust hakkab idealiseeruma, tema mõtted, ütlemised ja teod on eranditult head, samal ajal kui inimene ise tunneb ennast mittepiisavana, halvana.

Surnu puhul, kellest pidevalt mõeldakse ja kes fantaasiates ikka võimsalt kohal, on iseloomulik see, et ta ei arene. See tähendab – ta ei vanane (enam), tema dünaamilisus on asendunud jäätunud staatilisusega. Tema omadused on otsekui kristalliseerunud, temast on saanud püha pilt. Halvemal juhul kaotab leinav inimene reaalsustaju hoopiski ning võib sootuks kadunuga samastuda. Üks grotesksema, hullumeelsuseni viiva samastumise kirjeldusi on filmiklassika varasalve kuuluv Hitchcocki “Psycho”.

Terve lein viib kadunust eemaldumiseni ja elava elu jätkumiseni

Leinamine on kaotuse sisestamise ja kadunukese minnalaskmise protsess. Kaotusvalust saab lahti ainult seda läbi elades, kuid see võtab aega. Hingelised protsessid, mõtted, mälestused, mis lahkunuga seotud, tuleb läbi töötada ja siis möödanikku jätta. Elus kohtame paljusid ja paraku ka lahkume paljudest inimestest, ühel hetkel oleme ise lahkujad. See on loomulik, see on paratamatu. Elu ise läheb edasi ja meie kui elusolijate kohustus on edasi elada enda ja oma kallite inimeste jaoks. Selles on ka muutuse, arengu ja (enesele) andestamise võti. Leina takerdunu elab pooleldi varjuderiigis.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (46)