Ma räägin seekord ajakirjast Vikerkaar ning selle venekeelsest sõsarast Raduga. Vaimuvalgust, vaba mõttelendu, erinevaid loomepõlvkondi ühendava väljaande esimese numbri ilmumisest täitub juulis 2021 kolmkümmend viis aastat. Nii et peaaegu pool inimese keskmisest elueast. Ajakirja enda seisukohast on aga tegemist juba väärika saavutusega.
Vanim järjepidevalt ilmunud kirjandusajakiri on mõistagi 1923. aastal alustanud Looming. Loomingust veelgi vanem, kuigi katkestustega ilmunud, on akadeemilise suunitlusega ajakiri Keel ja Kirjandus. Selle eelkäija Eesti Kirjandus alustas ilmumist juba 1906. aastal. 1940. aastal liideti väljaandega ajakiri Eesti Keel ning mõlema järglasena alustas 1958. aastal ilmumist Keel ja Kirjandus.
Eesti kirjandus- ja kultuuriloos on kultuuriajakirjanduse (almanahhid, albumid, nädalalehed ja ajakirjad) võrgustikul olnud kultuuri eneseteadvustuse ning uute loovannete ilmumiskohana lausa eksistentsiaalne tähendus. See on olnud, tänapäeva meediakeelt kasutades, eesti kultuuri online, püsivalt avatud ja sidus, tõsi, noil aegadel paberväljaande kujuline platvorm. Nüüdseks järele jäänud ning nimetuste poolest ajuti lisandunudki (näiteks Värske Rõhk, Müürileht, Edasi.org jt) osa sellest võrgustikust on ümber asunud veebi. Kuid digitaalsuse kõrval jätkub ilmumine paberversiooniski. Veebis loetavad ajakirjad järgivadki enamasti paberväljaannete kujundust, nii et sisuliselt on tegemist algupäraste väljaannete digikoopiatega. Vikerkaare ja Raduga ilmumise esimesel neljal ja poolel aastal (veebruar 1986 – märts 1990) oli siinkirjutajal olla au ja õnn toimetuse juhina tegemas seda ajakirja.
