Elu on kaotuste jada, ütleks pessimist, ja see lõppeb surmaga. Optimist leiaks ilmselt vastupidi, et elu on uute seikluste, võimaluste ja vallutuste rada, surma üle ei maksa enneaegu muretseda. Neil mõlemal on õigus. Igas võidus on ka kaotus, igas kaotuses võit.
Kaotustel on nii välimine kui ka sisemine tahk. Usun, et just sisemiselt on kaotustega toimetulek tähtis ja inimesena kestmise seisukohalt määrav. Välises maailmas on elutee väiksemate ja suuremate kaotustega sillutatud. Väikeseid kaotusi on lihtsam taluda, suuremad kaotused panevad kogu psüühilise jõuvaru proovile.
Surm kui väline sündmus käivitab sisemise leina
Surm kui lõplik rajajoon saab inimese arengus sisemise tähenduse alles teatud küpsusastmel; enne seda on sümboolne käsitlus isegi pea võimatu. Ometi nõuab elu vahel võimatut. Ahastavad pildid pagulastest, lastest, kes on kaotanud oma vanemad, tühjuse ja lootusetusega täidetud silmadest kõnetavad meid emotsionaalselt eeskätt läbi kaotuse valu ja paratamatuse. Me kõik oleme elus kaotanud kellegi väga lähedase ja kalli: lemmiklooma, venna või õe, koolikaaslase, õpetaja, vanavanemad, lõpuks ka vanemad. Veelgi raskem on igavikuteele saata oma laps või partner. Sel hetkel peatub aeg ning hangub ka osa inimese hingest – just see sopp, kus kadunud inimene elas, seal päiksepoolses toas.