Rein Veidemann: lootuste kevad puhkes õide koos Vikerkaarega

Rein Veidemann. Illustratsioon: Ander Avila

Ma räägin seekord ajakirjast Vikerkaar ning selle venekeelsest sõsarast Raduga. Vaimuvalgust, vaba mõttelendu, erinevaid loomepõlvkondi ühendava väljaande esimese numbri ilmumisest täitub juulis 2021 kolmkümmend viis aastat. Nii et peaaegu pool inimese keskmisest elueast. Ajakirja enda seisukohast on aga tegemist juba väärika saavutusega.

Vanim järjepidevalt ilmunud kirjandusajakiri on mõistagi 1923. aastal alustanud Looming. Loomingust veelgi vanem, kuigi katkestustega ilmunud, on akadeemilise suunitlusega ajakiri Keel ja Kirjandus. Selle eelkäija Eesti Kirjandus alustas ilmumist juba 1906. aastal. 1940. aastal liideti väljaandega ajakiri Eesti Keel ning mõlema järglasena alustas 1958. aastal ilmumist Keel ja Kirjandus.

Eesti kirjandus- ja kultuuriloos on kultuuriajakirjanduse (almanahhid, albumid, nädalalehed ja ajakirjad) võrgustikul olnud kultuuri eneseteadvustuse ning uute loovannete ilmumiskohana lausa eksistentsiaalne tähendus. See on olnud, tänapäeva meediakeelt kasutades, eesti kultuuri online, püsivalt avatud ja sidus, tõsi, noil aegadel paberväljaande kujuline platvorm. Nüüdseks järele jäänud ning nimetuste poolest ajuti lisandunudki (näiteks Värske Rõhk, Müürileht, Edasi.org jt) osa sellest võrgustikust on ümber asunud veebi. Kuid digitaalsuse kõrval jätkub ilmumine paberversiooniski. Veebis loetavad ajakirjad järgivadki enamasti paberväljaannete kujundust, nii et sisuliselt on tegemist algupäraste väljaannete digikoopiatega. Vikerkaare ja Raduga ilmumise esimesel neljal ja poolel aastal (veebruar 1986 – märts 1990) oli siinkirjutajal olla au ja õnn toimetuse juhina tegemas seda ajakirja.

Nõukogude impeeriumis (ametliku nimega Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit), kuhu Eesti oli inkorporeeritud 1940. aastal Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina (ENSV), käivitusid kõik asutamised ja sulgemised “ülevalt poolt”, mille tipus oli NLKP (nime poolest kommunistlik partei, aga tegelikkuses impeeriumi doktrinäärne juhtimiskeskus) oma kõrgeima ladviku, büroo, sellele järgneva keskkomitee ning tolle osakondadega. Uue ajakirja asutamise taga oli niisiis samuti NLKP keskkomitee.

Asjakohane otsus pidi olema vastu võetud veel enne 1985. aastat, sest otsuse sisu peegeldas üsnagi ühemõtteliselt 1970ndate aastate lõpus käivitunud liiduvabariikide venestamiskampaaniat. Rahvuskeeles ilmuva väljaande kõrval pidi ilmuma selle venekeelne variant. Ette oli nähtud, et vene keeles mõtlevad-kirjutavad autorid oleksid sünkroonselt tõlgitud ka põhirahvuse keelde. Ajakirja sihtauditooriumiks oli mõeldud noorsugu, mistõttu selle “kuraatoriks” oli määratud üleliiduline komsomoliorganisatsioon, mille harudeks olid komsomoliorganisatsioonid oma vabariiklike või oblastikomiteede ja osakondadega.

11. märtsil 1985. aastal sai aga NLKP esimeseks sekretäriks ja totalitaarsele riigile omaselt ühtlasi ka riigi valitsejaks 54-aastane Mihhail Gorbatšov. See tõi endaga mõneks ajaks kaasa ennustamatuse ning kasvatas lootust paremusele. Võimupöörde tulemusel käibele tulnud uudissõnad “перестройка” (e. k. “ümber häälestamine, rekonstruktsioon”, tõlgitud ka toonase moesõnaga “uutmine”) ja “гласность” (e. k. “avalikkus, avalikustamine”) ja “ускорение”” (e. k. “kiirendus”) lõid retooriliste figuuridena ühiskonnas ambivalentse tegutsemisvälja. Muutus on andnud põhjust “Hruštšovi sula-aja” (1956–1964) analoogina rääkida “Gorbatšovi sula-ajast”, teisisõnu, režiimi teatavast liberaliseerimisest. Kuid erinevalt “Hruštšovi sulast”, mis lõppes võimu taas jäigastumise ning režiimi ja ühiskonna stagneerumisega, viis Gorbatšovi “sula” kogu pehkinud impeeriumi sulamiseni känkraks. Sellest känkrast õnnestuski Eestil kuus aastat hiljem, 20. augustil 1991 veretult pääseda ning taastada iseseisev riiklus.

