Eesti sugemetega venemaalane Kirill Liats ei suuda varjata kurbust selle üle, mis toimub Ukrainas. Liats nendib, et ehkki ettevõtlus kannatab sanktsioonide tõttu raskelt, pole tegelikult Venemaal erilist paanikat ning ka sanktsioonidega on juba varasemast elama õpitud.
Selle artikli lugemise eest me tasu ei küsi. Kui soovite toetada aeglast ajakirjandust, siis palun kaaluge Edasi tellijaks hakkamist.
Kirill Liatsi ettevõte toodab Venemaal LNG ehk veeldatud gaasi tootmiseks, transpordiks ja hoiustamiseks seadmeid. Liats (eestipäraselt Lääts) on endale välja võidelnud ka Eesti passi. Ta on üks väheseid, kes on saanud Eesti kodakondsuse nii, et on tõestanud riigile, et tema esivanem oli küll Eestimaalt välja rännanud, kuid vabariigi väljakuulutamisega andis välismaal elades märku, et soovib siiski Eesti kodanikuks saada. Kirilli esiisa Martin Lääts andis sellisest soovist teada Moskvas elades. Inseneriharidusega Lääts töötas Venemaal Siemensi radiaatoritehases. Martinil olid pojad Georg ja Reinhold. Viimase lapselaps on Kirill.
Ajaloodokumendid aastaid tagasi politsei- ja piirivalveametile esitanud Liats sai juba kuu pärast arhiivileidu Eesti passi. Hiljem on riik pidanud tunnistama kõik sedamoodi Eesti passi omandanud kodanikud “eksitusteks”, ehkki passi Liatselt ära ei ole võetud. Kodanikuks loetakse nüüd vaid need, kelle esiisad ka reaalselt Venemaa avarustest vastloodud Eesti vabariiki elama tulid. Kirill Liatsi vanaisa Reinhold ei naasnud Eestisse, vaid töötas kuni pensionini insenerina endises Siemensi tehases Moskvas, mis kandis toona nime Elektrosila. Ka Kirill Liats ise ei ole Eestisse elama kolinud, ehkki käib siin sageli, ka äri ajamas.
Olete praegugi Venemaal ega ole lahkunud, ehkki teil oleks võimalus ning taskus Eesti pass. Miks?
Mul on siin äri. Ma juhin suurt tehast, ma ei saa lihtsalt niisama lahkuda ja jätta oma töötajad ilma juhita. See oleks väga keeruline.
Kui vabalt saate te siis rääkida sellest, mis toimub Ukrainas, Venemaal?
On teatavad piirangud, mis puudutavad Vene armeed, selle tegemisi Ukrainas või mistahes paigas, sellepärast hoidume armee tegevusega seotud spetsiifilisest karakteristikast, aga üldiselt, ma arvan, et me saame rääkida olukorrast.
Te ei tohi kasutada isegi “selle” kirjeldamiseks sõna “sõda”. Kas te ei karda oma arvamust avaldada?
Ma väljendan oma isiklikke tundeid eelkõige sellepärast, et tegutsen ju ettevõtlussfääris. Ma tunnen sanktsioonide mõju. Iga päev, iga minut tunnen ma nende üha suurenevat mõju, uusi väljakutseid. On võimatu mitte näha, kuidas maailm muutub drastiliselt iga minutiga (meie jaoks). Mitte isegi iga päeva, aga iga minutiga. Minu vaates on see kõik väga hektiline.
Kuidas sanktsioonid teid isiklikult mõjutavad?
Isiklik elu veel ehk ei ole niivõrd muutunud, kuid äriliselt muutub küll. Me oleme kaotamas palju uusi tellimusi, väljavaateid, projekte, eriti sellistel uudsetel aladel nagu alternatiivenergia, osalusi rahvusvahelistes liitudes investeerimisprojektides siin Venemaal. Me oleme praegu keskendunud sellele, et toetada tööstust miinimumtasemel, et maksta palku ja hoida inimesi palgal. Me ei saa planeerida oma tööd ka järgnevateks kuudeks.
Viimastel päevadel on kõigil olnud palju tegemist, et leida uusi võimalusi, et vahetada välja välismaal toodetud varuosad Venemaal tehtute vastu, aga ma olen kindel, et kui seda ei ole suudetud teha aastatega, siis ei saa see võimalikuks ka lähinädalate, kuude ja isegi aastaga. See tähendab teatud liinidel suuri puudujääke, eriti rasketööstuses. 40–50% rasketööstuse toodetest on välismaa osadest. Seetõttu oleme nüüd stagnatsioonis ega saa enam mõnda aega kuhugi areneda. Me peame töötama väga karmide sanktsioonide all võib-olla tosinaid aastaid. Nii et kindlasti on see uus reaalsus. Meil oli ehk midagi sarnast peale revolutsiooni, kui kogu maailm kehtestas sanktsioonid Nõukogude Venemaa vastu 1917, ent viie aasta pärast, 1922 kõik need juba kadusid erinevate kokkulepete tõttu. Krimmi kriisi vaadates pole sanktsioonidega nii küll juhtunud ja seetõttu kriitiline olukord kestab ilmselt väga kaua.
