Annika Laats: kõrvalseisja vastutus. Kellele lüüakse hingekella?

"Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule." (John Donne, 1624). Foto: Shutterstock

Veider, kuidas selline lihtne küsimus nagu “Kuidas sul läheb?” võib üleöö kohatuks muutuda.

Sest mismoodi sellele vastata? Et pole viga? Aga on ju. Ukrainas on sõda. Et siis halvasti või? Aga kuidas saaks öelda oma elu kohta halvasti, kui meil sajab taevast endiselt vaid vihma ja lund ning mitte pomme, ja me ei pea peituma varjenditesse ega tooma lapsi ilmale keldrites? Ma ei tea isegi, kuidas ma praegu elan. Aga ma arvan teadvat, mida tundis Marie Under, kirjutades – toona küll küüditatutele mõeldes – oma Jõulutervituse 1941: ,,…Taeva poole karjub nende äng. Nagu oleksime kõik ses süüdi, et neil puudub – meil on söök ja säng!’’

Hea, kui meil on sellel õõvastaval ajal inimesi, kelle eest hoolitseda. See aitab, sest hoiab tegevuses ega lase uudistevool halvavalt mõjuda. Tänu Jumalale laste eest. Oma vajaduste, soovide ja elujõuga võtavad nad ka hulludel aegadel täie enesestmõistetavusega sisse oma keskse koha – nemad, meie elu peategelased. (Olen nende pea- ja kõrvaltegelaste üle uitmõtteid mõlgutanud juba paar kuud. Nüüd neid kirja panema hakates saan aru, kuidas taustal olev sõda annab kõigele uue värvingu ning senised üheplaanilised mõtted muutuvad otsekui allegooriaks.)

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (55)