Rein Veidemann: „Hüüan Sind, mu Jumal, minu Halastus“. Pihtimuslikkusest (eesti) kirjanduses

„Varajane lend“, pildistatud suvehommikul, 2005 aastal, Tartumaal. Foto: Remo Savisaar

Niisuguse pöördumisega  algab tuhat kuussada kakskümmend aastat tagasi, 400. aastal pKr ilmunud Püha Augustinuse (354 – 430), mõjukaima hilisantiigi kristliku õpetlase  „Pihtimuste“ (e. k 1993, tõlkinud ja järelsõnastanud Ilmar Vene) 13. peatükk (raamat). Augustinust võibki pidada maailmakirjanduses pihtimus- ja elulookirjanduse „esiisaks“.

Mõtteloolane Ilmar Vene kirjutab, et „Pihtimuste“ läbivaks jooneks on küll tee otsimine Jumala juurde, ent samas ka Jumala ülistus – algab ju Augustinuse teos lausega „Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav“ –, sest, Ilmar Vene sõnul, mingit, tavaliselt elulugusid iseloomustavat eneseõigustust „Pihtimustes“ ei leidu, „selle asemel sisendatakse lugejale mõtet, et teose autor jäänukski hukatusse, kui Jumal talle poleks halastanud.“ Pöördumises paistab läbi Vana Testamendi 130. Taaveti laul (Laulude Raamat), mida tuntakse ladinakeelse pealkirja „De profundis“ nime all, olles kantud kirglikust lootusest lunastusele.

Põhjatust sügavikust
hüüan ma sinu poole, Jehoova.
Oo, Jehoova, kuula mu häält!
Pangu su kõrv tähele
mu abipalveid!
Oo, Jaah, kui näeksid üksnes eksimusi,
kes siis, Jehoova, püsiks?
Ent sina oled andeksandja,
et sinu ees tuntaks aukartust.
Ma loodan Jehoovale,
mu hing loodab talle,
tema tõotuste täitumist
ma ootan.
/ – – – /

Meile tuttavam on ehk iiri päritolu inglise kirjandusliku estetismi rajaja Oscar Wilde’i (1854 – 1900), homoseksuaalsuse süüdistusega kaheks aastaks vanglasse suletud ja vanglapõlve lõpus 1897 kirjutatud ning pärast autori surma 1905 ilmunud pihtimuskiri oma armastatule, lord Alfred Douglasele (e. k. 1993, tõlkinud Krista Kaer). Raamatu mahus kirjale pealkirja oli pannud Wilde’i teine sõber, lord Alfredi rivaal Robert Ross. See on siinkohal meenutamist väärinud põhjusel, et Tartu südalinnas asetseb 1999. aastast koguni nimede sarnasusest lähtuv teravmeelne kaksikskulptuur (skulptor Tiiu Kirsipuu) Oscar Wilde’ile ja Eduard Vildele.

Augustinuse „Pihtimused“ juhatavad sisse pihtimuskirjanduse pika traditsiooni. Siikirjutajale tähendab see eeskätt lugemisväljale ulatunud ja  kõrgelt hinnatavaid Blaise Pascali „Mõtteid“, Jean Jacques Rousseau’ „Pihtimusi“, mida olen saanud lugeda inglise keeles ja mis alles ootavad eesti keelde jõudmist, aga ka Anne Franki „Päevikuid“, mis 2019. aastast alates Vahur Aabramsi tõlkes täielikult loetavad eesti keeleski. Tingimata tuleks lisada Stefan Zweigi „Eilne maailm“ ning Pablo Neruda „Tunnistan, et olen elanud“. Erinevalt Pascalist on need kõik ühtlasi elulooraamatud.

Pihtimuslikkus eesti kirjanduses

Meie oma kirjandusklassikutest lähenevad pihtimuskirjandusele soomlannast nooreestlase Aino Kallase „Päevaraamatud“ (aastaid 1897 – 1931 hõlmavad viis raamatut) ning Noor-Eesti ideoloogi ning 20. sajandi eesti kirjandust enim mõjutanud Friedebert Tuglase „Marginaalia“. Oma kaasaegsest, juba lahkunud või veel elavast kirjarahvast  lisaksin Madis Kõivu „Studia memoriae“, Fanny de Siversi „Monoloogi vastu hommikut“, Mari Saadi „Matused ja laulupeod“, Viivi Luige refleksioonid raamatukujulisest vestlusest Hedi Rosmaga „Ma olen raamat“, Toomas Pauli „Uskmatu Tooma lugu“ ning Toomas Pauli kirjad tema ja Uku Masingu kirjavahetusest „Usalda iseennast“, Jaan Kaplinski „Teekond Ayia Triadasse“, romaani mõõtu „Isale“, jutustuse Paus“ (üks avameelsemaid ülestunnistusi, mis minu teada ongi siiani jäänud vaid ajakirja veergudele, Looming nr. 1, 2011), Tõnu Õnnepalu „Pariisi“, „Aakri“ ja „Lõpmatuse“. Pihtimuslikud esseid koondavad ka Eesti enda Montaigne’ina võetava Jüri Talveti „Kümme kirja Montaigne’ile“ ning „Tundmised“. Ja see loend pole kaugeltki ammendav.