Vikerkaar osutus Gorbatšovi “sula-aja” esimeseks pääsukeseks.

Ma ei võta küll ülehinnata ajakirja vabaduse kevade kuulutajana, küll aga seni varjus olnud lootuste võimendina. Missugune oli meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 20. sajandi viimastel kümnenditel ja uue aastatuhande algul, sellest annab põhjaliku ülevaate 2004. aastal Peeter Vihalemma koostatud ja toimetatud Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna uurimuslik kogumik. Stagnatsiooni-aega iseloomustavate põhijoontena, mida kogumikus loetletakse tosinkond, nimetan siinses kontekstis üksnes kolme. Esiteks oli toimunud meediakanalite arvukuses väga vähe muutusi: kaheksateistkümne aasta jooksul ajavahemikus 1965–2004 oli lisandunud vaid kolm uut ajakirja ja üks ajaleht: Teater. Muusika. Kino (1982); Aja Pulss (1985); Vikerkaar ja selle venekeelne sõsarväljaanne Raduga (1986) ning Maaleht (1987).

Teiseks väärib rõhutamist, et samal ajal meediakasutus ja kultuuritarbimine ühendasid eestlasi, soodustades vastuseisu Moskva poliitilisele ja ideoloogilisele survele. Kolmandaks andis aga kogu järgnevale siirdeajale erijoone tõik, et 1980ndate aastate keskpaigaks oli “ideoloogilisi valvekoeri” tabanud väsimus, valvsuse vähenemine ja küünilisuse kasv. Mida enam erines ametlik diskursus mitteametlikust, seda absurdsemaks kujunes ideoloogiliste kaanonite täpne järgmine. Partei funktsionäärid ei võtnud “ülalt antud” ettekirjutusi ka ise enam tõsiselt. Nii avanes võimalus vaimu vallas tegutsejate manööverruumi avardumisele. Seni kasutusel olnud vihjelisuse ja metafoorsuse kui põhiliste kohanemisstrateegiate kõrvale lisandus ajalooline faktipõhisus; ajaloo valgete laikude täitmine; teadlasautoriteetide kaasamine; kehtiva süsteemi üha avalikum kriitika ning lääne mõtteruumi ja kultuuripraktikatega kokkupuutepindade laienemine.

Ajakirja Vikerkaar n-ö tehniline käivitamine jäi riikliku kirjastuse Perioodika teha. Tol ajal juhatas seda pika kirjastamiskogemusega Uuno-Arvid Sillajõe. Perioodika alla kuulus ka ajakiri Looming, mille peatoimetaja asetäitjaks olin saanud 1983. aastal. See “saamine” sisaldas veel teatavat otsustamisvabadust, sest Loomingu toimetuse koosseisu kontrollis toonase kirjanike liidu sekretariaat. Vikerkaare ja Raduga kui tiitlipöördel “ilukirjandusliku ja ühiskondlik-poliitilise ajakirjana” nimetatud väljaandele määrati aga kaks “isandat”: ELKNÜ Keskkomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liit. Viimane tähendas seda, et kirjanike organisatsioonilgi oli oma mõju ajakirja tulevase näo kujundamisel.

Naasengi nüüd ülal viidatud stagnatsiooniaja lõpu olusid iseloomustava poliitilise iseärasuse juurde. Kuna ühelt poolt valitsesid võimukoridorides käegalöömise, teeskluse ja küünilise minnalaskmise meeleolud, siis teiselt poolt kaasnes sellega ahvatlev väljakutse kohaldada või koguni ümber pöörata kaela sadanud kohustus omakasuliseks teoks.

Minuni jõudiski teadmine ajakirja “kõrgemalt poolt” asutamisest KuKu Klubis, istudes ühises lõunalauas Jaak Jõerüüdiga, kes tol ajal oli kirjanike liidu juhatuse sekretär. Ajakiri nimigi oli juba ette määratud – Vikerkaar – Raduga. EKP Keskkomitee propaganda ja agitatsiooni osakonnas töötasid tol ajal pragmaatilise suhtumisega, hiljem iseseisvas Eestis edukas kirjastaja Toomas Leito (1946–2020), osakonna juhatajana ning sealsamas erinevaid positsioone täitnud ajaloolasest meediategelane Peeter Sookruus ning hiljem Hansapanga asutajate ringi kuulunud kinnisvaraärimees Tõnu Laak. Eesti komsomoli aga juhtis tol ajal Arno Almann, hilisem EBS-i rektor.

