Annika Laats: kui palju on liiga palju hellust? Mis on helluse mõõt?

Mida enam me oleme kogenud hellust ja külluslikku, mittekalkuleerivat armastust, seda lihtsam on meil seda ka teistele jagada. Foto: Shutterstock

Talvised koolivaheajad möödusid meil vennaga Viljandi lähistel vanavanemate juures. Maja ja seda ümbritsev suur aed asus nõlvakul, aia taga laskus allapoole karjamaa. See veerepealne oli ideaalne koht liulaskmiseks. Võtsime vennaga ette ja valmistasime ehtsa kelguraja, külgedelt kõrgemate servadega nagu telekas bobisõitudest nähtud. Möllamist oli küllaga. Õhtu jõudis kätte ja suurem kelgusõit lükkus järgmisele päevale.

Kui me aga hilisel hommikul õue jõudsime, sai selgeks, et kelgurajaga oli midagi juhtunud. Vanaema oli ärganud harjumuspäraselt kella viie paiku ja tassinud rajale kümneid pangetäisi vett. Milleks ometi? Ikka selleks, et meil oleks libedal rajal parem ja ägedam kelgutada. Pang pange järel oli ta vedanud köögist aia tahaotsa ja alla nõlvale vett, et meil vennaga oleks parem – et meil oleks veelgi rohkem hoogu ja rõõmu. Mitte keegi polnud talt seda palunud. Meile poleks see pähegi tulnud. Seda polnud õigupoolest üldse vaja, üht- või teistviisi oleks me sealt ju ikka alla sõita saanud. Aga tema oma ligi 70 eluaasta all kooku vajunud selja ja reumast kõverate sõrmedega mõtles, et lastel oleks niimoodi vahvam.

Vanaema on nüüdseks juba paarkümmend aastat surnud, aga mul tulevad sellele hommikule mõeldes ikka veel pisarad silma.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (49)