Samas on Vene tööstus päris tugev ja avaneda võivad uued programmid uute materjalide, varustuse tootmiseks. Aga nagu ma enne ütlesin, siis me pole viimaste sanktsioonidega järel suutnud piisavalt vähendada välismaa toodangut, mis tähendab, et me ei oska ette näha kõiki probleeme. Meie majandus on stagnatsioonis, isolatsioonis. Rasked perioodid on tulemas, on juba käes.
Kuidas on teha Venemaal äri, kui pead mõtlema sellele, et valitsuse tegevus võib saavutatule üleöö kriipsu peale tõmmata?
Me näeme praegu, kuidas valitsus töötab välja mehhanisme, et aidata Venemaa ärisid sanktsioonide all. Ma olen täiesti kindel, et finantseerimine suureneb märgiliselt. Võib-olla ei ole pankade intressid head, aga valitsus juba töötab välja toetusprogramme, dotatsioone, grante… Me otsime oma valdkonnas ka neid võimalusi.
Kuidas teile tundub, kui palju on teie valitsus läbi mõelnud rünnaku Ukrainale ning on nad ette näinud selle tagajärjel selliseid sanktsioone? Suurettevõtted lahkuvad Vene turult vabatahtlikultki. Kui suur üllatus oli see ärimaastikule?
Täielik üllatus! Me oleme tegelikult šokis. Mis puudutab sanktsioone, siis me mõtlesime, et Krimm on juba piisav ning oleme saanud suure õppetunni. Kahjuks nemad… või pigem tema? Võib-olla on see ikkagi ühe inimese ja mitte kogu riigi otsus, sest mina tunnen mitmeid inimesi Venemaa valitsusest ning nemad ei teadnud ja olid šokis.
Keegi ei saa olla valmis selliseks sissetungiks ja kõigeks selleks, mis on selle tagajärg… Me oleme šokis!
Sanktsioonidest või Ukrainasse tungimisest?
Sanktsioonid on lihtsalt selle sekkumise tagajärg. Ma sain Putinit kuulates kohe aru, et suur kriis on tulemas. See oli ennustatav, aga see interventsioon… seda ei suutnud küll ette ennustada.
Ent teie tarbite Vene meediat, tarbite välismeediat. Lugesite, kuidas Venemaa paigutab vägesid Ukraina piiri taha, lugesite välisriikide hoiatusi. Ikka ei uskunud?
Ma uskusin, et mingit laadi sekkumine võib tulla. Ma südamest lootsin pigem, et võib-olla tahavad nad üle võtta mingi territooriumi, mingi osa Donetski või Luganski piirkondade territooriumist. Ning väed on kogunenud selleks, et seda ettevõtmist toetada. Meie, kes me nii arvasime, eksisime kahjuks.
Kuidas see teid Vene kodanikuna, inimesena mõjutab?
Ma tunnen end emotsionaalselt väga halvasti. Ma õppisin Prahas, paljud klassikaaslased on Ukrainast. Väga raske aeg… (vaikib, silmas pisarad).
Ma olen nendega kontaktis. Mõni neist on Mariupolis, mõni Kiievis. Nad on mulle lähedased, minu sõbrad, aga ka üldiselt inimesi pommitatakse seal, nad surevad…
Teie olete vähemus, kes nii Venemaal mõtleb?
Me oleme kahjuks vähemus. Umbes 25 protsenti venemaalastest omavad välispassi reisimiseks ning teavad, mis toimub. Ülejäänud elavad nagu kivi all. Nad mõtlevad sellest kõigest nõukogude mustri järgi, et taastada impeerium, mitte kaotada Ukrainat, sest “nad on ju meie õed-vennad, me oleme üks rahvus, üks riik nagu ka Valgevenega”. Pärast Krimmi olid ka paljud inimesed õnnelikud sellise interventsiooni üle. Sellepärast me oleme vähemus. Paljud käivad protestimas, nad pannakse vangi. Mina isiklikult ei käi demonstratsioonidel, aga südames ma saan aru, et see on lihtsalt viis, kuidas see vähemus saab end väljendada. Vähemus, mis võib hakata lähinädalatel-kuudel kriisi tõttu kasvama. See võib avada nende silmad, et midagi on ikkagi juhtunud.
