Merle Karro-Kalberg: Tallinna eelis teiste Euroopa linnadega võrreldes on vaheldusrikkus

Merle Karro-Kalberg. | Foto: Lota Kalberg

Edasi kaasautor Iiris Viirpalu kohtus suvises Tallinnas maastikuarhitekti ja Sirbi arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalbergiga, et kõnelda linnaruumist. Juttu tuli nii sellest, kuidas kujuneb väärt ja mõnus linnaruum, kui ka Kalamaja fenomenist ning Tallinna tugevustest linnaruumis ja siinse keskkonna iseärasustest. 

Oled maastikuarhitektina pööranud palju tähelepanu linnaruumi kujundamise olulisusele. Kas avaksid tavainimesele, kes küll selles pidevalt viibib, aga seda võib-olla ei teadvusta, millega linnaruumi ja maastikuarhitektuuri valdkonnas tegeletakse?

Maastikuarhitektuur ja linnaplaneerimine tegeleb kõigega, mis meid ümbritseb ehk selle ruumiga, kuhu satume siis, kui koduukse enda selja taga kinni paneme. Vaatamata sellele, et ruum ümbritseb meid kõikjal ja mõjutab meie argiaskeldusi, teame teatrist, kinost või moest teame sageli rohkem kui ruumist. Maastikuarhitektuur ja linnaplaneerimine tegelevad linnakeskkonnaga. Tihti räägitakse keskkonnast kui looduskeskkonnast, kuid linnas ümbritseb meid ehitatud keskkond. Kuidas seda nii korraldada ja kavandada, et inimesed, loomad ja taimed end siin hästi tunneks, sellega maastikuarhitektuur ja linnaplaneerimine tegelema peakski.

Keskkonnast arusaamise alus on selle tajumine. Enne kui midagi muutma hakkame, peaks mõtlema, miks jalutame mingeid radu pidi, kus on turvalisem, kus meile meeldib või kus ei meeldi olla, miks tahame kuskil istuda, kus ei taha, miks on pink selline nagu ta on, miks on mänguvahendid sellise kuju või värviga nagu nad on. Maastikuarhitektuur tegeleb süvatasandil ka sellistele küsimustele vastuste leidmisega.

Linnaruumis on ka teine aspekt, räägitakse ruumi sotsiaalsest konstrueerimisest – ehk kuidas inimeste loodud tähendused, valikud ja suhted, ka konkreetse kultuuriruumi väärtused kujundavad pidevalt elavat ruumi. Milline see mehhanism on?

Näiteks praegu ma tulin Balti jaama kanti Tartu maanteelt läbi vanalinna. Ühel tänavanurgal kohtusin kahe tuttavaga. Sel hetkel, kui me tänavanurgale kõik koos pidama jäime, muutus see paik teatud sõlmpunktiks. Veidi aja pärast liitus meiega juhuslikult ka neljas inimene. Ta poleks sinna ilma meieta pidama jäänud. Nagu ka mina poleks sellele tänavanurgale mingit tähelepanu pööranud, kui seal poleks juba kaht inimest ees olnud. See paik sai uue tähenduse ja muutus kohtumispaigaks. On väga oluline, et linnas oleks selliseid kohti, kus niimoodi spontaanselt peatuda ja kohtuda saaks.

Avalik ruum on ühiskonna liim. Uuenenud Balti jaama turg on esmaklassiline näide sellisest kohast, kus saavad kokku need, kes ehk mujal ei kohtu: Kalamaja hipster-isa istub kõrvuti hommikust õllet lõpetava elukunstnikuga. Palju kardeti, et turu renoveerimine peletab eemale turgu enne kasutanud inimesed, kuid praegu tundub, et õnneks pole see nii läinud. Turu renoveerimisega loodi turu ette ja taha ning küljele avalikud väljakud, kus on võimalik istuda ka ilma midagi tarbimata. Reisijate tänav renoveeriti jagatud ruumi põhimõttel: puudub äärekivi, sõidukid ja inimesed saavad üheskoos ülereguleerimata ruumis liigeldud.| Foto: Merle Karro-Kalberg

Inimesed loovad linna kohtumiste, paikade n-ö kodustamise või endale armsaks tegemise kaudu. Üks mitte midagi ütlev ja igav koht võib igaveseks muutuda kui oled seal midagi tähenduslikku ja mälestusväärset läbi elanud või teinud.

