Rein Veidemann: “Oh armastus, sina kallis magus mesi!

Foto: Unsplash, Zach Guinta

Minu põlvkond “seitsekümmend-pluss” ja ehk osa nooremastki seltskonnast mäletab 1973. aastal Noorsooteatris Kaarel Kilveti (1944–2005) lavastatud laulumängu “Oh armastus, sina kallis magus mesi”, mis oma ülimenukusega lõi toona kõik publiku- ja mängurekordid. Põhjus polnudki ehk mitte niivõrd lavastuses endas, kuivõrd Kilveti ja Tõnu Tamme lauludes. 1994. aastal kordas Kilvet seda lavastust samasuguse eduga oma kunagise kodulinna Pärnu teatris Endla, kus ta tegutses viis aastat (1993–1998) ka lavastajana.

Suur oli mu üllatus, kui hiljuti, Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäevaga seoses tema loominguga tegeledes avastasin, et lavastuse nimilauluks peetava teksti ja viisi autor ongi Jannsen ise. Luulesoont sel suurmehel oli, nagu ka teisi sõnalisi ja muusikalisi andeid, mis viisid esimese täisperioodilise ajalehe käivitamiseni Pärnus, kooride juhatamiseni, Vanemuise seltsi asutamiseni ja lõpuks laulupeotraditsiooni algatamiseni.

1860. aastal ilmunud ning kolmekümnendates eluaastates Jannseni enda koostatud “Eesti laulikus” kannabki laul pealkirja “Armastus”. See võib olla muidugi mõne saksa sentimentaalse rahvalaulu mugandus, aga selle sõnum, olgu pealegi et edastatud naiiv-romantilisel kujul, on kestnud ja kestab üle aegade.

Armastus annab tiivad ja tõstab armunu taevastesse kõrgustesse; kõik raske osutub kergeks, kivisängidki muutuvad pehmeks. 

Jannseni kui vaimuliku suust kuulduna tundub üks selle armastuslaulu värsirida lausa ketserlik: “…mu paradiis on südames.”

Meenutan seda laulu siinkohal ehk banaalsenagi paistva tõdemusega, et kõigi kunstide algliigutajaks – primum mobile – on armastus kahe inimese vahel. Gravitatsioon, mis iseäranis esmases armumisjärgus vallutab nii keha, hinge kui ka vaimu, tuues endaga mitte ainult igatsust, joovastust, vaid ka kannatusi. Kui mainisin kõiki kunste, siis mõtlesin siinkohal isegi arhitektuuri, kus armastuse sümboliks on Tadž Mahal.

Kogu lääne kirjanduskultuur saab alguse Vana-Kreeka mütoloogias ilusaima ja ihaldatavaima Helena röövimise legendist, mis põhjustas Trooja sõja. Vana-Rooma kirjanduse pärliks on Ovidiuse armastusluule, algselt viiest raamatust koosnenud kogu “Amores” (“Armastusluuletused”) – muide, samasugust nime kannab ka siurulase Henrik Visnapuu 1917. aastal ilmunud esikkogu! –, aga ka tõenäoliselt esimene õpetusliku sisuga “Armastuse kunst”. Taaskord ei pääse siingi assotsiatsioonist. Nimelt, samasugust pealkirja kannab saksa-ameerika filosoofi Erich Frommi 1956. aastal ilmunud teos “Armastuse kunst” (“The Art of loving”, e. k. 1989, tõlkinud Ann Alari).

Ja siis tuleb juba eelrenessanss Dante Alighieri ennastunustava armastusega oma isa sõbra tütre Beatrice Portinari vastu. Kolmekümne ühest luuletusest, neist enamik sonetid, koosnev “Uus elu” (valminud 1291 või 1292, e. k. Johannes Semperi tõlge 1924, Rein Raua tõlge 2012) on tõenäoliselt esimene pihtimuslik tekst armastusest. Kuid nagu “Uue elu” tõlke järelsõnas osutab TLÜ itaalia kirjanduse professor, luuletajast kirjandusteadlane Ülar Ploom, on “Uus elu” “mitte üksnes lugu Dante armastusest, vaid ka suurepärane kirjandus- ja kultuurilooline allikas”. Ja missugune oleks maailmakirjanduslik armastusluule ilma Shakespeare’i “Sonettideta”, rääkimata “Romeost ja Juliast”, “Othellost”, “Antoniusest ja Kleopatrast” ning Hamleti ja Ophelia kahtluste ja kõhklustega traagiliselt mürgitatud armastusloost.

