Ühe kliendi lahkel loal avaldan katkendi tema kirjast minule.
…Olen mees oma parimais aastais, abielus juba kakskümmend viis aastat. Üldiselt meil elu sujub, aga naine kurdab kogu aeg, et ma teda ei kiida ning ei täna. See on mulle olemuslikult täiesti võõras. Ma pole kunagi suuri sõnu teinud ja mulle tundub kuidagi imelik teda tänada õhtusöögi eest või öelda, et ta näeb hea välja. See tundub nii kunstlik. Kas see ei võiks kuidagi loomulik olla, et kui mul on tõesti midagi öelda, siis ütlen, aga et ma ei sunni ennast talle midagi ütlema? Ma lihtsalt olen selline, et ma ei räägi, ja ma ei saa sinna midagi parata. Naine pole suutnud mind kogu meie kooselu ajal muuta ja ma ei tahagi muutuda. Vanale hobusele uusi trikke ei õpeta. Naine käib ümber minu ja muudkui tänab mind ja kiidab, ilmselt soovides, et ma talle samaga vastaksin. Mulle tundub see – vabandage väljenduse pärast – lääge. Mulle piisaks, kui ta mind lihtsalt kallistaks, no või siis kaissu tuleks. Aga meil puhkeb tüli, kui ma tema soovidele ei allu. Tegelikult meil ei teki isegi tüli, ta tõmbub lihtsalt endasse ja hakkab mind tõrjuma, kui ma teda puudutada üritan…