Mõned aastad tagasi oli teravalt päevakajaline Kalasadama ümbrus ja selle taashoonestamine. Muuhulgas räägiti palju, kuidas kohalik kogukond on mereääre omaks võtnud. Seal käiakse ujumas, sinna on istumiseks tehtud puitplatvormid, püstitatud riietevahetuskabiinid: see ongi linnaruumi kodustamine. Linn peab pakkuma selliseid reguleerimata kohti, mida on võimalik mitmeti kasutada ja kodustada.

Kui tunned, et saad olla osa linnaruumist ja seda ise luua, siis muutub ka linnas elamine mõnusamaks. 

Inimkeskne ja sotsiaalset ruumiloomet arvesse võttev planeerimine peaks samuti sellist n-ö rohujuuretasandi ruumiloomet arvesse võtma: vaadatakse, mis ruumis juba olemas on, kuidas inimesed seda ruumi kasutavad, kus kõnnivad, kus istuda armastavad. Seejärel valatakse ruum n-ö vormi: sissetallatud rajad plaaditakse või asfalteeritakse, istumiskohtadesse pannakse pingid jne.

Kui palju linnaruumi kujundamine niipidi käib? See tähendab, et jälgitakse, millised paigad on inimesed omaks võtavad ja siis lisandub linnaplaneerimine ja kohaliku omavalitsuse tasand.

Ideaalis peakski nii tegema, praktiliselt on seda tehtud, kuid võiks teha palju rohkem. Kaasamisest räägitakse aina enam ja aina enam arutletakse ka selle üle, mis see kaasamine siis ikkagi on. Kas see, kui inimestele antakse pelgalt teada, mida nende kodukanti kavandatakse? Või ehk see, kui inimesed kaasatakse juba projekti algstaadiumis? Kui inimestelt kohe alguses küsida nende kodukandi kohta, siis saab need ideed ja tähelepanekud vormistada projekti lähteülesandeks. Näiteks kui muret teeb see, et raudteed ei saa piisavalt turvaliselt ületada, siis tuleks kohalike inimeste tähelepanek arvesse võtta ja edasistes planeeringutes-projektides küsida selle lahendamist. Selliste võtetega on võimalik ka kodanikuliikumist tugevamaks ja kindlamaks kasvatada.

Pahatihti näeme suuremates omavalitsustes aga siiski endiselt, et tegutsetakse vanamoodsate mallide järgi. Eriti siis, kui päevakorras on suured ehitusprojektid. Näiteks saab tuua Reidi tee. Aktiivsed tallinlased panustasid oma vaba aega ja tahtmist, et uus kavandatav tee saaks mere äärde sobivama mõõtkavaga ja inimeste, mitte veoautode kesksem. Tehti kokkuleppeid, kuid nüüd selgub, et neist kokkulepetest pole linn kinni pidanud ja Reidi tee on vaatamata kõigele ehitatud sama suur nagu esialgsetes plaanides kirjas. Selline käitumine tekitab nõutust ja vähendab usaldusväärsust linna vastu.

Miks peaks keegi tahtma olla aktiivne kodanik ja linna tuleviku osas kaasa rääkida, kui pole mingit kindlust, et linnavalitsus on usaldusväärne partner, kes peab kinni sõlmitud kokkulepetest?

Paljudes on tekkinud käegalöömise tunne.Väiksemates omavalitsustes aga õnneks kohtab sellist küünilist ja ülbet suhtumist vähem. Igal juhul peaks ruumiloomes ülevalt alla dikteerimist olema vähem.

Kuivõrd ruumisuhted – ma mõtlen ka erinevaid linnajagusid, nende struktuur, planeeringute tüübid –  reaalselt mõjutavad ühiskonda? Kui saame näiteks välja tuua, et gentrifikatsiooni tõttu kolivad rikas keskklass ja hipsterid Kalamajja ja Pelgulinna ning finantsiliselt mitte nii kindlustatud inimesed magalarajoonidesse.