Valgustus annab aga veel ühe suure inglise kirjaniku, Samuel Richardsoni, kelle kiriromaanid “Pamela ehk Hüvitatud voorus” (1740–1741) ja “Clarissa” (1747–1748) panevad aluse epistolaarsele romaanivormile, mida on viljeldud eesti kirjanduseski.

Saksa eelromantiline “Tormi ja tungi” liikumine valmistab ette romantismi kui uue kultuuriteadvuse võimsa laine Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schilleri näol. Nii Schiller kui ka saksa romantismi viimaseks luuletajaks arvatud Heinrich Heine on aga tõlgete ja mugandustega mõjutanud Lydia Koidula luulet. Friedrich Reinhold Kreutzwald mugandas 1848–1850 näiteks Schilleri heksameetris kirjutatud satiirilise loomaeepose “Reineke Fuchs” (1793) eesti keelde “Reinuvader Rebase” nime all; teos, mis kuulub tänini loomamuinasjuttude klassikasse. Goethe “Noore Wertheri kannatused” (1774) – meeleheitlikust armastuskolmnurgast kantud kiriromaan – lõpeb ühe peategelase enesetapuga. Romaan on andnud imiteerivale suitsiidikäitumisele koguni nime “Wertheri efekt”. Romaan oleks olnud nagu käitumisjuhis armuvalus ja ahastuses noortele inimestele, mistõttu suurenenud enesetappude pärast saatis seda romaani mõnedes riikides koguni ilmumiskeeld.

Aga võin nüüd siin jäädagi kiikuma maailmakirjanduse lainele – sügavama huvi rahuldamiseks soovitan professor Jüri Talveti üldkoostamise all äsja ilmunud koguteost “Maailmakirjandus. Lääne kirjandus antiigist romantismini” (2019) –, kui samas olin võtnud eesmärgiks osutada hoopis mõnedele näidetele eesti kirjandusloost, kus reaalsed armastuskirjad või päevikulood on hiljem omandanud ilukirjandusliku staatuse.

Ilukirjanduseks saanud armastuskirjad eesti kirjandusloos

Esimene ja kuulsaim neist on kahtlemata Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjavahetus, mida Koidulast monograafia kirjutanud (ilm. 2017) kultuuriloolane Malle Salupere on nimetanud “sugulashingede kiriromaaniks”. Koidula ja Kreutzwaldi eavahe oli nelikümmend aastat ja kuigi 1867. aastal Koidula enesetutvustusega alanud kirjavahetus kulges tundeskaalal tõusvas joones – seitsme kuuga tundepuhanguist tulvil 37 kirja! –, nii et ühes kirjas tunnistab Kreutzwald koguni, et “kirjaneitsi” tema üle “kas nõiduse ehk muu salaväe läbi nii suurt võimust saanud”, et teda kui lapseks muutunud vana meest “kassipoja viisil õlekõrrega” võib vedada, on suhe kahe armastaja liiduna määratud ometi nurjuma.

Juulis 1868 külastab Koidula Kreutzwaldi Võrus. Nende pikad neljasilmavestlused lõpetab Kreutzwaldi abikaasa Marie armukadedusstseeniga, mille järel põgeneb Koidula Võru võõrastemajja ning esimeste saabuvate postihobustega tagasi Tartu-koju. Septembris saadetud pikas vastuskirjas Koidula üliemotsionaalsele süüdistusele ütleb Lauluisa, et enne tutvust “armsa Lydiaga” ei olnud tal kedagi, keda ta “ülemaks oleks[in] võinud pidada kui harilikuks naisterahvaks”.

Vaatamata sellele, et Kreutzwaldi ja Koidula vahelist suhet ei saa “peiu ja neiu vaheliseks armastuseks moondada”, jäävad tema südame tundmused Koidula vastu kustumatuks, “sest et neil igavene elu sees elab”.

Kui see ei ole (meeleheitlik) armastusavaldus, siis on raske ette kujutada, milline see veel olla võiks.

Koidula-Kreutzwaldi kirjavahetus on inspireerinud kaasloominguks. Koidula-uurija Aino Undla-Põldmäe on kirjutanud kirjavahetuse põhjal dramatiseeringu “Viru laulik ja Koidula” (esmalavastus 1967 Pärnu Endla teatris, kuid näidend on ka hiljem leidnud korduvalt lavastamist), teine kaasteos on aga Mati Undi “Vaimude tund Jannseni tänavas” (esietendus 1984), mille peategelasteks kaks naist, Koidulast esimesena raamatu kirjutanud Aino Kallas (“Tähdenlento” – “Tähelend”) ning Koidula ise.