Tõnu Laak olevatki olnud ajakirja “ristiisa”. Vaevalt ta küll võis teada, et aastatel 1922–1925 ja 1930–1934 ilmus sellesama nimega väljaanne sõjaeelses Eesti Vabariigis, sest toonane ajakirjandus “istus” keskraamatukogude erifondis otsekui vangis. Esimest Vikerkaart toimetas toonase eesti kooliuuenduse juhtkuju Adele Oengo-Johanson (1896–1963), hiljem aga, kui ajakirjast sai “Eesti noorsoo raamat-ajakiri”, toimetas seda  noorsookirjanik ja lugemike autor, Muhust pärit Matvei Küla (1890–1969), kirjanikunimega Madis Küla-Nurmik.

1985. aasta sügis kulus peatoimetaja otsimisele. Ettepaneku sellele kohale asuda tegi Tõnu Laak mulle suve lõpus. Keeldusin pakkumisest, sest olin Loominguga juba sel määral seotud, et tundsin end seal koduselt. Seejärel võtsid partei- ja komsomoliorganid sihikule toonase Keele ja Kirjanduse peatoimetaja asetäitja, tõlkija, hiljem Eesti Vabariigis pika diplomaadikarjääri teinud Toivo Tasa. Sõbra võimalik asumine Vikerkaare etteotsa valmistas mulle suurt rahuldust. Toivo Tasa täitiski ära kõik vajalikud paberid, sai erinevatest instantsidest soovitused ning läbis esitlusringi mitme otsustuskogu ees. Siis aga selgus, et Tasa kandidatuur ei sobi partei kõrgemale ešelonile. (Olgu lisatud, et Tasast sai siiski ligi kaheks aastaks 1990–1992 peatoimetajana minu mantlipärija). Olukord muutus kriitiliseks. Ajakirja esimene number oli määratud ilmuma 1986. aasta algul.

Nii Tõnu Laagi kui ka Arno Almanni auks peab ütlema, et nad polnud nõus otsima ajakirja etteotsa mõnd truualamlikku tegelast. Laak on meenutanud, et minu ja Tasa nimede väljatoomine põhjustanud tema ülemuse, ideoloogiasekretär Rein Ristlaane mõru reageeringu: “Kui palju neid dissidente veel siia tuuakse!” Teist korda Tõnu Laagi ja Arno Almanni ettepanekut ma tagasi ei lükanud. Järgnesid nn sõnade pealelugemise käigud EKP ja ELKNÜ Keskkomitee büroo ette, kuni kohtumiseni Moskvas komsomoli keskkomitee kõrgete tegelinskitega. Omaette saagaks kujunes toimetuse ning ajakirja kolleegiumi komplekteerimine, mis käivitus veebruaris 1986, pärast peatoimetajaks kinnituse saamist EKP Keskkomitee büroo istungil. Nimelt tuli kooskõlastada partei- ja komsomoliorganitega ka toimetuse ja kolleegiumi koosseis.

Loen enda suureks võiduks vaimuerksa ning pühendunud kaaskonna saamist Vikerkaare tegijateks.

Malekeeles väljendatuna oli see minu Hispaania avang, mis võimaldab saavutada kiire kontrolli keskvälja üle ning haarata initsiatiiv. Toimetuse moodustamise kõigist juhtumitest kolm “ärarääkimist” väärivad siinkohal eraldi meenutamist: esiteks, et mul õnnestus saada ajakirja kujundajaks eesti parimaid raamatukujundajaid, kunstiringkondades “kassiks, kes kõnnib omapäi” kutsutud Jüri Kaarma; teiseks tuli Teater. Muusika. Kino toimetusest Vikerkaarde publitsistikatoimetajaks tugeva sotsiaalse närviga Mihkel Tiks. Hiljem asus seda kohta täitma äsja ülikooli lõpetanud EÜS-i aktivist, hilisem diplomaat Jüri Luik. Minu kursusekaaslane ülikoolist, luuletaja ning keeleteadlane Joel Sang asus toimetama ajakirja ilukirjanduslikku poolt. Aasta hiljem võttis selle koha üle luuletajast kirjandusteadlane Märt Väljataga, kellest 1992. aastal sai Vikerkaare peatoimetaja, tänaseni tõenäoliselt pikima staažiga peatoimetaja Eestis.

Ajakirja Vikerkaar esimese numbri esikaas.

