Annika Laats: kas armastus on pime?

,,Armastus on pime,’’ ütleb vanarahvas. ,,Armastus on pime,’’ ütlevad elukogenud lapsevanemad oma armunud lastele. Armastus on pime, kinnitavad ka teadlased, sest armumine pärsib aju kriitilist mõtlemist kontrollivat piirkonda.

Kui mitte lapsevanemaid, siis teadlasi tuleb ikka uskuda. Nad ei räägi tühja. Lisaks armunutele on nad skänninud noorte, oma laste fotosid vaatavate emade ajusid ning jõudnud järeldusele, et romantiline armastus ja emaarmastus mõjutavad aju ühtviisi, surudes alla kriitilise mõtlemise ja negatiivsed emotsioonid.

Armastus ei näe, kuidas asjad päriselt on. Armastusel on roosad prillid ees ning need moondavad tegelikkust. Rääkida armastusest neil keerulistel aegadel, keset reaalpoliitikat ja karmi elu on seetõttu naiivne ja idealistlik. See on nii pehme väärtus, et sobib toahämarusse, sulgpatjade vahele, mitte pärisellu.

Ka tark saksa filosoof Arthur Schopenhauer tõdeb, et armastus on ainult põgus illusioon.[1] Kui Jüri ja Mari teineteisesse armuvad, on Jüri lummatud Mari erakordsest ilust ja tema liigutuste graatsiast. Marile näib aga, et Jüri on tõeliselt vapper ja tark. Keegi teine seda ei näe, ainult nemad, kaks armunut, arvavad nii. Aeg läheb, lumm möödub ja nad avastavad kohkumusega, et nad on arutult eksinud. Jüri näeb nüüd Mari täie selgusega ning pole kahtlustki, et Mari on tegelikult kole paks ja tige naine. Mari omakorda näeb, et on Jüri tegelikult üks labane argpüks. Nii nemad kui ka ümberkaudsed arvavad, et nüüd näevad nad õigesti, sest enne olid nad armastusest pimestatud. Alles kui armastuse lumm lahtub, on nad nägijaks saanud.

Suurepärane vene filosoof Lev Šestov peab oma teoses Potestas clavium Schopenhaueri arutluskäiku vaimukaks, aga küsitavaks.

Kas see, et kõik Jürist ja Marist nõndamoodi arvavad ja alati arvanud on, kinnitab, et see ongi tõde Jüri ja Mari kohta? Kas Jüri ja Mari olid selle üürikese aja jooksul, kui nad olid oma kire lummuses ning nägid teineteises nii palju ilusat, tõepoolest eksituse ohvrid? Kas ei või olla vastupidi, küsib Šestov, et neil oli õigus ja nad said osa tõelisest reaalsusest siis, kui nad olid oma arvamusega üksi ja näisid teistele täiesti totratena?

Võib-olla nägid nad just selle üürikese aja selgesti? Nägid seda, mis on inimese sees, sügaval sees, ja nägid seda just sellepärast, et neis oli armastust, mis lubas neil näha? Neis oli üürikeseks ajaks jumalikku armastust, mis teeb nägijaks.

Mitte armastus pole pime, vaid armastuse puudumine teeb pimedaks.

Armastuse puudumine muudab meid skeptiliseks, lootusetuks ja jõuetuks ning sunnib kaitseks ette tõstma küünilisuse kilbi. Kui meis pole armastust, tunduvad kõik jürid ja marid inetute, lollide ja argadena. Ja kui Jüri ning Mari armastust kogeda ei saa, jäävadki nad uskuma, et on inetud, lollid ja arad, ning elavad oma elu täpselt nõnda – näotute, rumalate ja argpüksidena.

Meie võime armastada sünnib armastuse kogemisest.