Tühermaad on linnalooduse ja tegevusvabaduse reservuaarid. Tühermaadest linnades palju ei arvata, neid peetakse söötis tühjaks ruumiks, mis alles ootab oma õiget ja paremat aega, kuid kui lähemalt vaadata, siis on need linna ruumilise ja bioloogilise mitmekesisuse allikad. Sellises reguleerimata ja disainimata ruumis on vabadus, mida linna pargid, tänavad ja muud reguleeritud n-ö ametlikud paigad ei paku. | Foto: Merle Karro-Kalberg

Inimeste asumine ühte linnajakku sõltub tegelikult sealsete eluruumide mugavusest ja inimsõbralikkusest. Kalamaja tabas keskklassistumine just seetõttu, et sealne ruum inimese sõbralik ja inimesele sobivas mõõtkavas: palju ruumi jalakäijatele, hõredam autoliiklus, mõnusad tagahoovid.

Selle vastand on justkui Lasnamäe, kus on kõrged tornmajad ja anonüümne, hoomamatu majadevaheline. Taolist ruumi on ka raskem omaks võtta: kui ruum on justkui kõigi oma, siis pole ta nagu kellegi oma. Nüüd on Lasnamäe ruumi käsile võtnud Lasnaidee kodanikuühendus. Majade vahele on loodud linnaaed, pargis korraldatakse kinoõhtuid, kohtumisi jms. Kõik see annab ka võimaluse naabritel kohtuda ja omavahel tuttavaks saada. Anonüümses ruumis, kust vaid läbi kõnnitakse ning pole põhjust peatumiseks, seda ei juhtu.

Keskklassistumine ehk gentrifikatsioon on üle ilma tuntud mudel: mahajäetuma ja veidi räämas piirkonna asustab loovklass, kes paiga n-ö üles töötab ja selle populaarseks teeb. Seejärel avastavad piirkonna ka teised, ka kinnisvaraarendajad. Ehitatakse uusi elamuid, kohvikud muutuvad järjest peenemaks, juurde tuleb aina rikkamale ostjaskonnale mõeldud ärisid ja teenindust. Kinnisvara hind tõuseb. Seejärel ei jaksa algsed elanikud enam oma kodupiirkonnas kinnisvara üleval pidada ja suundutakse mujale, kus on odavam. Nii juhtus ka Kalamajaga. Kalamaja kitsaskoht on aga selles, et uuel loodaval struktuuril pole enam seda inimmõõtmelist ja –sõbralikku ruumi, mis seal enne on olnud. Krundi struktuur on erinev, hoovid lagedamad ja suured, majad samuti Kalamaja proportsioonist väljas.

Tänu tühermaadele on Lasnamäe tegelikult üks Tallinna rohelisemaid linnaosasid. Tühermaad on need paigad, kus lokkab linnaloodus ning põõsa varjus on võimalik päevitada, grillida või perega piknikku pidada. | Foto: Merle Karro-Kalberg

Sellega kaasneb ju ka teenuste hinna tõus? Kohalik kogukond tõrjutakse välja, näiteks eakamad, kes ei pea hinnatõusuga järge? 

Sama probleemi käes vaevletakse üle ilma. Väga osavalt on keskklassistumise mudelit hakanud ära kasutama loomelinnakud. Veidi lagunenud ja kõledasse endisesse tööstuskompleksi sisse üks seltskond, kes ala asustab, korrastab ja üles töötab. Tallinnas juhtub praegu näiteks nii Põhjala tehases. Tartus on selliselt üles ehitatud Aparaaditehas. Kogu mudeli varjukülg on tõesti see, et kinnisvarahinnad kasvavad ja paljud algsed asukad on sunnitud ära kolima. Olukorra parandamiseks ei ole head retsepti. Tasakaalu otsimine ja leidmine sõltub paljuski kinnisvara omanikust ja tema maailmavaatest. See on linna arengu osa üle maailma.

Kui vaadelda Tallinnat tervikuna, kas võid tuua välja mingeid jooni, mis võrreldes teiste Euroopa linnadega esile tõusevad? Alates suure mahuga kasutamata tööstushoonetest, lõpetades omapärase, kultiveerimata linnalooduse, ühesõnaga võsaga?