Kõigi pihtimuste  puhul on ühtlasi kaasnenud  arutlused selle üle, kas pihti, mis kristlikus kirikus on patutunnistuse ning meeleparandamise sakrament koos selle juurde kuuluva pihitooli, pihisaladuse, pihiisa  jms võib üldse laiendada kirjandusele, mille keskmes on lugu, väljamõeldis, piltlikult väljendudes lugeja meelitamine, kui samal ajal pihtimus rajaneb „mina-sina“ (patune inimene ja Jumal) intiimsel suhtel, hingesügavuste usalduslikul avaldamisel, mille tulemuseks on puhastumine ja andeksand või lootus sellele. Seetõttu oleks ehk õigem rääkida pihtimuslikkusest kirjanduses, isegi siis, kui autor ise oma teost „pihtimuseks“ nimetab. Juba uusaja autobiograafilisele kirjandusele aluse pannud Rousseau’ „Pihtimuste“ puhul kaheldi, et vaatamata autori enda kinnitusele, et tema eesmärgiks on iseendast tõetruu portree loomine, sisaldub selles üksjagu eksi(ta)misi.

See, mida siinkohal „pihtimuslikkuseks“ nimetan, on omaeluloolise- ja mälukirjanduse uurijad Rutt Hinrikus ning Leena Kurvet-Käosaar nimetanud „tunnistuslikuks liiniks.“ Kaks olulist ülevaadet autobiograafilisest ainest eesti kirjandus- ja kultuuriloos pärinevadki Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi ajakirjast Methis, Rutt Hinrikuse „Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani“ (Methis 2010, 5/6) ning Rutt Hinrikuse ja Leena Kurvet-Käosaare „Omaelulookirjutus taasiseseisvumisest nullindateni.“ (Methis nr.11, 2013).

Viimati nimetatud käsitluse kokkuvõttes tõdevad uurijad, et „omaelulookirjutus ei ole hõlmatav ainult kirjandusväljaga, kuid kahtlemata avardab see kirjanduse mõõdet“, kutsudes üles kirjanduse ning selle lähižanride uuele läbikirjutamisele. On huvitav märkida, et ülalpool esitatud loetelus iseloomustatakse Kõivu mälestusi ning Õnnepalu meditatsioone  „kui tekstuaalseid mänge niinimetatud tegeliku ja väljamõeldud maailma piiridel“. Näib olevat ilmne, et „tunnistuslik liin“ eeldab autobiograafiat, ent omaelulooline (resp mälestuslik) kirjutis, sh päevikud ei pruugi sisaldada pihtimuslikkust. Pealegi, autobiograafilisus läbib suuremat osa kirjanduslikest tekstidest. Jagan belgia päritolu kirjandus- ja kriitika teoreetiku Paul De Mani (1919 – 1983) seisukohta, et protsess, mis määratleb autobiograafiat, ei edasta ennast avavat „mina” ja nõnda pole autobiograafia ei žanr ega väljenduslaad, vaid „lugemis- või mõistmisfiguur, mis ilmneb suuremal või vähemal määral igas tekstis.”

Kümmekond aastat tagasi omaelulookirjutusele  pühendatud Methise erinumbrist leiame mitme teisegi kirjandusteadlase käsitlusi pihtimuslikkuse ja laiemalt mäletamise teemal. Nii on mälukirjanduse uurija Tiina Kirss näinud August Kitzbergi anonüümselt avaldatud memuaarteoses „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (I – 1924, II – 1925) koguni eesti autobiograafia tüviteksti, mitte küll kirjanduskaanoni, vaid akadeemik Jaan Unduski eeskujul rahvuse loomise aspektist lähtudes. Kitzbergi „Tuuletallajat” autobiograafiliseks tüvitekstiks pidada annab Kirsile põhjust  eelkõige kirjaniku iseendast kaugemale vaatav kultuurilooline intentsioon, püüdlus „suhestada oma elulugu hõlmavamate narratiivide, suuremate lugudega.“

Just seesama, Kitzbergi mälestuste näide toob esile aga ka piiri, mis eristab autobiograafiat pihtimusest (resp pihtimuslikkusest).