Kui isikliku rahakoti kallale minnakse, siis muutub inimene kriitilisemaks?
Mõni tunneb rahakotiga ja mõni jääb ilma oma pojast. Ka see võib olla suureks mõjutajaks. Me võime näha sõdurite emade aktiivsuse suurenemist. Me nägime sarnast olukorda Tšetšeenia sõja ajal, kui sõduriemad muutusid väga aktiivseks ning ilmselt ka tänu nendele sõda viimaks lõppes.
Te ütlesite, et ei saa oma töö pärast lahkuda. Kas need, kes Venemaalt praegu lahkuvad, kardavad sõda või on neil majanduslikud mured?
Paljud inimesed kardavad praegust olukorda ning mõtlevad oma laste tulevikule. Lahkudes nad kaotavad kõik, sellepärast ei saa nad mõelda niivõrd majanduslikele muredele. Nad mõtlevad paljuski enda turvalisusele, sest nad on enamasti sellest vähemusest, mida ma kirjeldasin. Nad mõtlevad oma poliitilisele turvalisusele. Kui lahkujate gruppi vaadata, siis paljud neist on ajakirjanikud, humanitaartöötajad, IT-sektori vabakutselised. Need on inimesed, kellel on olnud aega mõelda ning olla poliitiliselt aktiivne. Kui see ei ole võimalik, siis tunnevad nad tavaelu printsiipide puudumist teravalt ega suuda enam niimoodi Venemaal edasi elada. Sellepärast lahkutakse.
Minul ei ole töö kõrvalt kahjuks aega olla poliitiliselt väga aktiivne. Seetõttu ei ole mul põhjust kiiresti riigist lahkuda.
Kas Venemaa toidupoodides on ostupaanika?
Mitte mingit paanikat ei ole. Pangaautomaatidega oli probleeme ja järjekorrad, aga praegu on vist kõik pigem rahulik.
Võib-olla ostetakse kokku mingeid kaubamärke, mis on teada andnud lahkumisest?
Eile käisin poes ja ostsin Coca-Colat, sest kuulsin, et Coca-Cola lahkub, ja mulle see maitseb. Sellepärast ostsin ühe pudeli, aga toidupoodides mingit tunglemist ei ole. Võib-olla veidi aktiivsem on, sest varsti on naistepäev ja mehed ostavad naistele kingitusi.
Meil on tark ja liberaalne valitsus… majanduslikus mõttes. Nad teavad ja on juba Krimmi kriisi ajal näidanud, kuidas juhtida riigi majanduspoliitikat sellises olukorras. Ma olen isiklikult töötanud Venemaa keskpanga praeguse juhiga. Ma tean teda hästi, ta on väga tark. Tema kohalolek selles positsioonis annab kindlust. Venemaa majandus, isegi nende dramaatiliste sanktsioonide all, töötab päris hästi.
Ning ka propaganda kinnitab pidevalt üle, et kõik on kontrolli all?
Paanikat ei ole. Muutusteks tuleb mõnda aega oodata – võib-olla mõned kuud, kui on selged muutused palkades.
Tavainimene arvab seni, et ülemaailmsed ettevõtted lahkuvad turult, et… venelasetele lihtsalt närvidele käia?
Eile teatas juveelifirma Cartier, et lahkub turult. Võib-olla sadakond venelast ostsid seepeale midagi. Võib-olla IKEA lahkumine oli šokk laiemale üldsusele, aga paljud firmad tegelikult ei mõjuta kuigi palju. Probleem on pigem tootlikkuses, tõhususes, aga kriisis pole tootmise tõhusus peamine küsimus. Ei mõelda ökoloogilistele probleemidele jne. Teatud masinaehituses on muidugi suuremad probleemid. Näiteks 80 protsenti lennukipargist on välist päritolu.
Selle kriisi stabiliseerumiseks kulub umbes aasta, et taastada majandus ja unustada kriitiline import. Selle tagajärjel väheneb kvaliteet ning mõeldakse vähem ökoloogilisele jalajäljele, aga see ei loe, kui on kriis.
Kuidas rääkida vene kogukonnaga, kes on seni elanud propagandamaailmas, et sellest ka mingit kasu oleks, on teil soovitusi?
Mul head soovitust ei ole, aga igal juhul me peame leidma viise, kuidas suhelda ja arutada erinevate gruppidega. Kommunikatsioon ei tohi kaduda. Eestis on palju venelasi, eriti Narva ja Ida-Viru piirkonnas. Kommunikatsiooni mõttes ollakse raskes olukorras, ma saan sellest aru. Aga üksteisega tuleb suhelda.