Tallinna eelis on see, et siin pole olnud väga palju raha, et seda korda teha. Tänu sellele on meil veel omajagu hõredust ja potentsiaali, mida nüüd mõnusaks ruumiks vormistada. Praegu on meil lõpuni defineerimata ja valmis ehitamata mereäär, plaanid on olemas, aga siiani lõpuni teostamata. Praegu oleme ühe ehitusbuumi harjal ning on näha, et hõredus kaob, sest ehitatakse uusi maju ja see, mida ehitatakse, ei pruugi väärtustada ümbritsevat ruumi. Meil on lokkavat linnaloodust, mida pole veel ära niidetud, väikseid nurgataguseid ja omanäolist arhitektuuripärandit.

Tallinna eelis on vaheldusrikkus: meil on vanalinn, Kalamaja-Telliskivi, Kopli poolsaare kant. Viimane on eriti äge, veel avastamata imedemaa. Linnaosad on eriilmelised. Kui vaatame Lääne-Euroopa linnu, siis on need ühetaolisemad ja vaheldusrikkust on vähem. 

Meie eelis on väiksus ja sellest tulenev paindlikkus.

Asju on võimalik korda saata ilma suurema bürokraatiata.  Vabadust meil veel on. Tallinn on natuke Berliini moodi, aga ma kardan, vaadates tänaseid arenguid, et hakkame seda ära kaotama. Pigem liigume asfalteerimise ja ülereguleerituse suunas.

Kas see pärsib ka isetekkelisust?

Jah. Ja vabadus ja isetekkelisus on olulised. Vabadus on üks oluline linnaelu kvaliteedi näitaja, olgu see siis vabadus pidada linnas tarbeaeda, käia mere ääres jooksmas või pargis lõuga tõmbamas, minna kesklinnas merre ujuma või sorgata varbad rannaliiva. Linn peaks seda kõike võimaldama, siis pole vaja ka igal võimalikul juhul maale sõita.

Kui minna Tallinna linnaruumi probleemide juurde, siis on tõusetunud autostumise vs kergliikluse parendamise temaatika. Kas Tallinna distantse ja suurust arvestades leidub linnu, millest saaksime ses plaanis eeskuju võtta? On selge, et näiteks Barcelonast me eeskuju võtta ei saa, kuna seal on teine laius ja maht ja linnaplaneerimine on käinud aktiivselt juba aastakümneid.

Tallinna saaks suuruse poolest võrrelda Vilniuse ja Riiaga, meie probleemid on sarnased. Tahaks eeskujuks tuua Stockholmi või Helsingit, või Malmöt. Malmö võiks olla eeskujuks küll, seal on liigutud jõuliselt jalgsiliikluse edendamise suunas, mis on viinud selleni, et on vähem ummikuid ja seetõttu kõigile paremad võimalused liikumiseks. See pole ainult Skandinaavia tendents, ka Lääne-Euroopa linnad on jõuliselt otsustanud autostumist vähendada, nõnda on see ka näiteks Moskvas. Suurte muutustega käib alati kaasas nurin, alati on neid, kes pole rahul, seda tuleb teadvustada ning asju selgelt kommunikeerida ja selgitada.

Kuidas kultiveerida inimestes mentaliteeti liikuda rohkem jala, muude sõiduvahenditega? Kuidas kultiveerida seda, et inimesed jätaksid päriselt auto koju, selle asemel et istuda iga päev tunde ummikutes, on ju alternatiive: ühistransport, autojagamine naabritega, jalgratas.

Ma ei tea. Ma arvan, et isiklikust mugavustsoonist on raske välja tulla. Kui sa pead iga päev tööle jõudma, lapse vedama trennidesse ja kooli, siis ega seda tralli ühistranspordiga ette ei võtagi. Kõik algab sellest, et laps peaks käima kodulähedases koolis, et ta saaks ise hõlpsalt liigelda. Ühistransport peaks olema mugav. Mina ise ei ole sõitnud hommikuti Viimsist tööle. Kui arutati Reidi tee üle, siis räägiti ka sellest, et võiks ehitada hoopis trammitee Viimsist kesklinna. Uuringud üle maailma näitavad, et inimesed hakkavad ühistransporti kasutama siis, kui see on puhas ja mugav. Midagi polegi teha, muutus eeldab ka enda sundimist.