Kui elulookirjutus teenib pidevust, püüdes ulatuda kaugemale elust endast nii möödanikus kui ka tulevikus, siis pihtimuslikkus on katkestus, enese tagasivõtmine, pihtija avamine kogu oma kaitsetuses, seismine mõõtmatu tühjuse või juhuslikkuse ees, ainsaks pagasiks või toeks lootus ärakuulamisele. Niisugune on muidugi ka luule (igaviku öhe läkitatud karje!), mida mu meelest kõige tabavamalt iseloomustab üks Paul-Eerik Rummo salm (kogu luuletus ongi vaid üks salm):

KURNAD TÜHJAKS OMA PÄEVADE KÄRJE,

sees ja väljas sessamas näljas miljöö.
Mis on luule? Artikuleeritud karje.
Mis on lootus? Vastuhõik läbi öö – – –

Kui ma nüüd sellest vaatenurgast lähenen pihtimuslikkusele eesti kirjanduskultuuris, siis tõusevad mu silme ette kõigepealt Georg Mülleri jutluste meeleheitlikud passused. Seejärel jõuan Kristian Jaak Petersoni „Laulude ja päevaraamatuni“ (1818 – 1819), mis kuuluvad kokku ning milles 17-aastane noormees (eesti noor Werther kõigi oma kannatustega  või isegi eesti Wilde oma sättumusega?) teatab, et luuletustele järgneb „se, mis ta mötles, ja teggi, ja kuidas ta ellas, ja mis ta teäda sai omma ello sees, isse-eneselt üllespandud 17-al ello-aasta seest, ello-otsani“.

Jah, selles on ambivalentsena võetavat pihtimuslikkust, kuigi ilma mingisuguse patukahetsuseta, kus Kristian Jaak tunnistab üles, et on leidnud ilusaid noori mehi, „keda ta väga armastas ja endale sõpradeks võttis, õpetades neile tarkust ja headust.“  Ja siis avastan Johann Voldemar Jannseni „Diaariumi“ jumalaotsingud ning võitlemised lihalike ning inimlike kiusatustega;  elan kaasa Lydia Koidulale kirjades Kreutzwaldile, traagilisele ebavõrdsusele naiseks küpseva Koidula ja vanadusse suubuva, kibestunud Lauluisa vahel. Kohtun lootusetu juhtumiga Juhan Liivi kirjades, mis ta läkitas Liisa Goldingile („Mu kallis Liisi“) ning Oskar Lutsu erootilisusest pakatavate „Kirjadega Maarjale“.

Ja nõnda jõuan lõpuks – tegelikult alles hiljuti, 2014. aastal, mil Aino Suitsu peamiselt soome keeles kirjutatud „Päevaraamat 1901 – 1964“ Piret Saluri tõlkes eesti keelde jõuab – ühe valusalt ausaima sisekõneni, mida eales olen lugenud. Rootsis ilmunud Eesti Päevalehele antud intervjuus on Aino Kallas kinnitanudki, et mälestustel on mõtet ainult siis, kui need on julged ja ausad. Ent Kalda päevik ületab sellegi: see ei ole kirjutatud kellegi jaoks, see on kirjutatud iseendale. (Meenub kohe ka stoikust keisri Marcus Aureliuse (121 – 180 pKr) „Iseendale“, e. k 1983 Jaan Undi tõlkes.)

„Päevik on sisekõne, monoloog, mida iga inimene mõttes peab ja vaid mõni üksik kirja paneb,“ kirjutab järelsõnas Aino Kalda „Päevaraamatule“ teose eesti lugejatele  ette valmistanud ning kommenteerinud kirjandusloolane Rutt Hinrikus.

„Kuid mis lohutus on päevaraamat monoloogina,“ küsib Aino Kallas 14. mail 1953 päevikusse tehtud sissekandes ja vastab: „See võib muutuda hädatarvilikuks sõbraks: tule siia, sa vaene hing, siin mõistetakse!“

Selles vastuses omakorda kajab siinsele esseele pealkirja andnud tuhat kuussada kakskümmend aastat tagasi kirjapandu: „Hüüan Sind, mu Jumal, minu Halastus.“

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (18)