Erakordse kooskõla minu kujutlustega ajakirja ideelisest eeskavast ning kohast eesti ajakirjandusväljal lõi ajakirja esimese numbri avaluuletuse autor Paul-Eerik Rummo, kelle 1985. aastal ilmunud valikkogu “Ajapinde ajab”, mille toimetajaks olin olnud juba mitu kuud, kujunes tsensuuri tõttu luhtaminekuks; kuigi luulekogu oli mõeldud Rummo tagasitoomiseks eesti kirjandusväljale pärast pooleldi sunnitud, pooleldi luuletaja enda valikul aastaid kestnud vaikimist.

Olgu see pöördelisuse ja otsustavuse vaimust kantud Vikerkaare esimese numbri avaluuletus siinkohal ka ära toodud:

Con affetto

Taas kas tõstmas oled pead
tõsimeelne luuletaja
julgelt uskumas et tead
kus on hääl kus ainult kaja
uskumas et tõuseb usk
uskmatugi unesoonde
taltub kaose sõnnipusk
asjad alistuvad joonde

Taas kas pöördumas su pilk
kõiksuse konkreetsustesse
et ei segaks neid su kilp
tungimas su teadvusesse
Naastes varjusurma teelt
haige argistiku nohust
taas kas sinu seitse meelt
valmis täitma oma kohust

Siis saab öö mis rahu toob
uueks päevaks mis on kuues
see on päev mis sinu loob
vaimu ümber vormi luues
Siin sa seisad kaljus tald
maksas jaks ja küdev sülg suus
ja su ümber ilmavald:
mõõtmatus ja kõigekülgsus.

Aprill–mai 1986

Vikerkaar alustas valgustusliku projektina, mida teenisid rohked rubriigid. Igaüht neist vedas valdkonna toonane parim asjatundja. See oli omamoodi eestiaegse Vikerkaare järjepidevuse taastamine. Vikerkaare tõlkekoopia osutus algusest peale võimatuks, nii et Raduga toimetus töötas Vikerkaarega “konföderatiivsel” alusel, ajades oma liberaalset ja samas ka suveräänset joont. Kõrvuti 1960ndate põlvkonna autoritega – põlvkonnaga, mille järelväkke iseend arvasin kuuluvat – said esinemiseks tribüüni ka äsja kirjandusse pürgivad või noored ise- ja vabamõtlejad.

Kokku oli vaja viia eesti kirjanduse tugev kese ning avangard. Kuid juba aasta hiljem hakkas Vikerkaar üha enam politiseeruma. Ajakirja teise poole sotsiaalkriitika, maha vaikitud ajalooseikade avalikustamine, rahvusliku identiteedi ja keele küsimused ning võitlus liberaalse mõtteviisi pärast – Edgar Savisaare üks artiklisari kandiski pealkirja “Võitlus mõtteviisi pärast” – kõlasid kokku kogu ühiskonna elektriseerumisega. 1990. aastaks, mil siinkirjutaja ajakirja peatoimetamise jättis ning mõneks ajaks poliitikasse sukeldus, kujuneski Vikerkaarest institutsioon. Raduga toimetuses käis koos kohalike vene liberaalide klubi Referendum, peatoimetaja pika lauaga kabinetis pandi 1988. aasta suvel kokku Rahvarinde programm, mille “pealavastajaks” oli Vikerkaare toimetuskolleegiumi liige, ühtlasi rubriigi “Filosoofi märkmik” vedaja Ülo Kaevats. Toimetuse teisteski tubades käis lakkamatu melu. Peatoimetajal endal tuli anda pikki intervjuusid välismaalt tulnud uudistajatele.

Vikerkaar oli omandanud piiri taga “perestroika”-ajastu emblemaatilise tähenduse.

Ent oli teistsuguseidki “uudistajaid”. Korrapäraselt käis toimetuses “maad kuulamas” kohaliku KGB kontori “profülaktik”. Enesestmõistetavaks kujunesid peatoimetaja “vaibalkäimised” kuu lõpus partei keskkomitees, kui Vikerkaare, mille tiraaž oli 1989. aastal tõusnud juba neljakümne kolme tuhande eksemplarini, järjekordne number oli jõudnud tellijateni või ajakirjanduskioskitesse.

Võin kõike seda meenutades rahumeeli öelda, et Vikerkaar oli koht, kus nii selle tegijad kui ka autorid said võimaluse tiivasirutuseks, ükskõik, kas siis kirjandusliku või mõtteloominguga; sirutuseks, mis paljudele kujuneski viljakaks lennuks järgnenud ajamaastike kohal.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (36)