Võib-olla see on labane võrdlus, aga kui meid pole sunnitud turvavööd kinnitama, siis ei teeks me seda ilmselt siiani. Paljud poleks ilma sunduseta hakanud ka vabatahtlikult prügi sorteerima. Nüüd tundub see normaalne.

Tallinnal on „pargi ja sõida“-süsteem, aga see ei toimi, sest ühistransport käib kehvasti või on hommikuti täis. Nii kaua, kui töökohad pakuvad tasuta parkimise võimalust või parkimine töökoha lähedal on odavam kui ühistranspordi kasutamine, olukord ei muutu. 

Oleme rääkinud palju Tallinnast, aga kuidas on lood teiste linnadega?

Teistes Eesti linnades tunduvad asjalood paremad. Tallinn on linnapea vahetamisega täbarasse olukorda sattunud. Projektid, mida spetsialistid on aastaid teinud, on praegu ohus ja on võimalik, et peatänavat ja  pikalt kavandatud jalakäijasõbralikumaid tänavaid lihtsalt ei tule. Kui me praegu oma kiired uitmõtted asfaldisse valame, siis jääb olukord selliseks pikaks ajaks. Kui midagi on juba linnaruumis vormistatud, siis selle muutmine on väga kulukas ja aeganõudev.

Oleme praegu ristteel: meil on võimalik liikuda tulevikku, kuhu enamik liigub. Tundub aga, et Tallinn on praegu tagasi pööramas.

Suured laiad autoteed toovad rohkem autosid, mis peavad kuskil ka parkida saama. Selle arvelt kaovad võib-olla ära pargi- ja puhkealad. Suurema osa ajast auto ju seisab. Me anname linnaruumi vabatahtlikult ära seisvale plekihunnikule! Miks me peaksime tegema linna seisvale masinale, selle asemel, et teha liikuvale inimesele? 

Teistes linnades on olukord parem. EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ raames on paljud väikelinnad saanud uued keskväljaku. Valminud on viis, sel aastal avatakse veel kaks, kolm. Eks ole näha, kuidas inimesed need vastu võtavad, aga linnade ruumilist mitmekesisust tõstab see kindlasti. See teeb linna elanikule ja kasutajale atraktiivsemaks. Tartus ollakse ka sealmaal, et eelistatakse jalakäijaid: mitmed tänavad on praegu ümber ehitamisel, just mõttega, et autosid kesklinnas vähendada.

Mis on sinu enda lemmiklinnad, ükskõik, kas maastikuarhitekti pilgu läbi või kus on lihtsalt mõnus liikuda ja olla?

Kopenhaagenis on väga hea, iga nurk on läbimõeldud. See linn sobib nii jalakäijale, jalutajale kui ka autoga sõitjale. Aeglaselt linnas kulgedes tunned, et oled oodatud, mugavaks olemiseks on palju vaeva nähtud, ka lastele on iga nurga peal tegevust: abstraktsed, loovust arendavad mänguvahendid on normaalsus, hoonete fassaade saab kasutada kui mänguväljakut või aeda. Seal on loovat mõtlemist palju ja see paistab linnas välja.

Tegelikult on ka New York hästi mõnus. Kui vaatad linnulennult, tundub see kivine saar, aga kui vaatad tänaval inimese tasandil näed, et linnas on palju taskuparke, mõnusaid tänavanurki ja omajagu ka rohelust. Võrdluseks võiks tuua Tartu: linn on linnulennult nii roheline, et tundub pigem metsa kui linnana, aga inimtasandil on see rohelus ühetaoline, puuduvad atraktiivsed pargid või mõnusad läbimõeldud tänavanurgad.

Eks ikka Skandinaavia linnad on need, mille poole vaaaata. Seal mõeldakse pikalt ette. Linnaplaneerimises on poliitiline järjepidevus väga oluline. Kui seatakse suured sihid, siis neist peetakse kinni, kuna kõigi pikkade plaanide taga on mitmete inimeste aasta(kümne)te pikkune töö. On lihtsalt lugupidamatu kõik linnapea vahetumisega laualt pühkida ja valgelt lehelt uuesti ratast leiutama hakata .

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (27)