Olen oma elus kohtunud imearmsate inimestega, kelle lapsepõlv on olnud ränk, ning olen olnud hämmingus, kust ometi lähtub nende soojus ning headus, kui nad on kogenud nii palju kalkust ja külmust. Aja jooksul, tihedamalt suheldes, selgub ikka, et nende elus on olnud keegi, kes on neid kasvõi üürikese hetke päikese kombel soojendanud ja nende elu valgustanud. See on olnud leebus, andestus, heakskiit või tingimusteta jaatus, mida me ei ole pidanud välja teenima. See on miski, mis on meile osaks saanud lapsepõlve esimestel aastatel või tulnud hiljem me ellu teenimatu kingitusena. On imeline, kui me oleme saanud kogeda inimeste armastust, ja eriti hinnaline, kui see on olnud tingimusteta ja halastav, meisse uskuv jumalik armastus.

Enamasti kipub aga inimeste armastus olema poolik ja praguline, nii nagu me ise oleme poolikud ja pragulised. Siis ütleme klišeelikult, et ,,armastus sai otsa’’ või  ,,väsis’’, või vormime sama mõtte oma FB kontodel kaunimaks, et vähemalt pakend näiks armas, jätaks meist viisaka mulje ja laseks ütelda: ,,Näe, ikkagi inimene!’’

Aga inimese armastusevarud saavadki tühjaks, kui puudub ühendus allikaga. Ei ole perpetuum mobile’t, ka armastuses mitte. Vastavalt energia jäävuse seadusele ja termodünaamika esimesele seadusele ei saa väljastada rohkem energiat, kui on vaja masina käigushoidmiseks.

Need on füüsikaseadused, mida õpetatakse koolis. Ristiusku ei õpita, sellest arvatakse. Heal juhul arvatakse, et esimene ja ülim seadus on armastada ligimest. Ometi on see vaid jupike tõest. Esimene ja ülim seadus on armastada armastust, tõde, headust ja ilu ehk teisisõnu – armastada Jumalat ning hoida Temast kinni kogu oma südame, kogu oma hinge, kogu mõistuse ja jõuga. See tähendab, et päris armastus hõlmab kogu inimese olemust. Oleks vale öelda, et armastusel pole sentimentaalsuse ja romantikaga midagi pistmist. Jüri ja Mari kirglik armastus lähtub ju samast lättest ehk Jumalast. Armastus ei saagi mujalt lähtuda. Ent romantiline või erootiline armastus on vaid üks väike osa tervikpildist. Kogu meie olemus, meie süda, mõistus, psüühika ja tahtejõud vajavad toetuspinnaks ning jõuallikaks Teda, kes on ühteaegu armastus ja tõde. See annab võimaluse täita inimeseks olemise seaduse teist poolt: armastada ligimest nagu iseennast.

Olen alati rõhutanud, et Jumal armastab tingimusteta, see tähendab, et Ta võtab vastu inimese koos tema vigade ja puudustega, koos kõigega, mis on elus valesti läinud, koos kõigega, mis haiget teeb. Inimene ei pea ennast enne korda seadma, et Jumalale vastuvõetav olla. Vastupidi, Tema armastus on see, mis hakkab meid tervendama.

Aga Jumal näeb palju enamat kui meie katkisust: Ta näeb ka kõik seda head, ilusat ja õiglast, mis meis varjul on. Ta näeb kõike, mis on meis sügaval ning mida teised näha ei oska ega saa. Ta näeb meid kaunite ja tarkadena, sellistena, milliseks Ta meid loonud on ja milliseks me saada võime. Ta näeb seda kõike kui potentsiaali, kui pungasid, mis ootavad õide puhkemist ja viljadeks muutumist. Ta vaatab meid ilma mustade või roosade prillideta ning näeb päriselt.

Ja Ta usub meisse. Armastus ei ole pime. Armastus on valgus. Ja valguses on tõde.

[1] Metaphysic der Geschlechtsliebe, vt A. Schopenhauer, ,,Maailm kui tahe ja kujutlus’’, Tartu 2018.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (21)