Ent Koidulal sugenes teinegi kirjavahetus, ajalehe Uusi Suometar noore toimetaja Antti Almbergiga (1846–1909). “Kalevala” eestindanud ning nii “Kalevalast” kui ka “Kalevipojast” monograafia kirjutanud folklorist August Annist on 1925. aastal avaldatud Koidula-Almbergi kirjavahetuse eessõnas nimetanud seda “kahekordseks romaaniks”. Salupere lisab, et see kiriromaan ei jää intensiivsuselt maha kirjavahetusest Kreutzwaldiga. Koidula ja Almbergi (alates 1906. aastast Jalava) romaan saab alguse märtsis 1870 esialgu aatekaaslaste mõttevahetusena. 1871. aasta juunis-juulis leiab aset isa-Jannseni, Lydia ning tema venna Harry “suur Soome-reis”, kus vastuvõttudel pannakse tähele Almbergi ja Koidula erilist lähedust. Suhe kulmineerub Koidula vihjelise armastusavaldusega (Salupere nimetab seda kujundlikult “Tatjana kirjaks Oneginile”), kuid Almberg taganeb varjatud kosimise pakkumisest. Siiski olevat Almberg ja Koidula säilitanud vastastikuse kiindumuse elu lõpuni. “Tal [Almbergil] oli mitmeidki kiindumusi olnud, kuid Koidula oli temasse jätnud sügavaima pitseri,” on meenutanud eesti päritolu suur soome näitekirjanik ning ühiskonnategelasena tuntuks saanud Hella Murrik-Wuolijoki.

20. sajandi eesti kirjandusest võib leida veelgi kirglikumaid-sensuaalsemaid armastusavaldusi, olgu need siis kirjavahetuste või päevikukatkete näol, mis tähendab seda, et kirjanduse staatuse omandavadki nad enamasti alles pärast armastajate surma. Sinnamaani on need intiimsused osaliste endi elu varjatud osaks. Nendeks “osalisteks” võime olla kõik, sest kirjaoskajad n-ö lihtsad inimesedki (ordinary people) läkitavad üksteisele igatsevaid armastuskirju, mis on pikendused mingil põhjusel pooleli jäänud dialoogidest. Pole vale ütlemine, et kõigepealt armastatakse kõrvadega. Jah, aga tähenduslikuks muutub ühe või teise loomingulise isiku intiimne kirjavahetus just nimelt seetõttu, et (Juri Lotmani sõnul) “[a]utori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane”. Või siis “lavastatakse” üks või teine biograafiline seik fiktsioonina, suutmata või tahtmata siiski algimpulsist päriselt loobuda.

Niisugune on näiteks Oskar Lutsu jutustus “Kirjad Maariale”, mille ajendiks võib pidada 1915. aastal sõjaväeteenistuse ajal Tartust Vitebskisse sõites kohatud Veera Peršinat ning Lutsu kiindumust temasse. Seda, tänapäeva mõistes seebiooperlikku lugu on lähemalt valgustanud Aivar Kull oma Lutsu-monograafias (ilm. 2007). Mõnevõrra groteskse lõpu saanud kiindumuse kandiski kirjanik üle jutustusse “Kirjad Maariale”, mida ilmumisjärgselt 1919. aasta algul kiitis vanameister August Kitzberg kui kirjandussündmust, sest “nende [kirjade] puhtuse ja ilu poolest” polevat toona uuemast eesti kirjandusest midagi kõrvale panna. “Kirjade” ehedust ja jõulisust on kõrgelt hinnanud ligi seitsekümmend aastat hiljem ka Jaan Undusk oma artiklis “Melanhoolne Luts”.

Kaks plahvatuslikku, lausa erootilisusest pakatavat kirjavahetust on Friedebert Tuglase ja Marie Underi kirjavahetus (ilm. 2006) – kirglikke kirju oli 17-aastasele Mariele läkitanud ka Eduard Vilde – ning Eduard Vilde kirjad Rahel Uschmarovile (“Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile.” Koostanud Kairi Tilga. 2015). Tuglase ja Underi kirg vallandus koostaja Rutt Hinrikuse sõnul 1917. aasta “pilvitul ja pöörasel” suvel, Siuru tegevuse kõrgperioodil, mil mõlemad siurulased puhkasid Kehra lähedal Birkenruh’ suvemõisas.

