Rein Veidemann: Eesti suured jutustused. On’s need olemas ja vajalikud?

Möödunud sajandi tähtsamaid prantsuse filosoofe Jean-François Lyotard (1924–1998) tõi käibele kaks olulist mõistet, mille kasutamise üle murravad filosoofid päid tänapäevani. Need on “postmodernism” (Lyotardi tuntuim teos ongi 1979. aastal ilmunud “Postmodernistlik olukord”) ja “suur jutustus, narratiiv”. Mõlemaid on Lyotard ümbritsenud teoreetilise võrgustikuga. Eesti kultuuri seisukohast huvitagu meid just see viimane – seda enam, et “suure jutustuse” allikad asuvad kultuuris, ideede ja uskumuste süsteemis, mis Lyotardi sõnul “kehtestab üksikisikust või kogukonnast sõltumatu tõe ja õigluse kujutelma”.

Kuna suur jutustus piltlikult öeldes tõuseb väiksemate jutustuste, inimese enda identiteeti kujundavate, nagu näiteks elulugude kohale, siis on Lyotard nimetanud neid ka metanarratiivideks. Igal juhul on neil kollektiivi organiseeriv, seda nimetamiste kaudu ennast kirjeldav ja kooshoidev toime. Nii nagu inimese minateadvuse tugipiilariteks on tema vanemad ja suguvõsa, pärimused, kasvukeskkonnas kogetud sündmustik, mis kõik koondub tähenduslikuks omailmaks, nii võtavad jutustatava omailma vormi ka kollektiivsed kujutlused, mida võidakse üle kanda minevikku ja sealt omakorda projitseerida tulevikuteguriteks.

Kogu mütoloogiat võiks võtta kui suurte jutustuste kogumit, eriti neid müüte sellest kogumist, mis klassifitseeruvad loomismüütideks. Kunagi lansseeris kirjanikust ja reisimehest Eesti Vabariigi presidendiks tõusnud Lennart Meri eestlastele olemusliku ja ühtlasi mistahes jutustuse kulgu määrava kolmikküsimuse “Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme?”. Kõik need küsimused on omavahel sõltuvuslikus põimingus. Ühe lahutamine teisest on tinglik. Siiski, teise küsimusena esitatu juhatab otseselt lätete juurde. Ehk siis: kuidas sai kõik olemasolev alguse? Vana-Kreeka mütoloogias olid selleks tühjus ja kaos, mis sai viljastatud armastusejumal Erose läbi. See on üpriski inimkeskne lähenemine, nagu on seda antiikmütoloogia tegelaskond, nende ettevõtmised ja eluseigad tervikuna.

Friedrich Robert Faehlmanni üleskirjutuste järgi olevat taevas eesti mütoloogias olemas juba enne maad, osundab Matthias Johann Eisen. Taevas elanud Vanataat, kes loonud kalevid ehk vägilased, Vanemuise, Ilmarise ja teisedki jumalused. Nende asukohaks olevat Kaljuvald, seesama, mis kreeklastel oli Panteon. Kreutzwald alustab oma “Kalevipoja” saagat tedremunast koorunud Lindast, kellest sai Kalevi naine. Kolmest pojast noorim, Kalevipoeg sündis juba pärast isa surma, mis pakub ainet põnevateks arendusteks, mida Kreutzwald ei jäta kasutamata.

Aga küllap ollakse ühel meelel, et kuigi Kreutzwaldi eeposest sai akadeemik Jaan Unduski sõnul eesti “rahvust loov tekst”, ei arva me seda (pseudo)mütoloogilist teost, nagu ka Faehlmanni muistendeid n-ö suurte jutustuste hulka. Kahtlemata annab suure jutustuse mõõdu välja piibelgi kui paljude, mõnikord üksteisele lausa vasturääkivate väiksemate lugude konglomeraat. Kristliku kogukonna “ülemraamatuna” nii see toimibki, aga mitte jutustuse enda, vaid tähendamissõnade, metafooride ja Sõnumi (viimsepäevakohus, lunastus, inkarnatsioon jms) kaudu.

