Mart Kase: punased talvepõsed

Punased talvepõsed. Foto: Teele Kase

Talv saabus nädal aega tagasi laupäeval.

Eelmisel reedel ja laupäeva hommikupoolikul võtsin veel kartulit. Külamees Aarega oli kokku lepitud, et ta tuleb kündma viimasel hetkel enne lund, nagu meil on see maasonkimine olnud igal aastal ajastatud. Aare oli kohal laupäeval kell neli päeval ja tunniga sai me maalapp tehtud. Pühapäeva hommikuks oligi esimene lumi maas. Haned käisid siis mööda õue ja muudkui õiendasid, et mis asi see on, et miks nad nokaga enam rohelisele ligi ei saa.

Lume saabudes võtavad kõik loomadega seotud talitused alguses kaks korda rohkem aega. Süsteem on vaja meelde tuletada, et kuidas talvel kitsi joota, kuhu ja kui tihti täpselt tõsta heinapallid, et heina jaotamine oleks nii, et kitsedel oleks kõht pungil täis, samas aga ei toimuks liiga suurt heina raiskamist. Nädalaga loksusid kõik tegevused paika.

Lund tuli päevadega aina juurde ning Tartusse sõidud oli ettevaatlikud. Teede lahtilükkamine ei käi siin Valgamaal kohe hommikuti. Reedel oli mul plaanis käik Tallinna ning öö jooksul tuli juurde veel sama palju lund, kui juba maas oli. Seda oli me minibussile sissesõidutee künkal liiga palju. Egas midagi, puksiirimine appi. Puksiir on me traktor. Minibuss traktori taha köie otsa ning mina traktori roolis ning abikaasa Teele bussi roolis, nii reedel kodu juures välja sõitsime.

Tallinna kulgesin igaks juhuks läbi Tartu, kuna suured teed on lumega paremini puhtaks lükatud. Tartust Tallinna poole olid mitmed suured rekad ja väikesed autod kraavis, need traagilised liiklusõnnetused on kohutavad. Talvel sõidan minagi minibussiga nagu pensionär, aeglasemalt ja keskendunumalt. Tallinnas avastasin, et kui vähe on maas lund, ning kui juba pimedas tagasi sõitsin ning poolel teel tegin bensukapeatuse, siis kus inimesed alles ostsid aknapesuvedelikku! See aknapesuvedeliku tootmine ning pakendamine on kindlasti mingi meeletu äri.

Aga mina jõudsin ilusti reedeõhtuks koju tagasi. Lapsed olid terve päeva õues lumes möllanud. Paksema lumega on liivakasti mänguasjad asendamatud, sest on ju lumi nagu liivgi mõeldud kaevamiseks ja ehitamiseks. Mul lähevad põsed punaseks, kui talvel õues olen, ja täpselt samamoodi lähevad ka lastel. Pojal Nansenil tekivad põskedele veel eriti mõnusad prisked küpsõunad.

Laupäeval sõitsime metsa kuuse järgi, traktoriga üle põllu sõites on praegu tegelikult see teema, et maapind ei ole lume all korralikult läbi külmunud. Lumi on väga hea isolatsioonimaterjal, seetõttu võtab ka veel paksu jääkatte tekkimine suurematele veekogudele aega. Nädala pärast on paslik teha talikalastuse avang. Aga metsast leidsime sobiliku kuuse ning kujutad sa ette, esimesed kingitused on lastele päkapikk öösel kuuse alla toonud! Hea on, kui laste kingitused jaotuvad advendipühapäevade vahel ära, mitte et jõululaupäeval on liiga palju kingitusi. Las lapsed laulavad igal pühapäeval.

Neil päevil peaks jõudma ka Edasi uus ajakirjanumber, võib-olla on see juba me teeotsas postkastis, eks läheme täna või homme vaatama. Aga seal ajakirjas on mu jutuajamine bussijuht Raivoga, see on üks vahva lugemine. Üldse tahaks nende õdusate talveilmadega ka rohkem aega “vahvaks lugemiseks”, häid raamatuid on ju küllaga.

Sõida ettevaatlikult, müra lumes ning söö päris toitu.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (123)