“Armas, ma ei või olla Sind nägemata. Sind kuulmata! /—/ Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse,” õhkab Friedebert.

“Sina! Olen joobnud, olen joobnud! Sama joobnud kui olin meie viimasel ööl! Kui viin tõusis mulle pähe Su kiri…” hõiskab Marie vastu. Eks need lugejad, kes ei tea, et tegemist on eesti kirjanduse esinduskujudega, loevadki seda dialoogi kui mõnd 19. sajandi armastusromaani.

Kui 2014. aastal ilmus Gustav Suitsu rootsi-soome päritolu abikaasa Aino Suitsu (s. Thauvón) “Päevaraamat 1901–1964”, siis sellele kirjutatud kaaskajas käsitlesin seda kõhklemata kui päeviku vormis kirjutatud autobiograafilist romaani, ehkki autor ise polnud selle ilmumisele kunagi mõelnud. Teosest leiame ka Aino Suitsu dramaatilise armastusloo Eino Leinoga. 3. mail 1921 pihib ta päevikule: “Mu saatus saab täitumuse. Ma kuulun selle inimesega ühte. – Ma kirjutasin täna Gustavile, kirjutasin kirja algusesse: armas Gustav, ja see oli täiesti aus. Mu tunded tema vastu on siirad, aga ma olen teise oma. Mu tunded lapse vastu on siirad ja põhjatud. Ma armastan siiralt kogu maailma. Aga minu hing on Eino Leino kätes.”

Ent veel ühest päevikust tuleb lõpuks rääkida. Sest see päevik on kõige värskem avastus. See on väliseesti kirjamees Paul Reets, kelle looming nüüd täies mahus (Paul Reets. “Hinge roppus ja vaimu õis”. Koostanud ja toimetanud Jaan Undusk. 2019, 671 lk) tänu Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele nägi äsja ilmavalgust. Selles kompendiumis on avaldamist leidnud väljavõte Reetsi päevikust “Armastus nimega Urve”.

Tegemist on väliseesti, aga ka kogu eesti luule kontekstis ühe arvestatavama luuletaja Urve Karuksi (sünd. Aasoja, 1936–2015) andunud imetlemisega ühe Toronto-reisi käigus. “Urvet näha, rääkida, kohata, tunda, see oli ikka Toronto reisu trump ja õis!” kirjutab Reets päevikusse 29. septembril 1967. Ja jätkab järgmisel päeval ekstaatiliselt: “Urm, arm, urvad. Kevad. Elu. Savi”, fikseerides seejuures ükshaaval otsekui läbi suurendusklaasi Urve välimust, kõnet, hoiakuid, meeleolusid; tõstes tempot, üha intensiivsema, kirglikuma kirjutamiseni. Kohtumisel juuakse sinasõprust. Reets kannatab, ütleb Urve. “Aga et tema seda ütles, hästi, õigelt, leebelt ja arusaamisega, see kohutas mind kolmast korda: läbi! Kohutas! Aga selles mõttes: ka kohutavalt õnnestas.” Jne, jne. Kogu pihtimus meenutab teadvuse voolu, mida katkestavad kirgastunud äratundmised. Nagu 1. oktoobril tehtud sissekande algus:

“Alles armastuses näeme, kui raske või kerge on elu. Olgu ühte, olgu teist – on ilus!”

Ning Jaan Undusk kommenteerib: “Seda, mis Torontos tollal täpselt toimus, ei saa me iial teada. Paistab aga, et midagi nähtavat ei toimunudki. Juhtus, et ei juhtunud midagi. Inimestest, kes tollal Reetsi või Urve Karuksi lähikonnas liikusid, pole osanud keegi nende omavahelise suhte kohta midagi öelda. / – – – / Meil on vaid Reetsi iseenda jaoks tehtud üleskirjutus armastuse peaaegu aimamatust loost, jälg totaalsest hingepalangust, õieti vaid – armuhalin.”

Nii see on. Ja mitte ainult selle armastusloo puhul. Kõik armastuslood on katsed kirjeldada transtsendentaalsust, ühte sealpoolsust varjavat tühimikku, musta auku, mis neelab täielikult selle piirile jõudnud inimese, ja – nagu nüüd kosmiliste mustade aukude kohta täheldatud – läkitab tagasi siiski mingit kiirgust. Aga mis see osakeste voog päriselt on, see jääbki teadmata.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (9)