Siit koorub välja kohe ka üks tõsine paradoks. “Suured jutustused” võivad endaga siduda ja ühendada kogukondi, kogunisti terveid rahvaid, ent kui need vormistatakse fundamentalistlikeks ja dogmaatilisteks “käsulaudadeks”, siis toimib nende lugude kvintessents iseenda vastandina, tekitades kuristikke nende vahel, kelle identiteeti kujundavad teistsugused “suured jutustused”. Suurem jagu sõdadest rüütataksegi mingist suurest ideedekompleksist tuleneva “tõe ja õiguse” nimel peetava võitlusega, ehkki sõja enda põhjused võisid ja võivad tänapäevalgi olla banaalselt (loe: poliitiliselt) argised à la “Nii nad tapsidki meie Ferdinandi”, kui siin tsiteerida aegumatu sõjavastase teose, Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil” alguslauset.

Eesti esimeseks suureks jutustuseks võib pidada Carl Robert Jakobsoni “Kolme isamaa kõnet”, mille ta pidas aastatel 1868–1870 Vanemuise seltsis ning mis leidsid laialdast vastukaja.

Esimeses kõnes, mis vanas kirjaviisis kõlab “Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud”, ilmneb kujukalt Lennart Meri küsimuste varal esitatud liikumisjoon. Eestlased tulevad pimedusest, mis algas Jakobsoni väitel aastal 1186 koos preester Meinhardi maabumisega Riiga ristiretkele Liivi- ja Eestimaale, misjärel eestlastest tehti pärisorjad seitsmeks järgmiseks aastasajaks. Kõigele sellele eelnes valguse-aeg. Eestlastel oli siis oma maa-usk ja nad olid vaba rahvas. Koiduaeg seostub aga pärisorjusest vabastamise algusega 1816/1819. Nõnda lõpetabki Jakobson oma “suure jutustuse” truualamlikult:

“Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama!”

Oleksime ülekohtused ja anakronistlikud, kui naeruvääristaksime Jakobsoni truualamlikkust. Vene keisrite Aleksander I ja II käivitatud talurahvareformid olid esiteks suunatud seniste valitsejate, baltisaksa mõisnike ülemvõimu kärpimisele; teiseks aga sisustasid eestlaste lootust saada oma maa peremeesteks, mis täielikult teostus alles talude päriseks ostmise aegu 19. sajandi lõpus ja riigina alles 1918. Miks ei pidanuks siis Vene tsivilisatsioonile omase hierarhilise keskvõimu tingimustes oma tänusõnad just keisrile adresseeritama. Juba Uues Testamendis nägi Jeesus variseride küsimuses, kas peab võõrale võimule, milleks toona oli Rooma impeerium, makse maksma, konksuga küsimust. Ja nõnda ta vastaski: “Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.”

Nii Jakobsoni kui ka Jannseni kummardused keisri ees lähtusid samast vormelist ja kuulusid lihtsalt toonase etiketi juurde. 19. sajandi keskel oli eesti talurahvas veel organiseerimata. See hakkaski kuju võtma Johann Voldemar Jannseni Pärnu Postimehe ja Eesti Postimehe (kaasaja sõnapruugis) platvormidel, millele järgnes pärisorjusest vabastamise juubelile pühendatud esimene üldlaulupidu Tartus 1869, enne seda 1865 asutatud Vanemuise selts ning paisuv seltsitegevus 1870–1890ndatel aastatel. 20. sajandi alguseks, mil eestlaste osakaal linnadeski kasvas määrani, et nad said kaasa rääkida sealses elukorralduses, oli eesti ühiskond välja kujunenud oma mitmekihilisuses.

Kuid mida me tähele paneme, on see, et seda ühiskonda konsolideeris “suure jutustusena” lugu 700-aastasest orjapõlvest, mis olemuselt on passiivne ja “mäletamise jõule” tuginev jutustus. Seda “mäletamist” omakorda dikteeris vaimne algoritm, mis ühtlustas mäletamise viisi ning tõrjus ääremaale või erandlikeks detailid ja koguni faktid (nagu näiteks mõisateenijatest eestlased kui suhtelist iseseisvust ja vabadust nautiva kihi mõisa ja talu vahel, mis toimis ka saksa kõrgkultuuri ülekandemehhanismina talupoeglikku, traditsioonilisse kultuurikeskkonda).

Keskne selles jutustuses on hambad ristis vastupanu, füüsiline kestmine ja elu edasikandmine. See “negatiivse laenguga”, ent lootusest kantud suur jutustus oma erinevates variantides aktualiseerus 20. sajandi teisel poolel, nõukogude okupatsiooni aastakümnetel. Selle perioodi eesti kultuuri ongi käsitletud vastupanukultuuri paradigmas. Kui soovitakse üldistavat vormelit nii ürgse vabaduse kui ka sõdadevahelise Eesti Vabariigi mäletamisest ning selle mälestuse “lihakssaamisest”, siis sobib selleks kunstnik Heinz Valgu 1988. aasta 11. septembril lauluväljakul sadadele tuhandetele eestlastele hõigatud sugestioon “Ükskord me võidame niikuinii!”, mis ühendas “Kalevipoja” lõpuridade meeleheitliku lootuse ja usu oma rahva võimesse taastada oma igipõline õigus sellele maale ja vabadus.

