Kaja Kann. Kodune sõjapäevik

Seitsmendal päeval hakkavad liikumatud lihased tardumusest väsima. Pea pidevalt valutab. Uudiseid kuulan ikka. Kõigist kanalitest. Nüüd jälgin sotsiaalmeediat ka öösiti. Magada ei saa. Foto: Shutterstock

Kaja Kann elab kaasa sõjale Ukrainas. “Helistab kunstnik, kellega olin teinud intervjuu ja kes ütleb, et me ei avaldaks seda. Ütleb, et see jutt on täna mõttetu, kogu kunst on mõttetu, et tema on mõttetu. Nii on. Nutma ajab. Kuuendal päeval kivistun.”

Juba lapsena kummitas mu peas pidev soov murda jalg. Ma olin nii tavaline. Kergejõustikuvõistlustel alatine neljas. Nii keskmine. Oleksin tahtnud olla silmapaistvam ja kui mingit suurt annet polnud kusagilt võtta, siis palusin appi väliseid näitajaid. Soovisin olla murtud jalaga sportlane, kes ületab longates finišijoone. Vaatajad aplodeerivad ja mina olen midagi enamat kui lihtsalt keskmine.

Hiljem, kui elu juba täitsa paigas, hakkas sama tunne taas närima, tekkis soovmõtlemine, et kui kuidagi saaks nii, et mõlemad jalad kaoksid alt, siis oleks mõtet elada, eluga võidelda. Kindlasti saaksin hakkama. Väntaks ratastoolis mööda teatrit ja riputaks prožektoreid. Nojah, päris lae alla vist mitte. Siis oleksin sunnitud õppima helitehniku töö ära. Seda saab maa pealt teha. Mida keerulisem elu, seda mõttekam ma endale tundusin.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (26)