Kaja Kann elab kaasa sõjale Ukrainas. “Helistab kunstnik, kellega olin teinud intervjuu ja kes ütleb, et me ei avaldaks seda. Ütleb, et see jutt on täna mõttetu, kogu kunst on mõttetu, et tema on mõttetu. Nii on. Nutma ajab. Kuuendal päeval kivistun.”
Juba lapsena kummitas mu peas pidev soov murda jalg. Ma olin nii tavaline. Kergejõustikuvõistlustel alatine neljas. Nii keskmine. Oleksin tahtnud olla silmapaistvam ja kui mingit suurt annet polnud kusagilt võtta, siis palusin appi väliseid näitajaid. Soovisin olla murtud jalaga sportlane, kes ületab longates finišijoone. Vaatajad aplodeerivad ja mina olen midagi enamat kui lihtsalt keskmine.