1905. aastal tegid mässumeelsed intellektuaalid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas katse kehtestada uus, tulevikku suunatud suur jutustus eesti ühiskonna tarvis: “Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks.” Eesti kultuuri avanemise seisukohast oli tegemist tõepoolest uue lehekülje pööramisega. Pikapeale selgus aga, et kultuuriliselt oleme Euroopas juba 13. sajandil toimunud sakslaste kolonisatsiooni aegadest, aga iseäranis protestantismi aegadest alates. Suitsu, Tuglase, Aaviku jt nooreestlaste entusiasm oli kantud rohkem esteetilistest ambitsioonidest.

1976. aastal ilmunud Lennart Meri “Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja luulest” avas uue peatüki eesti “suurtes jutustustes”, mille keskmes olid eestlased (laiemalt soome-ugri rahvad) kui Mandri-Euroopa vanimad asukad, kes kõnelesid indo-euroopa keeltest olemuslikult erineva struktuuriga keelt. Indo-eurooplasi (“igermaanlasi”) oli vastandanud soome-ugrilastele (“sugrilastele”) juba Uku Masing.

Meri eesmärgiks kirjaniku ja hiljem ka poliitikuna oli “rääkida” eestlased suureks, mille lähtealuseks oli püsimine siin maanurgas tuhandeid aastaid.

Viimase aja arheoloogilised (akadeemik Valter Langi juhtimisel) ja geneetilised (akadeemik Richard Villemsi juhtimisel) uuringud, lisaks keeleteadlaste andmestik, on kinnitanud, et seda algupärast ja põlist eestlaskonda, kes oleks ajast aega ühte keelt kõnelnud, pole kujuteldaval viisil siiski olnud ja meie põlisasustuski piirdub viie tuhande aasta asemel napilt kolmega. Ent sellesse “suurde jutustusse” kuuluv komponent – eestlased kui läbi aegade ainsad asukad, kes siinset maad järjepidevalt viljelnud – toimib ometi ennast kinnitavalt ning omab seega gravitatiivset, üheks rahvuslikuks monaadiks kokku tõmbavat jõudu.

Viimastel aastakümnetelgi on aeg-ajalt tõusnud küsimus, mis on siis ikkagi see meie, eestlaste “suur jutustus”. On’s see e-Eesti, puhta ja paljuski puutumatu loodusega Eesti, fööniksina tuhast tõusnud Eesti riik, kõigi raskuste kiuste hakkama saav Eesti vms positiivsust sisendav konstruktsioon?

Kui see minu teha oleks, siis komponeeriksin ma selle “suure jutustuse” suurtest eesti inimestest. Nii neist, kes äärmaadelgi hoiavad Eestit elus – kahtlemata on nad kangelased! –, kui ka neist, kelle panus maailmakultuuri oma loominguga kannab sinna ka Eesti nime. Ja need “suurde jutustusse” kuuluvad eestlased on ka inimesed meie endi keskelt, kelle seotust selle maa ja rahvaga ei ole vääranud ega väära mingi isiklik kasusaamine. Nende inimeste jutustuse esimene lause kõlaks alati: “Mul oli au sündida Eestisse ja olen uhke, et olen sidunud oma ainsa elu kohustusega selle maa ja rahva ees.”

Ehk lõpetuseks Betti Alveri ühe võimsaima luuletuse “Tuulelapsed” lõppu tsiteerides, milles luuletaja kutsub meid lugema ühte raamatut pealkirjaga “De Gigantibus”, mille lehekülgedelt võiksime üles leida ennastki:

Ikka peavad end raamatu pärijaks Tarantel ja Draakon,
Salamander ja Skorpion,
Homunkulus, Horror ja Terror. Nende lahingunimi
on Leegion.
Ikka veerivad raamatut vaevad.
Ikka riivavad raamatut verised vood.
Ikka raiuvad sinna kõik rahvad
oma Tõllude nimed ja tõsilood.
Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad,
kui mina ei saa –
seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk
E S T O N I A

***

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (27)